„See pole meie jaoks punane joon,” ütles Eesti suursaadik Ukrainas Annely Kolk vastuseks küsimusele, kas Eesti on valmis saatma sõdurid Ukrainasse.

Kolk ütles intervjuus Ukraina väljaandele RBC-Ukraine, et seda teemat arutavad praegu Eesti kaitseministeeriumi esindajad NATO ja Euroopa Liiduga.

Eesti suursaadik Ukrainas Annely Kolk rääkis intervjuus väljaandele RBC-Ukraine humanitaar- ja sõjalisest abist Ukrainale, Venemaa varade konfiskeerimisest, Ukraina võidust, Venemaa lüüasaamisest ja teest rahuni, läbirääkimistest Euroopa Liidu ja NATO-ga, Moskva ähvardustest.

Alates täiemahulise sõja algusest on Eesti kindlustanud Ukraina ühe peamise liitlase koha läänes. Väikeriik hoiab maailmas kindlalt esikohta Ukrainale eraldatud abi kogusummalt oma SKT suhtes – Kieli Maailmamajanduse Instituudi arvutuste kohaselt enam kui 1,6 protsenti.

Tallinn jätkab Kiievi abistamist, olles võtnud endale kohustuse eraldada lähiaastatel sõjaliseks abiks vähemalt 0,25 protsenti riigi eelarvest.

Lisaks edendab Eesti aktiivselt Ukraina huve poliitilisel tasandil, olgu siis tegemist Venemaa varade konfiskeerimise või EL-i ja NATO-ga liitumise või muude Ukraina jaoks oluliste küsimustega.

Nagu Eesti suursaadik Annely Kolk rõhutas, on sellel mitu põhjust: Nõukogude okupatsiooni üldine ajalooline kogemus ja potentsiaalne oht Vene Föderatsioonist ning eestlaste teadlikkus sellest, et Ukrainas otsustatakse praegu mitte ainult riigi enda saatus, vaid kogu demokraatliku maailma tulevik.

Järgneb intervjuu Annely Kolk’iga:

Eesti on Ukrainale antava abi mahult riigi SKT suhtes maailmas esikohal. Kuidas te selle saavutasite?

Oleme alati Ukrainat toetanud ja sõjalist abi alustanud juba enne täiemahulist sõda.

Kartsime, mis siin juhtuda võib. Ja meie ühise ajaloo tõttu – olime mõlemad Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja seetõttu teame, milleks julm naaber võimeline on – sellepärast toetas peaaegu kogu Eesti ühiskond Ukrainat algusest peale.

Tol ajal olin suursaadik Türgis, Iraanis ja Aserbaidžaanis. Ja juba 24. veebruari varahommikust anti meile korraldus teha kõik võimalik, et olukorda avalikustada ja Ukrainale abi saada.

Kogu ühiskond oli mobiliseeritud, poliitikutel polnud küsimusi. Eesti ühiskond mõistis algusest peale, juba 2014. aastal ja veelgi enam 2022. aastal suurepäraselt, et mis siin on kaalul, et otsustatakse Euroopa, kogu demokraatliku maailma julgeolekuarhitektuur. Ja seepärast hakkasime aktiivselt edendama Ukrainale antavat abi Euroopa Liidus ja ÜRO-s.

Ja see jätkub ja nagu te ütlesite, oleme Ukrainale antava abi andmises meie SKT suhtes number üks. Aga tuleb arvestada, et me oleme väike riik – 1,3 miljonit inimest.

Nii et see ei olnud meie jaoks kunagi probleem. Ja ma tean, et meie kaitseministeerium ja kõik teised ministeeriumid mõtlevad iga päev sellele, mida me saaksime veel teha, mida saaksime Ukrainale anda, kui seisame silmitsi energiakriisiga.

Kas oskate nimetada Eesti sõjalise abi põhisuundi Ukrainale, eelkõige infotehnoloogia vallas, kuna Eesti on IT-koalitsiooni kaasesimees? Ja kuidas teie riik aitab Ukrainat lisaks sõjalisele sfäärile humanitaarsfääris ülesehitamisel?

Eile lugesin kõiki dokumente meie abi kohta, see on 10 lehekülge. Andsime üle Javelinid, laskemoona, erinevat tehnikat, droone, aga ka sõjaväehaiglaid ja meditsiinitehnikat, mida iganes leidsime.

