USA kaalub oma tuumaarsenali laiendamist. President Joe Bideni nõunik teatas reede õhtul, et USA-l võib olla vaja rohkem strateegilisi tuumarelvi, et reageerida Hiina ja Venemaa kasvavale tuumaohule.
„Võime lähiaastatel jõuda punkti, kus on vaja suurendada praegu kasutatavaid numbreid,” ütles USA riikliku julgeolekunõukogu relvastuskontrolli direktor Pranay Vaddi uudisteagentuuri Reutersi vahendusel.
Vaddi avaldus on seni selgeim hoiatus, et USA ei rahuldu karmistuvas globaalpoliitilises olukorras pelgalt tuumaarsenali moderniseerimisega, vaid valmistub ka seda laiendama.
Kas me oleme jõudmas uude tuumavõidurelvastumise ajastusse?
„Mõnes mõttes on midagi sellist juba käimas, sest Hiina on sellega alustanud,” ütles Soome välispoliitika instituudi teadur Jyri Lavikainen.
Hiina on käivitanud tohutu tuumarelvaprogrammi ja strateegiliste tuumarelvade hulk on tekitanud USA-s arutelu, vahendab Helsingin Sanomat.
Seni on USA valitsuse poliitika olnud, et uus olukord ei nõua tuumalõhkepeade arvu suurendamist.
„Võib juhtuda, et Bideni valitsuse analüüs on nüüd uuendamisel,” hindab Lavikainen.
USA-l on praegu lahinguvalmiduses umbes 1700–1800 tuumalõhkepead ja 700 stardiplatvormi, ütleb Lavikainen. Lisaks on laos hinnanguliselt paar tuhat tuumalõhkepead, mida saab üle kanda stardiplatvormidele. Neid saaks kasutusele võtta ilma uusi tuumarelvi tootmata.
USA strateegiliste tuumarelvade arv põhineb New Start lepingul, mille USA ja Venemaa allkirjastasid omavahel 2010. aastal.
Tol ajal oli USA tuumarelvastrateegia suunatud peamiselt Venemaale. Sihtmärkideks olid Venemaa tuumarelvajõud, relvajõudude teatud sihtmärgid, sõjatööstus ning poliitilise ja sõjalise juhtkonna sihtmärgid.
Nüüd on pildile tulnud Hiina massiivne varustus ja USA peab suutma luua veenva tuumaheidutuse kahe peamise tegija vastu. Arsenal on aga endiselt mõeldud ainult Venemaa vastu.
Lavikaineni sõnul on Hiina ja osaliselt Põhja-Korea seega peamised põhjused, miks USA valmistub strateegilisemate tuumarelvade arvu suurendamiseks.
Mingil määral on Venemaa alustanud samuti uute tuumarelvade tootmist, hindab Lavikainen. Kuigi 21. sajandi jooksul on Venemaa tuumarelvade hulk vähenenud, on soetatud uusi võimeid.
Venemaa teatas eelmisel aastal, et peatab New Start lepingu täitmise. Tuumarelva kasutamine on Venemaa kõnedes vilksatanud alates sellest, kui Venemaa alustas eelmisel aastal Ukrainas täiemahulist sõda. Lisaks kahtlustatakse Venemaad kosmosesse paigutatava tuumalõhkepeaga satelliiditõrjerelva väljatöötamises.
Starti leping lõppeb 2026. aasta alguses ja keegi ei usu tegelikult, et see millegagi asendatakse.
Hoiatustega tuleks arvestada ka Soomes, märgib Lavikainen.
Kui USA peaks Hiina vastu sõtta minema ja kaotama nii oma relvajõud kui ka tuumaheidutusvõime, ei suudaks USA, kes tegutseb endiselt Euroopa julgeoleku kõrgeima tagajana, enam pakkuda Euroopale seda kaitset, millega ollakse harjutud.
Sellises tühimikus võiks Venemaa kaaluda, kas Ukrainaga sarnast operatsiooni tasuks ka mujal Euroopas käivitada.
Seega tähendab sõja võimalus USA ja Hiina vahel seda, et Euroopa riigid peavad oma kaitsevõimet oluliselt tugevdama. Samas vähendaks konventsionaalse kaitsevõime tugevdamine tuumarelva kasutamise tõenäosust, toob Lavikainen välja.
„Kui konventsionaalsed relvajõud on ülesande täitmiseks piisavalt võimsad, ei pea tuumarelva kasutamise otsust isegi kaaluma,” sõnab ta.
Lavikainen ei usu, et me triivime sellisesse olukorda nagu külm sõda. Tohutu tuumaarsenal on kallis ja mitte eriti kasulik.
Kuid olukord kahe suure mängija asemel kolmega on põhimõtteliselt ebastabiilsem kui külma sõja ajal. Kahel lähedasel partneril – Hiinal ja Venemaal – võib olla kasulik olla olukorras, kus nad koos on USA-st paremad.
