Ukrainas Kurahoves seob hukkunuid aastakümnete pikkune mälestus ohverdustest. Nõukogudeaegne monument sõduritele, kes andsid oma elu Teises maailmasõjas linna vabastamiseks on vaid mõne sammu kaugusel Ukraina äsja langenud sõdurite mälestusmärgist.

„Keegi pole unustatud” kõlab esimene kiri. Teine, millel on fotod kohalikest meestest, kes on hiljutiste sissetungijate poolt tapetud, kuulutab: „Kangelased ei sure”.

Täna, 81 aastat pärast natsivägede väljaajamist Kurahovest, ähvardab seda Ukraina idaosas Donetski oblastis asuvat tööstuslinna taas okupatsioon, kuna Venemaa on kahekordistanud oma rünnakuid enne sõjalise abi, sealhulgas peamiselt Ameerika Ühendriikidest pärit hävituslennukite F-16 saabumist, vahendab Times.

Venemaa üritab enne seda oma eelist kogu 1000-kilomeetrisel rindel peale suruda, ütles Ukraina ülemjuhataja kindral Oleksandr Sõrski. Tema kõige raskemad lahingud on sellel peamiselt venekeelsel territooriumil, mida Ukraina peab enda omaks.

Suurtükimüra on ebamugav meeldetuletus rindejoonest, mis asub Kurahovest kümnekonna kilomeetri kaugusel. Rida pommitatud hooneid ja šrapnellidest räsitud tänavaid annavad tunnistust Venemaa raketirünnakute raevukusest.

Enamik elanikke on oma kodud laudadega kinni löönud ja põgenenud, kuid mõned väidavad, et püsivad kohal, kuni neile antakse käsk evakueerumiseks. „Mu naaber läks oma kodust välja mitte nii kaua aega tagasi ja plahvatus pühkis tema pea õlgadelt minema,” rääkis hulkuvaid kasse toitnud keskealine naine Olena. „Aga kuhu ma minna saan? Ja mis selle mõte on? Vene raketid võivad sind tappa igal pool. Kui minu saatus on siin surra, siis ma suren siin.”

Lähedal asuvas Pokrovskis, mida viimastel kuudel on tabanud kümned raketid, annab linna haigla endast parima, et tulla toime pideva patsientide vooluga. 52-aastane Roman Holubnõtši oli toibumas operatsioonist, mille käigus amputeeriti tema parem jalg alates põlvest pärast Venemaa rünnakut tema külale.

„Ma rohisin aeda, kui nägin enda poole kukkuvat mürsku, kuid see tuli nii kiiresti, et ma ei saanud eest ära,” rääkis ta. „Veri purskas mu veenidest ja arteritest välja nagu purskkaev.”

Ta ütles, et kui ta naine ja naabrid aitasid ta autosse, et ta haiglasse viia, plahvatas teine ​​mürsk täpselt selles kohas, kus ta oli seisnud. „Kui ma siia jõudsin, küsis arst: „Kas olete nõus, et me teie jala amputeerime?” Mis valik mul oli? Ma lihtsalt palusin neil jätta nii palju kui võimalik puutumata, et saaksin jalaproteesi.”

Holubnõtši näitas oma haiglavoodist fotosid oma pere idüllilisest suvilast. „See on tõeline paradiis, kuid me ei saa sinna nüüd tagasi minna,” ütles ta.

Umbes 20 000 ukrainlast on pärast Venemaa sissetungi 2022. aasta veebruaris kaotanud oma jäsemed ja valitsus näeb vaeva, et pakkuda kõigile kvaliteetseid proteese. „Ärkasin pärast operatsiooni üles ja mul polnud jalga. Mul on praegu fantoomvalud. Tunnen, et mu varbad ja kand valutavad, sirutan käe, et neid mudida, kuid neid pole seal,” ütles Holubnõtši.

Venemaa edeneb Donetski piirkonnas pidevalt, kuid selle edusamme mõõdetakse nüüd pigem meetrites kui kilomeetrites. Ometi valmistab Kurahove ja Pokrovski elanikele muret, et nad võivad peagi jagada Kremli sõjamasina poolt maani maha põletatud lähedalasuvate linnade nagu Tšassiv Jari, Avdijivka ja Bahmuti saatust. Mõlemad linnad on olulised transpordi- ja logistikasõlmed ning nende hõivamine tooks Vladimir Putini väed lähemale nende eesmärgile okupeerida kogu Donbassi piirkond. Pokrovskis hukkus esmaspäeval vähemalt neli ja sai vigastada üle 30 inimese, kui linna elamurajoonis plahvatasid Venemaa raketid Iskander-M, teatasid Ukraina võimud.

„Inimesed on loomulikult hirmul,” ütles Pokrovski sõjaväevalitsuse juht Serhi Dobrjak. „Kuid me kaitseme linna ja see muutub lihtsamaks, kui Ameerika relvad siia jõuavad.”

Ukraina väed on seni suutnud ära hoida Vene vägede ulatuslikku läbimurret piirkonnas. Kurahove lähedal näitasid 148. suurtükiväebrigaadi liikmed Caesari iseliikuvat haubitsat, mis on üks kümnetest Prantsusmaalt annetatud haubitsatest. Puude ja kamuflaaživõrguga peidetud võimsa veoautole paigaldatava relva laskeulatus on 40 kilomeetrit. „Ma olen selles veokis umbes 70 ööd maganud,” ütles Pavlo Korin, endine Odessa IT-töötaja, kes mobiliseeriti enam kui aasta tagasi.

Kuid Lääne relvad ei suuda lahendada kõiki Ukraina lahinguvälja probleeme: armeed vaevab meeletu sõdurite puudus ja rindel olevad väed on ammendunud. Ukraina seadused ei luba sõdureid enne sõja lõppu demobiliseerida, välja arvatud juhul, kui tegemist on erandlike perekondlike asjaoludega.

„Olen nüüdseks sõdinud kaks ja pool aastat. Need ei ole mu elu parimad päevad, kuid see aitab mõista, et su vanemad, kallim, lapsed on sinu selja taga,” ütles brigaadi teine ​​liige Andri. „Ja mis valik mul on? Oodata, kuni nad tulevad minu majja ja tapavad mu ema ja isa ning vägistavad mu naise?”

Sõjaväemajor Ivan Skuratovski oli pessimistlik Ukraina pikaajaliste väljavaadete suhtes, kui Lääs just sõtta rohkem ei panusta. „Televisioonis räägitakse meile, et olukord on kontrolli all, aga ma näen, et miski pole kontrolli all. Vaenlane liigub edasi. Oleme selle praegu siin peatanud, kuid me ei saa seda täielikult peatada, see on võimatu,” ütles ta Donetski oblastis salastatud kohas antud intervjuus.

„Venemaa on väga tugev. Sellel oli algselt kolossaalne eelis ja paljudes aspektides see eelis säilib. Kui ülejäänud maailm jätkab sama teed, mis seni, siis arvan, et meid ootab lüüasaamine. Meil on inimesed lihtsalt otsas,” rääkis ta.

„Me vajame praegu kolossaalset abi. Ma ei saa aru, mida ÜRO ootab. Miks ta ei lähetata rahuvalvekontingenti? Kui seda väekontingenti ründavad venelased, tuleks NATO kontingente paigutada,” ütles ta. „Prantsuse, saksa, ükskõik kes. Ma mõistan, et keegi ei taha teiste inimeste maa eest sõdida, kuid maailm peab olema selles suhtes ettenägelikum. Venemaa ei peatu enne, kui ta on selleks sunnitud.”