Humanitaarabi osas oleme andnud humanitaarabi üle 30 miljoni euro ja see on läinud peamiselt riigisiseselt ümberasustatud isikutele, aga ka energiasektori ja muude valdkondade abistamiseks, kus on vaja kiiret abi. Ja me oleme alati lootnud, et kui oleme esimesed, siis isegi kui summad pole absoluutarvudes nii suured, on see tõesti oluline ja oleme olnud nendes valdkondades teerajajad ning pakkunud ka palju arenguabi.

Sõjalise abi ja eelkõige infotehnoloogia osas otsustas meie valitsus eelmise aasta lõpus võtta pikaajalised kohustused. Ja seepärast panime eelarves paika, et järgmisel neljal aastal anname igal aastal Ukrainale sõjaliseks abiks 0,25 protsenti oma SKT-st.

Oleme IT-riik. Ja see oli muidugi see valdkond, kus hakkasime ka mõtlema, mida teha võiks. Ja koos Luksemburgiga lõime IT-koalitsiooni. Peamine eesmärk on anda Ukrainale NATO standardid side-, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate, aga ka küberkaitse vallas.

Olgu öeldud, et oleme ka Tallinna mehhanismi kaasasutajad ja liikmed, mis tegeleb ka küberkaitse valdkonna abistamisega. Meil on isegi selle Tallinna mehhanismi esindus siin meie saatkonnas ja teine ​​kontor Poolas ning me oleme selles valdkonnas väga aktiivsed.

Me teame juba oma ajaloost alates 2007. aastast, et Venemaa ei pea sõda mitte ainult lahinguväljal, vaid ka tsiviilisikute, infrastruktuuri vastu ja kõigis neis hübriidformaatides.

Mis juhtus 2007. aastal?

Meil ​​olid venekeelse vähemuse massirahutused ja massilised küberrünnakud.

Samal ajal?

Jah. Seetõttu töötasid meie eksperdid selle probleemiga tegelemiseks ööd ja päevad. Ja see oli esimene kord, kui avalikkus sai tõesti teada, et Venemaa korraldab tohutuid küberrünnakuid. Ja jälle, nagu siin toimub – ilma põhjuseta, lihtsalt sellepärast, et nad saavad.

Mis puudutab humanitaarabi, siis tegelete eelkõige Žõtomõri piirkonnaga. Kas saate sellest rääkida?

Jah, see on arengukoostöö. 2022. aastal kulus selleks 4 miljonit, 2023. aastal 8 miljonit ja järgmise 4 aasta jooksul on meil selleks 56 miljonit. Valisime ühe piirkonna – Žõtomõri ja teeme seal suurema osa oma rekonstrueerimisprojektidest.

Meil on terviklik lähenemine. Lasteaeda ehitades koolitame välja ka kasvatajad, toome nad Eestisse, varustame lasteaia kogu inventari. Et see pole lihtsalt hoone, üks konkreetne asutus, vaid varustatud kõige vajalikuga. Ja see õnnestub väga edukalt. Meil on selleks ja järgmisteks aastateks palju muid projekte.

Hiljuti, nädal tagasi oli siin meie välisminister ja koos Olena Zelenska Fondiga avasime hoiukodu neile, kes olid sunnitud kodudest lahkuma praegu okupeeritud Ukraina osades. Ja hakkasime ka kasuperedele uusi maju ehitama, eriti neile, kes pidid oma kodu ja kogu muu vara maha jätma.

Millal võiks oodata kahepoolse julgeolekulepingu sõlmimist Ukraina ja Eesti vahel ning millised võiksid olla selle peamised sätted?

Lõpetasime selle paar kuud tagasi. Alustasime üsna varakult ja meil oli ukrainlastega väga hea ja intensiivne koostöö, kuid me pole lihtsalt veel leidnud õiget aega sellele alla kirjutamiseks.

Ja olime ka esimesed, kes teatasid, et lisame oma kahepoolsesse lepingusse sätte pikaajalise kohustuse kohta anda Ukrainale abi 0,25% ulatuses meie SKT-st. Ja ma tean, et pärast seda järgisid meie eeskuju ka paljud teised riigid.

