Ta nägi ette NSV Liidu lagunemist ja nüüd ennustab ta Lääne kokkuvarisemist, mida ta põhjendab mitmete sotsiaaldemograafiliste näitajatega. Emmanuel Todd kirjeldab oma teooriat Lääne maailma lagunemise kohta raamatus „Lääne lüüasaamine” (Akal), vahendab El Mundo.

Ta teeb seda üksikasjalikult, paljastades kõik muutujad, oma kodus Pariisis, kus ta on kogunud poole sajandi pikkuse uurimistöö käigus raamatuid ja märkmeid ning kus ta räägib pikalt Venemaast ja Putinist ning USA ja Euroopa rollist Ukraina sõjas. See „on olnud tegelik šokk ja Lääne nihilismi tagajärg. Läänlased on venelasi provotseerinud, arvates, et Venemaa majandust pole olemas ja USA relvad on võitmatud. Venelased alustasid ennetavat sõda. Mis sõjast välja tuleb, on reaalsus,” analüüsib ta.

Tema analüüs selle reaalsuse kohta põhineb maailma rekonstrueerimisel, mis põhineb näitajatel ja andmetel nagu kirjaoskamatuse määr, religiooni olemasolu, sündimus või SKT. „Mul on kombeks töötada statistika ja näitajate põhjal rekonstrueeritud maailmade kallal. Ma räägin analüütilisest, kiretust vaatenurgast. Ja pange tähele, ma olen läänlane, prantslane ja eurooplane,” märgib ta. „Kui ma kirjutasin NSVLi lagunemisest, ei olnud ma seal kunagi käinud, kuid seal oli rida demograafilisi parameetreid, kahanev sündimus ja majanduslikud parameetreid, millest lähtusin teooria väljatöötamisel.”

Antropoloog, demograaf ja ajaloolane Todd on kõige ebapopulaarsemate asjade eest võitleja. Ta räägib sellest suurepärase huumoriga, justkui oleks ise elanud läbi tegelaskujude, kui ta kaitseb Vladimir Putinit või kritiseerib Emmanuel Macroni, kui ta ütleb, et Lääs on venelasi provotseerinud või kui ta kirjeldab Venemaa režiimi kui „demokraatiat”.

Peamine järeldus, mille see sõda on toonud „on see, et Läänel on probleem reaalsustajuga, eriti nende poolt, kes meid valitsevad”, ütleb ta. Tema raamatu põhitees väidab, et Lääs on allakäigul: „Kui Ukraina vastupealetung algas, ootasid kõik Venemaa lüüasaamist. Nüüd on oodata Ukraina armee kokkuvarisemist. Mehi ja varustust napib. Ukraina osutab vastupanu ainult Lääne abiga. „Selle sõja üllatuseks on olnud Lääne ja USA tööstuslik, materiaalne ja majanduslik suutmatus,” lisab ta.

Tema arvates on konflikti paradoks selles, et Venemaa 3,3% SKT-st on võimeline tarnima rohkem relvi kui Lääne SKT. „Vene majanduse vastupanuvõimet on toetanud suurema osa planeedi varjatud või ilmne soov lõpetada Lääne domineerimine,” selgitab ta. Todd usub, et Lääne valitsejad „on oma ideoloogiast pimestatuna Venemaad alahinnanud”, et Lääne ühiskonnad ei ole enam liberaalsed demokraatiad, vaid pigem liberaalsed oligarhiad ning et „poliitikute mäng ei seisne valitsemises, vaid indoktrineerimises”.

Selles mõttes on ajaloolane väga kriitiline Macroni suhtes, keda ta peab „kergesti manipuleeritavaks. Makronism on selgelt prantslaste näide nihilismist. Alates tema võimuletulekust on Prantsusmaa olnud palavikus, ärevil. See tekitab rohkem tahtmist naerda kui nutta, aga kui toimub tuumarünnak, me ei naera.”

Samuti väidab ta, et Lääs on allakäigul, sest maailm „ei talu enam selle ülbust. India, araabia maailm, Iraan, Aafrika ja suur osa Ladina-Ameerikast ei toeta enam Lääne domineerimist, eriti Ameerika Ühendriike, keele ja dollari kaudu”.

„Ladina-Ameerika on oma peresüsteemide ning individualistlike ja feministlike väärtuste poolest läänelik, kuid Ameerika poliitiline domineerimine on teda rabanud,” lisab autor, kes selgitab, et „Aafrikast Hiinani on sotsiaalsed süsteemid Lääne omadest väga erinevad, feminismi ja eksperimentaalse LGBT või transseksuaalide tähenduses.” Seetõttu on „Vene moraalne konservatiivsus – mida läänlased peavad naeruväärseks – rahustav kõigi nende patriarhaalsete ühiskondade jaoks,” märgib teadlane.

„Üllatav on Lääne võimetus tunda oma kultuurilist eraldatust, kangekaelsus mõelda endast kui kogu rahvusvahelisest kogukonnast. Siin leiame end taas reaalsusest irdumise keskmes,” ütleb ta. Selles aspektis on peaosaline USA. „Me ei saa ennustada reaktsiooni lüüasaamisele. Lääne jaoks pole küsimus selles, kas Venemaa võidab või kaotab, vaid selles, kuidas Lääs oma lüüasaamisega hakkama saab,” ütleb Todd, kelle arvates tuleb sõjas kaotus. See tähendab „Saksamaa ja Venemaa lähenemist, Euroopa ümberstruktureerimist väljaspool USA-d ja maailma emantsipatsiooni, mis avab ukse dollari lõpule”. Küsimus on selles, „mida me selle kaotusega peale hakkame? Kas põgeneme selle eest, süvendades probleemi, või proovime määratleda, milline võiks olla rahu Euroopa riikide ja Venemaa vahel?”

Aga kas see on võimalik? „Muidugi jah. Putin oli juba hoiatanud, et ta ei salli NATO kohalolekut Ukrainas ja järsku… üllatus, Venemaa astub sõtta! Nende ebakompetentsuse tõttu, kes seda ette ei näinud. Need samad poliitikud, kes ütlevad, et Kui Venemaa oma eesmärgid saavutab, tungib ta kogu Euroopasse, sest president on hull.”

Paljud süüdistavad teda äärmuslikes vaadetes ja kuradi advokaadiks olemises. Et ta on putinofiil. „Olen objektiivne ajaloolane ja olen täidan oma kodanikukohust: panna oma teadmised ajaloo teenistusse. Kui ma kirjutan Julius Caesarist, kas keegi süüdistab mind, et olen tseesarofiil?”

Todd leiab, et see on olnud vene rahva suhtes ebaõiglane: „Kui pärast natsismi integreerisime Saksamaa EL-i ja venelased tõusid kommunismist elegantselt välja, siis kuidas saame leppida sellega, et saksa eripära on olnud keerulisem kui vene oma?” väidab ta. „Tõsi, Vene režiim on karmistunud, aga kui Venemaa integratsiooni kontinentaalsetesse institutsioonidesse oleks aktsepteeritud, oleks Moskva käitunud teisiti,” järeldab ta.