Suurbritannia leppis neljapäeval kokku umbes kolme miljardi naela iga-aastases sõjalises abis Ukrainale. Riik teatas, et on valmis andma Ukrainale relvaabi nii kaua kui vaja.

Neljapäeval Kiievit külastanud Briti välisminister David Cameron rääkis relvaabist erakordselt avameelselt. Ta andis Ukrainale praktiliselt vabad käed brittide tarnitud relvade üle. Cameroni sõnul ei kavatse Suurbritannia oma relvade kasutamisele suuremaid piiranguid kehtestada.

„Ukrainal on õigus rünnata Venemaal asuvaid sihtmärke nende relvadega, kui ta nii otsustab,” nentis ta. „On täiesti arusaadav, et Ukraina peab end Venemaa rünnakute eest kaitsma.”

Lääne juhid pole tegelikult kunagi varem näidanud rohelist tuld Ukrainale kasutada Lääne relvi rünnakuteks Venemaal.

Näiteks on USA kutsunud Ukrainat üles hoiduma rünnakutest eelkõige Venemaa naftatöötlemistehaste vastu. Saksamaa seevastu on täielikult keeldunud saatmast Ukrainasse pikamaa tiibrakette Taurus. Ilmselgelt kardetakse, et Ukraina ründab nendega Venemaa piiride sees.

Kuigi Cameron otseselt Ukrainat Venemaad ründama ei õhutanud, ei välistanud ta ka seda võimalust. Kas tema sõnad tähendavad nüüd mingit muutust selles, kuidas Lääne juhid näevad Venemaa algatatud agressioonisõda Ukrainas?

„Jah, tundub, et Cameroni kommentaarid viivad arutelu uues suunas, samamoodi nagu Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni intervjuu ajakirjale Economist selle nädala alguses,” ütleb Jean Monnet rahvusvahelise poliitika professor Pami Aalto Tampere ülikoolist.

Macron märkis neljapäeval väljaandele Economist antud intervjuus, et ei välista Lääne maavägede saatmist Ukrainasse. Macron rääkis samast asjast juba veebruaris, kuid siis lükkasid paljud lääneriigid tema ettepaneku tagasi, vahendab Helsingin Sanomat.

Aalto hinnangul murravad Cameroni ja Macroni avaldused vähehaaval arusaama, et Venemaa agressioonisõda võiks piirduda ainult Ukrainaga.

„Seni on kõlanud avaldused, et sõda ei tohiks olla piirideta sõda ja see peaks jääma Ukraina piiridesse. Nüüd on lääneriikide arusaam sõja olemusest võib-olla muutumas piiramatumas suunas,” sõnab Aalto.

Aalto hinnangul on nii Euroopa suurriigid kui ka Euroopa Liit keeldunud nägemast Venemaa agressioonisõda Ukrainas rahvusvahelise julgeoleku küsimusena. Tema arvates on see kaasa toonud ühise vastutuse eest põgenemise.

„Ridade vahelt on antud mõista, et Ukraina hoolitseb oma piiride eest ja teised lihtsalt aitavad taustal. Me ei ole tahtnud näha sõda kui teisi lääneriike mõjutavat rahvusvahelist julgeolekuprobleemi,” ütleb Aalto.

„Tasapisi on hakanud lisanduma väikseid märke, et lääneriigid on hakanud sõja eest rohkem vastutust võtma. Ideaalsest olukorrast oleme siin veel kaugel,” sõnab Aalto.

Venemaal hakkasid viimase aasta jooksul ilmnema märgid üleminekust sõjamajandusele. Käesoleva, 2024. aasta eelarves eraldab riik oma kaitsekuludeks umbes 119 miljardit eurot. Seetõttu suureneb nende osa ligikaudu 30 protsendini kogu föderaaleelarve kuludest.

Aalto sõnul oli Venemaa sõjamajandus üks Euroopa varjatud teemadest.

„Kui Venemaa on teinud pikaajalisi plaane ja mobiliseerinud oma majanduse sõjaks, siis Euroopa on Ukrainale siiski kokku pannud suhteliselt väikesed abipaketid. Teisisõnu, sõda ei ole Euroopas koheldud nii tõsiselt kui Venemaal,” märgib ta.

Teine varjatud teema on Aalto sõnul olnud näiteks Venemaa hübriidrünnakud Euroopa riikide vastu. Ta leiab, et Euroopa riigid ei ole seni täielikult aktsepteerinud tõsiasja, et kõrvuti Ukrainaga peab Venemaa pidevalt oma väiksemat sõda ka teiste riikide vastu.

„Kui Euroopa riigid hakkavad nüüd nägema, et sõda mõjutab neid võrdselt, on neil lihtsam anda Ukrainale vabamad käed sõjas Venemaa vastu,” lisab ta.