Kas teie riik ja teised lääneriigid on valmis investeerima Ukraina ülesehitamisse, samal ajal kui sõda on veel täies hoos ja selle lõpu väljavaated on veel lahtised?

Absoluutselt. Ja me olime esimesed, kes hakkasid kohe pärast sõja algust Ukrainat üles ehitama, sest inimestele lootuse andmine on väga oluline. Ja see on meie tänu ukrainlastele nende vastupidavuse eest. Olen selles Ovrutši lasteaias käinud neli korda ja kui sa näed väikseid lapsi, siis nende silmad… Teate, see on selge, et nüüd tuleb hakata üles ehitama ja jah, kui Venemaalt tuleb veel üks raketilöök, siis ehitame selle uuesti üles. Arvan, et see andis ka investoritele selge signaali.

Erasektorile? Sest nad riskivad oma rahaga.

Jah, muidugi. Ja teate, see on ka signaal inimestele, Ukraina põgenikele Euroopas, kes soovivad koju naasta. Nii et loomulikult jätkame seda ja kutsume kõiki riike üles sama tegema ja mitte kartma agressorit.

Eestis võeti hiljuti vastu Venemaa varade konfiskeerimise seadus. Kuidas see toimima hakkab ja millised on summad absoluutarvudes? Ja üldse, kuidas neid miljardeid läänes külmutatud Venemaa varasid kõige paremini kasutada?

See on ka üks valdkondi, kus Eesti sai taas teerajajaks. Olime esimesed, kes hakkasid EL-is ja maailmas rääkima sellest, et peaksime kasutama agressorite külmutatud varasid Ukraina taastamiseks ja nende tekitatud kahjude hüvitamiseks, sest me usume Ukrainasse ja tema võitu. Ühel päeval ta tuleb. Ja pärast seda muidugi astuvad süüdlased kohtu ette ja peavad veel maksma.

Meie seadus näeb ette kogu külmutatud varade kasumi kasutamist. Seega erineb see nii Euroopa Liidu kui ka „suure seitsme” lähenemisest sellele küsimusele. Loomulikult toetame seda ka meie. Kuid me töötame endiselt usinalt selle nimel, et kogu külmutatud vara kasutataks Ukraina taastamiseks.

Meil ei ole Eestis tohutult Vene varasid, aga näitame taas maailmale, et see on meie hinnangul võimalik, Euroopa Liidu seadusandlus seda lubab ja takistusi pole.

Räägime olukorrast linnulennult. Venemaa ei suutnud Harkivi pealetungi ajal oma eesmärki saavutada. Samal ajal hakkasime USA-lt ja teistelt riikidelt regulaarselt saama sõjalist abi. Aktiivselt propageeritakse küsimust külmutatud Venemaa varadest raha saamise kohta. USA ja teised riigid lubasid meil rünnata ka Venemaa piiriterritooriumi. On mitmeid positiivseid uudiseid. Kas olete nõus, et Ukraina üldine õhkkond on muutunud mõnevõrra paremaks kui näiteks kuus kuud tagasi?

Jah, muidugi, ja me oleme seda arengut nii kaua oodanud. Üha enam lääneriike mõistavad, mis siin kaalul on ja et tegelikult ei ole asi ainult Venemaa rünnakus Ukraina vastu. Venemaal on see imperialistlik lähenemine ja soov ning need pole kunagi kadunud.

Arvan, et ukrainlaste endi suur töö, nende vastupidavus näitas ka maailmale, et peame rohkem tegema, tegutsema. Olen positiivne, et see kõik toob nüüd Ukrainale kõige vajalikuma abi, eriti eesliinil.

Pean ka märkima, et Venemaa režiim ise, Putin ja tema režiim, nende tegevus on tekitanud ka Läänes väga kaine arusaama, et tegemist ei ole ühekordse sõjalise operatsiooniga.

Nii et ma väga loodan, et kuna abi tuleb üha rohkem, suudab Ukraina võimalikult kiiresti sõja võita.

Möödunud nädalavahetusel toimunud rahutippkohtumine lõi samuti õhkkonna, näitas Vene režiimile, et ta on tegelikult üksi. OK, neil on sõbrad. Põhja-Korea…

Ja Hiina.

