Ukraina pidurdab Venemaa läbimurret veel vaid korjandusega ostetud droonidega, kuna Lääne relvatarned on lõppenud, ütles üks Kiievi kõrgeimaid sõjaväeülemaid.

Ukraina presidendibrigaadi ülem kolonelleitnant Pavlo Kurõlenko ütles, et lääneriikidest tarnitud relvade puudus on kohutav ja rindeüksused loodavad annetustele või hangivad ise droone, vahendab Telegraph.

Ta hoiatas, et Venemaa valmistab selleks suveks ette ulatuslikku pealetungi ning ütles, et ilma uute abitarneteta peavad Ukraina väed peagi Dnipro jõe taha taganema.

„Ainus asi, mis takistab Venemaa läbimurret kõigil rinnetel, on FPV (first-person) droonid, millest 90 protsenti ostavad vabatahtlikud või sõjaväediviisid ise,” ütles kolonelleitnok Kurõlenko intervjuus väljaandele Telegraph Kiievi-lähedases sõjaväebaasis.

„Aasta tagasi oli „olukord halb”. Täna on olukord mürskude ja varustusega lihtsalt õudne,” ütles komandör, üks nn küborgidest, kes võitles Kremli vägede vastu lahingus Donetski lennujaama pärast.

Vene püssidega kaunistatud kabinetis oma toolil ette kummardudes asetas kolonelleitnant Kurõlenko oma käsirelva lauale ja lõi rusikaga, selgitades oma meeste võitlust.

„Mina saan nädalas miinipilduja jaoks 20 mürsku, samal ajal kui üks Vene seade tulistab ühele Ukraina positsioonile päevas 50-60 mürsku,” sõnas ta.

„Kujutage ette: teile tuleb vastu Vene kolonn. Nad ründavad. Kui me nende pihta tulistame, on meil järgmisel päeval lihtsalt kuulipildujad, millega järgmise tankide kolonni pihta tulistada…”

Peaaegu 1500-kilomeetrisel rindel on Ukraina sõdurid suletud jõhkrasse kurnamissõtta, kui Venemaa toob endaga kaasa oma ülima tulejõu ja isikkosseisu.

Sõdimine vähemuses pole kolonelleitnant Kurõlenko jaoks võõras. 2014. aastal kaitses ta Donetski lennujaama Vene separatistlike vägede eest 100-päevases lahingus, mis lõi legendi Ukraina nn küborg-sõduritest, kes ei anna kunagi alla.

„Alates 2014. aasta algusest kuni tänaseni oleme jalaväes, suurtükiväes ja varustuses alati kokku puutunud ülekaalukate jõududega,” ütles ta.

„Osalesin Donetski lennujaama lahingus… Kuulsin jutte, et seda võrreldi Stalingradi lahinguga. See tundub mulle praegu toimuvaga võrreldes lapsemäng. Ma ei saa öelda, et venelased võitlevad paremini või halvemini,” rääkis ta.

Tema sõnul on üks viis vastase suuremast arvust üle olla parem väljaõpe – valdkond, kus Ukraina liitlased ja sõbrad saavad aidata.

Liitlaste Ukraina toetuse peamine sammas on olnud Ukraina sõdurite väljaõpe NATO standarditele vastavate sõjaväelaste poolt. Jaanuaris paljastas Briti relvajõudude minister James Heappey, et Ühendkuningriik on alates 2022. aasta juunist õpetanud välja rohkem kui 34 000 Ukraina sõdurit.

Välismaa koolitusel on palju eeliseid. Ukraina sõdurid saavad ohutult harjutada ja õppida uusi oskusi, ilma et Venemaa droonid ja raketid neid sihikule võtaksid. Samuti saavad nad kasu maailmatasemel juhendamisest ja omandada uusimaid lahinguvälja taktikaid maailma võimsaimatelt armeedelt.

Kuid väljaõppega on probleeme, mida kolonelleitnant Kurõlenko soovib innukalt lahendada.

Esiteks saab sellest tegelikult kasu vaid suhteliselt väike arv Ukraina sõdureid. Kolonelleitnant Kurõlenko brigaad on saatnud väljaõppele üle 400 mehe, kellest 75 ta juhib. Otsustav aeg on raisatud, ütles ta.

„Me ei juhi seda tõhusalt. Näiteks kulus mu sõduritel 41 päeva, millest 29 nad kasutasid väljaõppeks,” sõnas ta.

„Sõit ise, varustamine ja kasutuselevõtt kestis 12 päeva. See on pool kogu koolitusperioodist. Me kaotame siin juba aega,” lisas ta.

