Olukord rindel on võtnud hukatusliku pöörde pärast seda, kui Venemaa 10. mail Harkivi kaitseliinist läbi murdis. Ukraina idaosas tõid USA uue abi andmise kuuekuulise pausi jõhkrad tagajärjed kaasa tohutuid kaotusi lahinguväljal. Oma riigi eest eluga riskivad Ukraina sõdurid kannatavad füüsiliste ja psühholoogiliste traumade käes. Kuna sõja kõikehõlmavatest tagajärgedest vabanemiseks on vähe võimalusi, pöörduvad paljud narkootikumide ja alkoholi poole, mis on viinud sõjaväe veelgi sügavamale kuristikku.

Alkohol on Donbassis, sõja epitsentri piirkonnas keelatud ning kauplustel ja restoranidel on keelatud seda müüa, kuid siiski jõuab see rindejoonele roteeruvate sõdurite, vabatahtlike ja salakaubavedajate kaudu, kes küsivad kõrget hinda, või ajakirjanikega, kes pakuvad seda enne intervjuude alustamist, vahendab Daily Beast.

Mitmed väljaandega Daily Beast rääkinud sõdurid väidavad, et mõned Ukrainat kaitsvatest isikutest kuritarvitavad ebaseaduslikke aineid, mida nad ostavad riigi maffia juhitud hämarate veebiettevõtete kaudu. Mõned on nende sõnul sõjaväelistel positsioonidel purjus. Mehed väidavad, et osa nende kaaslasi on olnud nii purjus või narkouimas, et on pimesi raevus või joobes autot juhtides tapnud tsiviilelanikke, sõdureid ja loomi.

Veebruarist aprillini rääkisid kolm Ukraina sõdurit Daily Beastiga ametlike intervjuude käigus narkootikumide ja alkoholitarbimise mõju kohta riigi sõjaväes, kinnitades tosinat või enamat mitteametlikku intervjuud ja tähelepanekuid viimase 12 kuu jooksul, mis on toonud esile selle probleemi ulatuse Ukraina rindel.

Ukraina relvajõudude suurus kasvas oluliselt pärast Venemaa sissetungi 24. veebruaril 2022. aastal. Mõned ukrainlased, kes polnud kunagi varem relvast tulistanud, liitusid koos kogenud sõduritega territoriaalkaitse ridades ja suutsid Vene sõdureid välja tõrjuda sellistest võtmelinnadest nagu idas Harkiv, lõunas Odessa ja pealinn Kiiev. Sõja alguses valitses rahvuslik uhkus ja seltsimehelikkus, mis tõi kaasa okupeeritud alade vabastamise ja Ukraina ebatõenäoliseks peetud edu Venemaa edasitungi tõrjumisel.

Kuid viimase kahe aasta jooksul on sõda oluliselt muutunud ja praegu on energia rindel vähenenud. Kuus kuud väldanud USA uue abi kohaletoimetamise pausi ajal ütlesid mõned sõdurid väljaandele Daily Beast, et neid pole kaheksa kuu jooksul rindejoonelt ära lastud, samas kui teised ütlesid, et neil pole laskemoona ega sobivaid jalaväelasi, paljud said raskelt vigastada või hukkusid. Ukraina püüab meeleheitlikult leida uusi sõjaväelasi. Eelmisel kuul võttis Ukraina parlament vastu uue seaduse sadade tuhandete uute sõdurite mobiliseerimiseks, langetas mobilisatsiooniea 27-lt eluaastalt 25-le ja avaldades välismaal elavatele meestele survet koju naasmiseks, mis hõlmab ka tsiviilteenuste, näiteks passi uuendamise peatamist.

Kiievis – kaugel rindejoonest – on jätkuvalt olemas natsionalism ja usk, et Ukraina võidab sõja, kuid Donbassis on Daily Beast olnud tunnistajaks märksa süngemale meeleolule, kus purjus sõdurid hulguvad sihitult Kostantõnivka turgudel, surnud koerad lebavad tänavatel ja mõned sõdurid ütlevad, et Ukraina on teel kaotusele.