Kuid me vajame teisi globaalse lõuna riike, kes mõistaksid, et see sõda mõjutab tulevast maailmakorda. Me teeme 100, 120, 150, 200 protsenti, et tõesti globaalse lõunaga rääkida, meie saadikud nendes riikides jätkavad seda.

Ausalt öeldes ei piisa ainult hävingu fotode näitamisest. Jah, see pole nii muljetavaldav, olgem ausad.

Veel 2022. aasta kevadel oli see muljetavaldav, kuid praegu enam mitte.

Praegu räägitakse rohkem sellest, mida Venemaa on avalikult välja öelnud ja millised on tema ambitsioonid Vene impeeriumi ülesehitamisel. Arvan, et paljud globaalse lõuna riigid hakkavad mõistma, et kui Ukraina sõda ei võida, kui see lõppeb mingisuguse relvarahu või mingi ajutise lahendusega…

Kui võtta mõne päeva tagune Venemaa isehakanud presidendi Putini avaldus, siis rahuläbirääkimistel tuleb arvestada „reaalsusega”.

„Reaalsus maa peal”, nagu ta seda nimetab.

Tänane õhtu oli reaalsus, teate, need pidevad pommitamised. See on Venemaa tegelikkus. Ja kuidas te üldse kujutate ette, et see on partner, kes räägib rahust? Kui vaadata Venemaa Föderatsiooni ajalugu pärast Nõukogude Liidu lagunemist, siis nad keeldusid ja jätsid tähelepanuta kõik lepingud, mille osa nad olid.

Kas paljud teie kolleegid Euroopa Liidus, eriti riikides, millel pole Venemaaga ühist piiri, mis asuvad kaugemal läänes, saavad 100 protsenti aru, mida te just ütlesite? Nad võivad aru saada, aga kas nad nõustuvad teiega?

Jah, muidugi. Ja te näete seda ise. Võin teile kinnitada, et kogu Euroopa Liit ja demokraatlik Lääs mõistavad, et Venemaa ei saa võita ja Ukraina ei saa kaotada. Kuid võib-olla ei saa nad kõik aru, et siin on palju kaalul. Võib-olla on see meiega ikka lõpuni kokku lepitud. Muidugi on Venemaa näidanud oma tõelist palet ja minu kolleegid näevad seda väga selgelt, kuid poliitikud tegutsevad avaliku arvamuse alusel. Ja seal käib Vene propaganda…

Kuidas sellega toime tulla? Venemaa investeerib sellesse, meie arvates, miljardeid üle kogu maailma ja mis meil selle vastu on?

Ma olen teiega väga aus. Oleme sellega väga hiljaks jäänud. Tegelikult, ausalt öeldes, teadsime seda juba 10 aastat tagasi, 20 aastat tagasi, et Venemaa mõju, nende propagandamasin, et kogu nende režiim on üles ehitatud okupatsioonile ja kõigile neile imperialistlikele vaadetele.

Nüüd peame selles küsimuses aktiivsemad olema ja vähemalt Lääne-Euroopas, kõikjal maailmas teadvustama, et tegemist on võltsuudistega, propaganda ja valedega.

Venemaa kulutab miljardeid, Venemaal on mitmesugused ametlikud ja mitteametlikud sidemed paljude globaalse lõuna riikide juhtidega, millised argumendid meil selle vastu on?

Olen nõus, et see on väga raske töö, sest ka Venemaa on väga osavalt nende majandusse investeerinud. Paljud neist riikidest sõltuvad Venemaast. Ma väga loodan, et ka need globaalse lõuna partnerid on Venemaaga koostööst oma õppetunnid saanud ja lõpuks, kui Venemaa siin oma lepinguid ei täida, käitub ta seal samamoodi.

Ja üha rohkem on avalikuks saamas info, et Venemaa värbab Aafrikast palgasõdureid ja valetab ka neile – ma loodan, et see tuleb kunagi päevavalgele. Muidugi peame andma endast parima, et meie narratiivid näitaksid neile, mis on kaalul ja et ka nemad võivad kaotada. Ja ma arvan, et Süüria peaks olema ka heaks eeskujuks partneritele globaalsest lõunast.

