Sel aastal Rootsi ja eelmisel kevadel Soome lisandumisega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni on mõned analüütikud Läänemerd nimetanud „NATO järveks”. Pilk kaardile näitab, et suures osas (kuid mitte täielikult) on see tõsi – rannajoonel on paar juppi Venemaa territooriumi. Ülejäänud rannik on NATO käes: Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani.
Venemaa kontrollib oma Kaliningradi eksklaavi tõttu natuke rannikut Leedu ja Poola vahel. Ja president Vladimir Putin jääb Peterburi lähedal valitsema Läänemere kaugemat idanurka – iroonilisel kombel pidasid seda Peeter Suurele järgnenud tsaarid kunagi „aknaks läänemaailma”. Tänapäeval on Moskva ja NATO vahelise konflikti korral kõik sealsed Venemaa sõjalaevad kiiresti ja lihtsalt nurka surutud või hävitatud, kirjutab väljaandes Bloomberg USA eruadmiral James Stavridis.
Kuidas peaks allianss oma uut (peaaegu) järve kõige paremini ära kasutama ning milliseid õppusi ja koolitusi peaksid liikmesriikide mereväed läbi viima, et tagada sujuv meeskonnatöö?
Kui olin alliansi sõjaväeline ülem, nautisin igal sügisel osalemist Balti operatsioonides ehk BALTOPSis. Seda NATO peamist õppust on korraldatud alates 1972. aastast, järgmine kordus toimub mõne nädala pärast.
Võtsin BALTOPSist nooremohvitserina mitu korda osa ka 1970ndate aastate lõpus, külma sõja haripunktis. Siis oli Balti meresituatsioon üsna tasakaalustatud ühelt poolt USA-NATO ja teiselt poolt NSVL-Varssavi pakti vahel. Rootsi ja Soome olid rangelt neutraalsed. Mäletan seistes sildade valveid, mis pidid olema väga tähelepanelikud Nõukogude sõjalaevade suhtes, mis meie koosseisudesse sisse ja välja sööstsid, jälitasid meid luureteabe kogumiseks (sageli ohtlikult lähedalt) ja ahistasid üldiselt meie laevu.
Asjad on muutunud: eelmise aasta õppusel Baltic Operations osales 20 riiki, kusjuures Soome oli esimest korda merel täisliikmena ja Rootsi osales taotlejana. Selles oli ligi 50 laeva, 45 lennukit ja 6000 meremeest.
Märkimisväärne on see, et üritusel oli õhukaitseõppuste kompleksne võrk, mis ühendas kogu NATO maapealse kaitsevõrgu koos mitmete juhitavate rakettidega meresõidukitega. See nägi välja paljuski nagu USA paar nädalat tagasi kokku pandud koalitsioon, mis aitas Iraani poolt Iisraeli suunas ala tuua 250 saabuvat drooni, ballistilist raketti ja tiibraketti.
Õppuse keskmes oli uute tehnoloogiate testimine. USA kuues laevastik, mis hõlmab kõiki Euroopa veeteid, keskendus täiustatud miinitõrjesüsteemide, mehitamata veealuste sõidukite, õhudessantdroonide ja mehitamata pinnalaevade ühisele kasutamisele – nagu tapjapinnadroonid, mida ukrainlased nii tõhusalt kasutavad Venemaa Musta mere laevastiku vastu. BALTOPS demonstreeris edukalt, kuidas NATO saab kasutada oma Läänemere vägesid kogu mereväe tegevuse spektris, ning saatis Venemaale kurjakuulutava signaali alliansi võimekusest.
Teiseks Balti mereväe juhtimise elemendiks on merel baseeruvate õhujõudude – meie lennukikandjate lennukite – kasutuselevõtt, et suruda alla Venemaa õhu- ja merevõimekust. Tõenäoliselt Balti operatsioonide peaprooviks oli NATO meresõiduvõime samalaadne tase viimase kahe nädala jooksul Vahemerel operatsioonis Neptune Strike: viis lennukikandja löögirühma ja kümneid laevu 11 riigist.
Kõigi Euroopas asuvate USA merevägede endine ülem (ja minu peamine abimees NATO-s kümmekond aastat tagasi), eruadmiral James Foggo oli õppuse vanemvaatleja ja mentor. Ta ütles mulle, et eriti oluline on näha esimest korda NATO täieliku juhtimise all Prantsuse lennukikandja löögirühma, mida juhib võimas tuumajõul töötav lennukikandja Charles de Gaulle.
Venemaa tõrjub kõiki NATO Balti õppuseid, kuigi jõudude korrelatsioon merel on nüüd nende vastu tugevalt ülekaalus. Järgmisel kuul võivad nad üle minna lühiajalisele küber- ja elektroonilisele sõjapidamisele. See sarnaneb millegagi, mida nad on väidetavalt viimastel nädalatel üritanud, sihtmärkideks on kommertslennukid. (Finnair on pärast mitmeid segavaid sündmusi sunnitud peatama tavapärased igapäevased lennud Eestisse.)
NATO saab Venemaa agressioonile vastu seista BALTOPSis nii ründe- kui ka kaitseelektroonilise sõjapidamisega.
Lõpuks saab NATO kasutada oma Balti järve, et avaldada survet pisikesele Kaliningradile, mis toimib geograafilise kiiluna NATO Balti riikide – Eesti, Läti ja Leedu – ning ülejäänud alliansi vahel. Suurem osa Venemaa Läänemere laevastikust baseerub sealses Baltiiski sadamas ning Kaliningradis on olulised õhu- ja raketiväed. (Võib olla ka taktikalised tuumarelvad.) Sõja korral tuleb Kaliningrad neutraliseerida, nii et Venemaa maismaaväed, mis tegutsevad tõenäoliselt Moskva vasallriigi Valgevene kaudu, ei saaks oma kontrolli alla võtta kriitilist Suwalki lõhet, mis kulgeb mööda Leedu ja Poola piiri.
Mõnele võib see oht tunduda ülepaisutatud – kui suur on tõenäosus, et Putin tekitab merel suure kriisi või tungib mõnda Balti riiki? Noh, kolm aastat tagasi tundus ebatõenäoline ka idee, et ta alustab rünnakut Ukraina vastu; ärge proovige olla Kremli mehest targemad. Need väikeriigid võtavad seda kindlasti tõsiselt: Eesti sõjaväeluure endine ülem hoiatas, et Venemaa on nelja aasta jooksul valmis ründama. Sõjamängudes on välja toodud, et Vene väed võivad vähem kui kolme päevaga vallutada Eesti või Läti pealinnad.
Õnneks annab Rootsi ja Soome liitumine alliansiga – nimetage seda „Putini rumaluseks” – NATO-le Läänemerel rohkem võimalusi kui kunagi varem. Kuigi Venemaal on mõningaid võimeid, tagab pidev väljaõppe, õppuste ja uuenduste programm NATO-le täieliku kontrolli oma uue järve üle.