Väljaspool Donbassi linna asuvas Lõmanis rääkis üks täielikku anonüümsust palunud sõdur, et Ukraina sõjavägi jaguneb inimesteks, kes tahavad võidelda, ja nende vahel, kellel pole valikut. „Inimesed, kes olid sunnitud minema, ei tea, kuidas midagi teha ja satuvad kriisiolukorda,” ütles sõdur, kes lisas, et sõduritel on vaja pidevast lahingust tulenevat pinget veidi maandada.

„Nad joovad, sest kui lähete otse tulle, näete ohtu, tekib kohe küsimus – mitte ainult [keda] tappa, vaid ka ellu jääda. [naastete] ja hakkate stressi leevendama. [Alkoholi] hind ei oma enam tähtsust,” ütles ta.

Sõdur ütles, et enamasti joovad mehed sõjaväebaasis olles. Ta ütles, et pole kunagi näinud, kuidas mehed kaevikus võideldes alkoholi tarvitavad, kuid usub, et umbes 40 protsenti Ukraina sõjaväelastest tarbib aktiivses tegevuses olles alkoholi. Sõdur ütles, et kuulis 2024. aasta alguses ühest juhtumist, kus Ukraina sõjaväelane tappis Lõmanis purjuspäi kaks tsiviilisikut ja politseiniku, kuid ta keeldus üksikasjadest. Teistel juhtudel tarbivad mõned sõduri sõnul amfetamiini või metadooni, et oleks jaksu rotatsioonide ajal päevi järjest ärkvel püsida.

Harkivis ütles üks sõdur, kes soovis, et kasutataks ainult tema eesnime, et ta ei joonud alkoholi kunagi kaevikus, kus ta võitles, kuid ta on kuulnud lugusid sõduritest, kes purjuspäi lahingusse lähevad. 32-aastane Valeri väitis, et eelmisel suvel tulistas üks sõdur purjuspäi kahte kolleegi ja koera. Kuigi ta ei joonud eesliinil, rääkis Valeri, et ärkvel püsimiseks tarvitas ta amfetamiini, narkootikumi, mida ta on tarvitanud 18. eluaastast saadik.

„Kõik kasutavad seda seal iga päev. Peab kaua ärkvel olema,” rääkis Valeri.

Narkootikumide hind on erinevates piirkondades erinev, kuid võib ulatuda 1000–2000 grivnani (25–50 dollarit) grammi kohta. Valeri ütles, et võib võtta kuni pool grammi, 500 milligrammi päevas. Soovitatav kontrollitud amfetamiini kogus USA-s on 5 kuni 30 milligrammi päevas.

Ta lisas, et tunneb, et tal pole muud valikut, kui võtta suures koguses amfetamiini, öeldes, et tema rotatsioon võib kesta viis kuni 25 päeva ilma puhkuseta. Valeri ütles, et tema üksuses viibinud 92 inimesest 11 kasutavad amfetamiini ja veel kümme MDMA-d. Sõdurid ostavad narkootikume Ukraina veebipoodidest, mis Valeri arvates kuuluvad Ukraina maffiale.

Eelmise, 2023. aasta augustis hindas New York Times, et hukkunud sõdurite arv ületas 70 000 ja vigastatute arv ulatus 131 000-ni. Tänavu veebruaris ütles Zelenski, et viimase kahe aasta jooksul on hukkunud 31 000 Ukraina sõdurit ja pole selge, kui paljud on teadmata kadunud või vigastatud. Surmade ja vigastatute tegelik arv on teadmata. Sõdurid, kellega väljaanne Daily Beast on viimastel kuudel vestelnud, on öelnud, et USA uue abi andmise peatamine, mis hiljuti lõppes 20. aprillil, oli osaliselt süüdi rindel sõdurite vigastuste ja surmajuhtumite arvu suurenemises, kuna enda kaitseks oli laskemoon otsa saanud.

Jaanuaris sai Valeri Vene tanki plahvatuse lööklaines vigastada ja murdis selja. Ta ei saa praegu sõdida ja ta vabastati Ukraina sõjaväest. Kuigi ta sai lahingus vigastada, ütles Valeri, et vigastatud veteranina talle raha ei anta. „Nad lihtsalt kirjutavad sõjaväe ID-sse, et osalesin. Pole sõjaväekaarte ega medaleid, mida mulle tunnistusega anda. Neil pole makseid ega [valitsuse] hüvitisi,” ütles ta, kuid lisas, et sai oma kommunaalarvetelt ja mõnes kaupluses 75-protsendilist allahindlust.