Kas näete üldiselt Ukrainal võimalust lähitulevikus initsiatiiv haarata? Ma ei räägi ainult lahinguväljast, vaid ka poliitilisest või geopoliitilisest algatusest.

Kahtlemata. Olen siin olnud juba peaaegu aasta ja näen, milleks ukrainlased võimelised on, kui uuendusmeelsed, intelligentsed ja vastupidavad nad on ning kuidas nad suudavad maailma üldsuse enda kõrvale meelitada. Nii et ma olen selles täiesti kindel. Peame lihtsalt rohkem tegema, rohkem abi andma ja eriti selleks, et ukrainlased saaksid lahinguväljal võidelda, et neil oleks piisavalt laskemoona, et juhtkond saaks keskenduda muudele jõupingutustele.

Olen kindel, et need riigid, kes on pühendunud ÜRO põhikirjale, astuvad lõpuks demokraatia poolele.

Kuu aega tagasi kohtus president Zelenski Ukraina ajakirjanikega ja teatas, et Lääne partnerid ei taha, et Venemaa kaotaks sõja. Nad muidugi tahaksid, et Ukraina võidaks sõja, aga samas, et Venemaa seda ei kaotaks, sest sellega kaasnevad ettenägematud tagajärjed, lagunemine, kõik need probleemid tuumarelvadega ja nii edasi. Kas olete selle väitega nõus?

Jah, ma nõustun selle presidendi avaldusega. Tegelikult ütlesin seda juba aasta tagasi, et on riike, kes tahavad, et Ukraina võidaks, aga ei taha, et Venemaa kaotaks.

Aga see ei tööta nii.

Ma tean, et see on dilemma. Need on peamiselt riigid, millel on Venemaa Föderatsiooniga ulatuslikud majandussidemed. Ja nad ei kujuta ette, et Venemaa kaotab, sest siis kaotab nende majandus palju.

Aga ma arvan, et see narratiiv või see hirm on muutunud ka Ukraina suunal. Vähehaaval, aga olukord muutub. Sõda jätkub ja need riigid näevad, et Venemaa pole enam usaldusväärne partner. Ja see, et Venemaa tõesti mängis neid kaarte, väga avalikult – keegi pole immuunne.

Mis puudutab Venemaa pidevaid ähvardusi kasutada tuumarelvi… Minu meelest näitab see, et nad on kaotamas oma positsiooni ja lihtsalt kasutavad Lääne vastu suunatud ähvardusi viisil, mida ei tohiks.

Ja kuidas on lood Venemaa lagunemise väljavaadetega – kui ta kaotab sõja ja algavad mingid protsessid ning seal on mitukümmend omavahel sõdivat venelast, põgenikke ja nii edasi?

Ausalt öeldes ei usu ma, et näen demokraatlikku Venemaad. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist nägime, et Venemaa ehitas järk-järgult oma imperialistlikke vaateid. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas Venemaa laguneb kümneks Venemaaks ja nad hakkavad omavahel sõdima.

Aga me ütleme, et oluline pole mitte ainult Ukraina täielik võit, vaid ka Venemaa lüüasaamine. Seal on ka teine ​​eesmärk. Nad peavad mõistma, et agressioon ei tasu end ära ja et nad tunnevad seda tõepoolest veel palju aastaid. Ja loodame, et siis inimesed näevad ka sanktsioonide tagajärgi, kogu seda keeldude poliitikat ja ehk on vaja muudatusi.

Või äkki nad ei näe seda.

Jah, aga vähemalt Ukraina võit on see verstapost, mida on vaja vähemalt selleks, et tagada tulevikus positiivsete demokraatlike muutuste toimumine. Kui tekib külmutatud konflikt, kui jäävad alles hallid alad ja kui Venemaa ei tunne end lüüa saanuna, siis aasta, kahe, kolme aasta pärast algab kõik uuesti.

Millisena näeb Eesti võimalust sõja lõpetamiseks ja õiglase maailma saavutamiseks? Meil oli rahutippkohtumine, äkki vajame midagi muud? Kas me peaksime jätkama võitlust, kuni võidame lahinguväljal?

Ühte head retsepti pole olemas. Nüüd on meil rahutippkohtumine, meil on Zelenski 10-punktiline rahuplaan, üha rohkem riike tulevad kokku ja arutavad tuumajulgeolekut, mis on tõesti oluline, toiduga kindlustatust, mida Aafrika riigid peavad tõesti mõistma, laste väljasaatmist ja sõjavangide tagasitoomine.

