See oli ilus maikuu õhtu. Daria Karpinska ja tema sõbrad istusid laua taga ja mängisid kaarte. Lähedal oli nende kool. Linnud olid naasnud Hrodivka külla ja säutsusid päikesepaistelises sinises taevas.

Järsku katkestas teismeliste kaardimängu vali müra: Gradi raketi heli. Sekundid hiljem järgnes suurtükiväe mürin. „Täna on valjem kui eile,” sõnas 14-aastane Karpinska asjalikult.

15 km kaugusel – üle rohelise ja valgeõielise maastiku, mis on täis rusuhunnikuid ja sõjamasinate vrakke – liikusid venelased edasi. Veebruaris vallutasid nad Ukraina idaosas Avdijivka linna. Eelmisel kuul alustasid nad üllatusrünnakut ja jõudsid raudteesõlmeni Otšeretõne väikelinnas, vahendab Guardian.

Eelmisel nädalal neelasid nad naaberkülasid. Rindejoon hiilib üha lähemale Hrodivkale, kunagisele rahumeelsele 1500 inimesega asulale, mis on nüüdseks väljasuremise äärel.

Noorukid valmistuvad lahkumiseks. „Minu pere otsustas eelmisel nädalal, et on aeg. Pakime asjad kokku,” ütles 17-aastane Liza Šapovalava. Kaks aastat tagasi kolisid tema ja ta vanemad pärast Vladimir Putini täiemahulist rünnakut ära. Nad tulid tagasi, kuid lahkuvad uuesti, seekord võib-olla igaveseks. Nende asjad saadetakse järele. Šapovalava ütles, et tahaks ülikoolis psühholoogiat õppida – võib-olla Kiievis.

Tema klassivend Maksim Tšuprin lisas: „Me ei ole rahul. Muidugi tahame, et Ukraina armee võidab. Aga ma olen realist.”

Nagu nende täiskasvanud kolleegid, jälgivad õpilased Deep State’i, eesliini rakendust, mis näitab Venemaa lahinguvälja edusamme. Täiendavad tõendid on lähedal: Vene pommid tabasid Hrodivka vallamaja ja purustasid nende kooli aknad.

21-aastane Ivan Anõsimov arutles, kas vaenlane ei pruugi mägise maastiku tõttu, mida on kergem kaitsta, otse Hrodivka poole edasi liikuda. Venelaste kohta ütles ta: „Nad arvavad, et nad on paremad, et nende kultuur on parem. See ei ole tõsi. Me tahame lihtsalt oma elu elada.”

Kreml ütleb, et Ukraina idapoolsed oblastid on osa „ajaloolisest” Venemaalt. 2014. aastal neelas see Donbassi piirkonna kaks peamist linna Donetski ja Luhanski. 2022. aastal okupeerisid Vene väed suurema osa Luhanski oblastist. Venemaa presidendi üks peamisi sõjaeesmärke on jõuda Donetski oblasti halduspiirideni.

See eesmärk tundus varem võimatu. Nüüd on aga terve rida Ukraina rindelinnu ootamatult ohus, kui Venemaa lahinguüksused liiguvad edasi, neid toetavad surmavaid liugpomme viskavad lennukid.

Putini kindralid kasutavad klassikalist Nõukogude sõjalist taktikat teisest maailmasõjast. Nad üritavad Ukraina vägesid mitmel rindel ümber piirata.

Otšeretõne hõivamine tähendab, et Moskval on ahvatlevad võimalused. See võib suruda läbi Hrodivka läände Pokrovski linna, kus on oluline Ukraina sõjaväebaas. Või võivad selle väed suunduda põhja poole. Kui Venemaal õnnestub Tšassiv Jari linn vallutada, võib ta samal ajal lõunast edasi liikuda, tükeldades ära veel suure tüki Ukraina territooriumist.

Praegu peab Ukraina Tšassiv Jaris vastu. Mitu kuud kestnud pommitamine on muutnud selle mitmekorruselised nõukogudeaegsed korrusmajad mustaks muutunud kändudeks. Venelased on jõudnud linna idaserva. Ägedad lahingud jätkuvad.

Kui Tšassiv Jar langeb, saab Moskva seda kõrget positsiooni kasutada, et tabada rida lähedal asuvaid Ukraina rindelinnu: Kostjantõnivka, Kramatorsk ja Slovjansk. Need on koduks kümnetele tuhandetele tsiviilisikutele ja paljudele sõjaväelastele. Ukraina Donbassi piirkonna tulevik normaalse elu paigana näib üha süngem.

Metsaõppelaagris selgitas leitnant Andri Todorov Ukraina hiljutisi tagasilööke. Ta ütles, et tema Rubiži brigaad, mis kuulub rahvuskaarti, tulistas Ameerika 120 mm suure plahvatusohtlikkusega mürske M933A1. „Need olid head, suurepärase sütikuga,” meenutas ta. 2023. aasta juunis said mürsud aga otsa. Rohkem pole neid saabunud.