Sõjaväelased ütlesid Valerile, et nad maksavad tema selja korrigeerimise operatsiooni eest, kuid seda tüüpi protseduur annab talle vaid 50-protsendilise võimaluse. Alternatiivsel – kallimal – laserravi võimalusel on suurem võimalus Valeri terveks ravida, kuid see maksaks üle 6000 dollari ja seda ei kata sõjavägi. Protseduuri eest peaks ta ise tasuma.

Kuna raha pole, ütles Valeri, et tal on pidevalt valud olnud ja ta on kõvasti joonud, et hakkama saada. „See aitab mul lõõgastuda. Rahuneda ja unustada [sõda]. Kõige raskem on see, kui sõbrad tapetakse.”

Harkivi lagunenud hoones asuvas kliinilise psühhiaatriahaigla osakonnas lamavad vigastatud Ukraina sõdurid võrevoodites ja veerevad oma ratastoolides mööda laiu koridore. Õhkkond on rusuv ja sünge ning arstid, õed ja patsiendid toimetavad kõike vaikse häälega, et mitte häirida ümbritsevaid.

Osakond asub linnahaiglas kolmel korrusel ning Ukraina rindel viibivad sõdurid satuvad sinna sageli, istuvad tundide kaupa voodites, kasutades vaid telefone või suitsetades koos teiste patsientide või arstide ja õdedega trepikojas sigarette. Üks sõdur seisab trepikojas ja võpatab valust, kui kirurgiline drenaažiseade tõmbab tema sidemes käest vedelikku plastkotti.

Andrei (38), kes nõustus intervjuuga, kasutades ainult oma eesnime, on selles palatis sageli elanud viimastel kuudel pärast seda, kui ta sai vigastada miiniplahvatuses, mille tagajärjel kaotas ta 2023. aasta suve lõpus mõlemad jalad.

Väikeses haiglas viibides ütles Andrei, et tal on vähe tegevust ja seal oldud aja jooksul on ta sageli MDMA-d sisse toonud. Andrei on pikka aega olnud narkosõltlane ja kasutanud aineid heroiinist marihuaanani, millest viimast ta kasutas Ukraina rindel asuvates sõjaväebaasides.

Andrei võrdles oma MDMA kasutamist Ameerika veteranidega, kes naasid Vietnamist ja kasutasid LSD-d, ning ütles, et on kuulnud sarnastest lugudest USA sõdurite kohta, kes seda narkootikumi praegu kasutavad.

Emotsionaalne trauma ja aktiivne sõda on juba ammu käinud käsikäes. Esimeses maailmasõjas tunnistasid sõjapidamise psühholoogilist traumat laialdaselt nii psühholoogid kui ka ülejäänud ühiskond ning mõiste „mürsušokk” sai laialt tuntuks. Viimase 100 aasta jooksul on koju naasnud veteranid silmitsi seisnud paljude raskustega, sealhulgas jäsemete kaotamisega, riiklike stipendiumide puudumisega ja stressihäire PTSD-ga, mis on raskendanud nende ühiskonda taasintegreerumist.

Andrei selgitas, et sõja koledused – kannatused, surmalähedased kogemused ja sõprade kaotus on osaliselt süüdi selles, miks sõdurid kasutavad aineid, et aidata neil traumaga toime tulla. See lein ja kaotus koos psühholoogilise toe puudumisega mõlema jala korraga kaotamise tõttu on osaliselt põhjus, miks ta pöördus oma psühhiaatriaosakonnas narkootikumide poole.

Aprilli lõpus haiglakeskusest väljas pargipingil ütles Andrei, et liitus sõja alguses sõjaväega, et kaitsta oma kodulinna Harkivit vene sõdurite eest, kes üritasid linna üle kontrolli saavutada. Algul võitles ta koos kohaliku Harkivi sõjaväeosaga ja siis teises etapis kasutati teda autojuhina rindel.