Muidugi on oluline aidata Ukrainal lahinguväljal võita, kuid me vajame muid samme, näiteks Venemaa Föderatsiooni isoleerimist kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest, rahvusvahelistest foorumitest ja kõigist nendest sanktsioonipakettidest. Teame, et sanktsioonid ei tööta kohe, kuid need on tõhusad ja me näeme seda juba praegu. Loodame, et kõik need sammud viivad ühel päeval Venemaa lüüasaamiseni. Ja muidugi, mida varem, seda parem. Ja just selle nimel teeb Lääs väga palju tööd.

Teie hinnangul mõjutab „eskaleerumise” hirm ikkagi Lääne otsuste langetamist seoses Vene-Ukraina sõjaga?

Ma arvan, et enam mitte. Nüüd näeme, et üha rohkem riike tarnib Patriote ja teisi õhutõrjesüsteeme. Paljud riigid ei piira Ukrainal oma relvade kasutamist Venemaa föderaalsel territooriumil asuvate objektide ründamiseks. Praegu näeme, et USA on kõik need piirangud tühistanud.

Mitte kõik, meil on ikkagi keelatud rünnata sihtmärke kusagil Venemaa sügavuses, sest toimub „eskalatsioon”.

Jah, aga siiski, kas te oleks kujutanud ette selliseid otsuseid kaks aastat tagasi?… Nii et neid eskaleerumisohte enam ei eksisteeri. Ja ma arvan, et ka Venemaa saab sellest väga hästi aru.

Milline on Eesti seisukoht Lääne sõdurite, eelkõige Eesti sõdurite saatmise osas Ukrainasse?

Me ütlesime, et oleme valmis seda arutama. See ei ole meie jaoks punane joon. Loodame NATO või Euroopa Liidu ühist seisukohta ja meie juhid, ma mõtlen, eriti kaitseministeerium, arutavad seda ja hiljuti ütlesid, et meie jaoks pole miski võimatu. Ja me koolitasime Ukraina instruktoreid nüüd oma maal.

Kas erinevate parem- ja paremäärmuslike parteide edu hiljutistel EL-i valimistel võib kuidagi mõjutada Euroopa Liidu tulevast poliitikat Ukraina suhtes?

See on hea küsimus. Ja seda on muidugi lähitulevikus näha. Aga tahaks ka öelda, et väga sageli näeme valimiskampaaniate ajal, kuidas kandidaadid häälekalt välja ütlevad. Nad lubavad seda, mida valijad tahavad kuulda. Ja niipea, kui nad saavad nende organisatsioonide osaks, niipea kui nad on valitud, algab tegelikkus.

Ma ei ole väga pessimistlik, eriti oma riigi suhtes – Ukraina toetamise osas ei muutu midagi.

Kui kaua võivad läbirääkimised meie EL-iga ühinemise üle kesta? Meie juhtkond seab ambitsioonika eesmärgi viia läbirääkimised lõpule kahe aastaga, mida paljud eksperdid peavad tehniliselt võimatuks.

Noh, meie puhul kulus selleks 10 aastat, aga ma pean ka ütlema, et me ei olnud keset sõda. Sellist kiiret vajadust ei olnud. Aga siin näeme ka seda, millega Ukraina sõja ajal hakkama sai, kõiki neid vajalikke reforme. Ma mõtlen, see on uskumatu.

Seetõttu ei paneks ma mingeid tähtaegu, sest me ei tea neid. Kuid see ei sõltu ainult Ukrainast, see sõltub kõigist 27 liikmesriigist, aga ka Euroopa Liidu menetlustest. Need protseduurid on kehtinud üle 40 aasta, nii et see kõik võib aega võtta, aga kui ma näen reforme, kogu juhtide ja inimeste kiirust ja pühendumist, siis jään optimistlikuks, et see võib kesta vähem kui 10 aastat.

Tundub, et 2030. aasta tundub olevat võimalik.

Vähemalt anname oma osa. Samuti oleme nendel läbirääkimistel määranud Ukrainat abistama oma eksperdi, meie endise Eesti Euroopa Liiduga ühinemise pealäbirääkija. Ja ma tean, et ülejäänud Euroopa riigid püüavad Ukrainat väga kõvasti aidata.