„Hoidsime neist kolme spetsiaalse sihtmärgi jaoks,” ütles ta. Ta lisas: „Minu poisid ei saanud enam USA laskemoona. Loodan, et saame mõned. Teeme kõik endast oleneva, et hoida oma positsioone ja hoida rindejoont.”

USA sõjalise abi poole aasta pikkune viivitus, mille põhjustasid Moskva-meelsed vabariiklased Washingtonis, läks Ukrainale kalliks maksma. See võimaldas Venemaal taastada strateegiline initsiatiiv pärast Ukraina vastupealetungi ebaõnnestumist eelmisel suvel.

Esimesed USA uue sõjalise abi tarned on saabunud Ukrainasse 61 miljardi dollari suuruse paketina. Nende hulgas on suurtükimürske ja kaugmaarakette, kuid relvade ja varustuse suurtes kogustes rindejoonele jõudmiseks kulub mitu nädalat.

„Venelased liiguvad üsna aeglaselt. Aga ikkagi nad liiguvad. See on probleem,” ütles rahvuskaardi kapten Volodõmõr Tšerniak.

Ta ütles, et tema sõdurid suudavad positsioone edukalt kaitsta, kui lääneriigid varustavad Ukrainat piisava laskemoona ja lennukitega F-16 ning lisaks õhutõrjesüsteemidega, mis suudaksid alla tulistada Venemaa hävitajaid. „Ilma nendeta võitleme oma jalaväega nende rakettide vastu. See on jama,” ütles ta.

Olukord on „väga raske”, ütles Kiievi julgeolekuametnik eelmisel nädalal, kuid „mitte katastroofiline”.

Tšerniaki sõnul kohanes Vene armee pärast ebaõnnestumist 2022. aastal Kiievi vallutamisel, suurendades droonide tootmist. Venelastel on nüüd „kaks-kolm korda” rohkem esimese isiku vaatega (FPV) droone, mida nad kasutavad pidevalt, sealhulgas öösel.

See tähendab, et rindepositsioonide varustamine ja vägede roteerimine on tema sõnul raskem. Venelased on nõus ohverdama palju mehi ja soomusmasinaid kulukates „liharünnakutes”. Ta lisas: „Nende taktika on lihtne, verine, ebainimlik ja tõhus.”

Märtsis, pärast Avdijivka kaotust teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenski, et üle riigi ehitatakse 2000 kilomeetrit kaitserajatisi.

Kuid Otšeretõnes ületasid Vene brigaadid need uued kaitserajatised, luues väikse koridori. Tšerniak ütles, et tema sõdurid olid miiniväljade paigaldamises osavad, kuid Ukrainas puuduvad spetsiaalsed inseneriüksused, mida Vene väed kasutasid punkrite ja kaevikute ehitamiseks kiiresti iga kilomeetri tagant. „Meil pole selleks piisavalt inimesi,” ütles ta.

Teine rahvuskaardi ohvitser major Maksõm Taran juhtis tähelepanu sellele, et Venemaa ei võitle ainult omal jõul. Põhja-Korea on tarninud ballistilisi rakette, Hiina aga tehnilisi osi ja Iraan kamikaze droone. „Jah, me võidame selle sõja. Aga see oleneb läänest. Üksinda kulub meil selleks 100 aastat,” ütles ta.

Tšerniak lisas, et Kremlil on pikaajalised ambitsioonid – Euroopas ja kaugemalgi. „Ajalugu kirjutavad võitjad. Kui Venemaa võidab Ukrainat 20 aasta pärast, võivad need olla Hiina ja Venemaa, mitte USA ja Ühendkuningriik,” hoiatas ta. Mõned vaatlejad usuvad, et Ukraina väljavaated on paremad kui paistavad. „Ma ei usu, et Donetski oblast on läinud,” ütles Ukraina endine kaitseminister Andri Zagorodnjuk. „See sõltub sellest, millal varustus kohale jõuab. Kui me selle laskemoona saame, saame Venemaa kindlasti peatada ja nende võimekust oluliselt kahjustada.”

Ta lisas, et USA kaugmaa ATACMS-i rakettide tarnimine aprillis muutis olukorda tohutult ja ennustas ka, et Krimm, kus Ukraina on kasutanud Venemaa Musta mere laevastiku sihtimiseks meredroone, muutub „varast kohustuseks”.

Tagasi Hrodivkas on kohalik kool kaks aastat olnud suletud ja kõik õppetunnid on veebis. Õpilased kohtuvad seal aga sellele vaatamata, kogunevad jalgpalliväljakule või istuvad mänguväljakul lillade liiliate kõrval.

Õpilased lõpetasid kaardimängu ning asusid teele mööda tolmust teed mopeedide ja ühe tõukerattaga. Nad parkisid külapoe ette. Suurtükimürin jätkus. „Me ei tea, mis saab. Võib-olla jääb meie maja alles,” rääkis Šapovalava. „Aga võib-olla ei jää. Siin hakkab kõik lõppema.”