Andrei ütles, et ta ei mäleta täpset kuud, mil ta mõlemad jalad kaotas, kuid see oli millalgi augustis või septembris. Sel ajal sõidutas ta sõdureid rindepositsioonile, kui tema autot tabas teel maamiin. Miin süütas auto ning kui sõdurid ja Andrei põgenesid, astus ta veel kahele maamiinile, mis purustasid kohe tema kaks jalga, osa näost ja rangluu ümber oleva naha. Andrei veritses rünnakupaigas 30 minuti jooksul, samal ajal kui tema kaassõdurid sidusid tema jalgade ümber žgutid ja kutsusid meeletult kiirabi, mis talle järele tuleks.

Pärast esimest nelja päeva haiglas transporditi Andreid üle Ukraina, kui arstid hindasid tema vigastusi ja otsustasid, mida edasi teha. Tal olid endiselt mõlemad jalad alles, kuid ta luud purunesid parandamatult.

Kogu selle aasta käis Andrei Harkivi haigla psühhiaatriaosakonnas, kuna teda ootasid ees mitmesugused operatsioonid ja jalgade proteesid, mis tal nüüd on. Haiglas on ta sageli oma kahekohalises voodis toas, mida jagab nelja teise vigastatud sõduriga tundide kaupa. Andrei veedab aega oma telefonis videomänge mängides ja MDMA-d kasutades, mis on tema sõnul aidanud tal lõõgastuda jalgade kaotamise ajal saadud põrutusest ja sõdurina tekkinud traumajärgsest stressihäirest.

Sõduril on ka sõjaväes viibimisest tinnitus ja ta ütles, et alati tunneb, et telekast ulatub staatilisus tema kõrvu. Ta usub, et MDMA aitab tal mõneks ajaks probleemidest vabaneda ja ta pole üksi; ka teised haiglas viibivad mehed võtavad toimetulekuks narkootikume; Andrei ütles, et arstid ja õed pigistavad silmad kinni ja lasevad neil illegaalsed ained sisse tuua.

Kui Andrei pargipingil räägib, läheneb talle mees, käes 500 grivnat [12 dollarit]. „Palun, võtke see. Olen teile väga tänulik,” ütles mees. Alguses protestis Andrei, öeldes, et tal pole raha vaja, kuid lõpuks võttis ta selle vastu. Pärast mehe lahkumist ütles ta, et pärast jalgade kaotamist on talle kolmel korral raha pakkunud tsiviilisikud, kes olid tänulikud tema ohverduse eest Ukraina kaitsmisel. Üks naine kinkis talle tänutäheks tahvli šokolaadi ja kommi.

„Ma leian, et see on meeldiv. Kuna inimene ütleb, et see ei ole sellepärast, et [ma olen] puudega, vaid ta tänab teid, et olete olemas, siin on see, mida ma saan, ma tahan lihtsalt aidata,” ütles Andrey.

See on armas žest, kuid võõraste lahkus ei saa kunagi asendada tõelist toetust, mida Andrei vajab.

Viimase nädala jooksul ütleb ta, et on pärast halba MDMA-kogemust kaine olnud, lisades, et ei taha praegu ühtegi ainet võtta ja see ajab ta pingesse. „Kõige raskem asi [sõjas] on hirm. See ei kao kunagi. Psühholoogilist abi peaks olema rohkem. Ma pole midagi saanud,” ütles Andrei.

Küsimusele, mida ta tahaks, et inimesed mõistaksid joomise ja narkootikumide tarvitamise kohta Ukraina sõjaväes, vastas ta: „Muidugi on mõned nõmedad inimesed. On neid, kes [on] igaüks enda jaoks. Ja nad on mulle ka sõbrad. Suhtlen nendega tänaseni. Ja need poisid, kes surid, on muidugi väga raske.”

„Tahaks, et inimesed lihtsalt mõistaksid, et on tõesti poisse, kes läksid sinna vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt, vaid läksid,” lisas ta. „Võib-olla lähen isegi tagasi. Ma teen kõik endast oleneva, et aidata. Mulle meeldib Harkivi linn. Tahaks loota, et vähemalt Harkivi linn jääb puutumata.”