NATO ja Washingtoni tippkohtumine. Kõik siin saavad aru, et NATO liikmeks ei saa me enne sõja lõppu. See on selge. Aga miks ei taha NATO meile anda vähemalt poliitilist kutset alliansiga liitumiseks?

Eesti osas toetasime Ukraina kutset ja teame ka, et NATO tagab maksimaalse kaitse, mida Ukraina vajab. Teame seda ka ise, sest oleme NATO liikmed ja propageerisime seda väga aktiivselt juba Vilniuses (eelmisel NATO tippkohtumisel 2023. aastal – toim.). Me toetame seda endiselt, kuid teame, et lahenduse leidmiseks arutatakse ööpäevaringselt teiste partneritega.

See on meie peamine eesmärk – astuda samm edasi Vilniuse tippkohtumise otsusest. Peame saatma signaali, et ühel päeval saab Ukrainast NATO liige. Ja loodame, et saame Vilniusega võrreldes edasi. Venemaa osas saavad nad suurepäraselt aru, et ka see juhtub. Isegi kui Ukraina kutset kui sellist ei saa, on sõnastus tugevam, loodame.

Viimane küsimusteplokk puudutab teie riiki ja Venemaa ohtu teie riigile. Mul oli hiljuti intervjuu teie kolleegi, Läti suursaadiku Ukrainas Ilgvars Klavaga. Ja ta ütles mulle, et Läti, tema riik, valmistub Venemaa võimaliku agressiooni tõrjumiseks, kuid tsiteerides teda: „Me ei arva, et risk on praegu väga suur.” Aga Eestis? Teatavasti korraldasid venelased hiljuti provokatsioone Eestit Vene Föderatsioonist eraldaval Narva jõel.

Alates taasiseseisvumisest oleme üles ehitanud tugeva armee, meie eesmärk oli NATO liikmelisus. Ja viimased 10 aastat on meil olnud suured kulutused kaitse-eelarvele, sest oleme alati teadnud, et oleme geograafiliselt seal, kus oleme.

Kus te olete potentsiaalsete ohtude osas edetabeli tipus?

Noh, võib-olla mitte nimekirja tipus, aga nad on meie naabrid. See on juba ohtlik. Ja nad juba okupeerisid meid.

Aga ma võin nõustuda oma Balti kolleegiga, et me ei näe praegu otsest ohtu Venemaa poolt, sest oleme NATO liige ja rünnak meie vastu tähendab rünnakut NATO vastu. Siis on see uus reaalsus. Aga kindlasti näeme neid hübriidrünnakuid, mida Venemaa teeb kogu aeg, alustades lennukite GPS-i segamisest, nüüd aga poide jõest eemaldamisest.

Seetõttu me loomulikult valmistame ja kiirendame oma ettevalmistust, kaitse ettevalmistamist. Aga ma ei näe paanikat ega hirmu.

Pikka aega, isegi ammu enne 2014. aastat kujutas Venemaa eestlasi nagu ka teisi Balti riike „fašistidena”. Kas kõik jätkub nagu varem? Kas Venemaa üritab kasutada vene rahvusvähemust, et esile kutsuda rahutusi, mõningaid rahutusi teie riigis?

Venemaa on meid natsismis süüdistanud 20 aastat. Varem töötasin Genfis ÜRO juures. Ja Vene Föderatsiooni poolt kostis pidevalt avaldusi ja ähvardusi seoses nende vähemusega Eestis. Ja muidugi elati päris kaua Vene propaganda all, eriti Ida-Eestis.

Kuid viimase 10 aasta jooksul on valitsus sellele tõesti tähelepanu pööranud. Need inimesed, paljud neist tulid Eestisse nõukogude ajal ja on seal siiani. Venemaa on aga väga lähedal, saab üle silla. Ma arvan, et see näitab, et nad eelistavad siia jääda. Isegi kui nad kritiseerivad valitsust, „kõneõiguste allasurumist” ja nii edasi. Aga siiski eelistavad nad elada Eestis, sest saavad aru, et Eesti venelastel on rohkem inimõigusi kui venelastel Venemaal.