Mõned sõdurid võtavad Ukrainast eemal oldud nädalaid – sageli oma esimest pausi aastate jooksul – kui aega lõõgastumiseks. „Need sõdurid, kes lähevad välismaale väljaõppele, peavad seda mingiks puhkuseperioodiks,” sõnas kolonelleitnant Kurõlenko.

Suhteliselt lühikesest koolitusest ei piisa arenenumate või keerukamate rollide jaoks. Ründeväelase, sõduri, kes suudab töötada ründerühmas vaenlase kaeviku hõivamiseks ja hoidmiseks, väljaõpetamiseks on vaja palju rohkem ressursse.

„See on lihtsalt võimatu,” ütles kolonelleitnant Kurylenko. „Kahest nädalast ei piisa, et sõdur isegi usuks sellesse, et temast on juba saanud ründeväelane.”

Ta väidab, et Lääs peaks tooma Ukrainasse sõjaväekoolitajad – idee, mida õhutas Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kuid mis tekitas NATO liitlaste seas vastureaktsiooni.

„See kiirendab kogu protsessi palju. Hoiame aega kokku logistika või programmi planeerimise jaoks. Kohapeal saame inimesi valida nende võimekuse mõistmise põhjal – kui nad oskavad paremini suurtükiväega opereerida, astuda jalaväkke, saada ründeväelaseks või tankitõrjespetsialistiks,” lisas ta.

Kolonelleitnant Kurõlenko lisas: „Ärge muretsege, me jääme niikuinii ellu. Küsimus on selles, kui raske see saab olema.”

Siis on põhimõttelisem probleem lõhe NATO väljaõppe ja selle vahel, kuidas Ukrainas sõda tegelikult peetakse.

NATO õpetuses on oletus, et NATO armee kombel võitlemiseks vajalik tippkomplekt on Ukraina vägedele hõlpsasti kättesaadav. Kuid isegi lääneriikide relvatarnete kõrghetkel polnud see nii, ütles kolonelleitnant Kurõlenko.

„Kui me räägime NATO lähenemisest, tähendab see tohutuid vahendeid, mida tuleb rakendada. Kuid see ei tööta stsenaariumiga, kui sellised relvad puuduvad. Siis pole NATO lähenemisel muud manöövriplaani,” selgitas ta.

Kolonelleitnant Kurõlenko jaoks on Nõukogude strateegia keskmes idee, et sõdurid alustavad kaitseasendist ja liiguvad alles järk-järgult rünnakule; rotatsiooni tagavad suurem isikkoosseis ja suurtükivägi. Ta ütles, et see on kulukas, verine, kuid tõhus.

Teisest küljest on NATO teatud mõttes proaktiivsem, rõhuasetusega manööverdusvõimel ja seisukohaga, mis püüab koguda andmeid ja seejärel liikuda edasi rünnakule. „Mõlemal strateegial on tohutud puudused,” ütles kolonelleitnant Kurõlenko.

Oma mõtte illustreerimiseks toob ta näite, kuidas Ukraina kaotas selle aasta alguses Donbassis asuva Avdijivka linna. Sajad tapeti ja paljud võeti vangi, kui Vene väed murdsid lõpuks kindlustatud positsioonide vastupanu.

„Kui viimati Avdijivkas olime, visati sinna alla 45–70 juhitavat õhupommi. Mitte ükski diviis ei taluks nii palju rünnakuid, kui see oleks toiminud vastavalt NATO standarditele, kuna NATO doktriin ei [hõlma] kaevikute kaevamist,” sõnas ta.

Kurõlenko jaoks on lahendus välja töötada kolmas tee, mis sobib Ukraina sõjaväele sellisel kujul, nagu see tegelikult on – kellel puudub keerukas komplekt ja ta ei soovi oma sõdurite elu raisata nii nagu Venemaa. Sõdurite spetsialiseerumine oleks võtmetähtsusega.

„Praegu on meil erioperatsioonide pataljon, mille kõrval seisab laskurrügement ja nende mõlema taga para- ja ründeväepataljon ning kõik kolm täidavad samu ülesandeid. Olen 100 protsenti kindel, et me loobume sellisest doktriinist peagi,” sõnas ta.

Tulevikus „sõdur täidab selgelt vaid teatud ülesandeid ja ta ei ole kõigi ametite tegija – insener, snaiper, kuulipilduja või kokk”, ütles kolonelleitnant Kurõlenko.

Kolonelleitnant Kurõlenko ennustused tulevaks aastaks on sünged ja põhinevad olematul või hilinenud läänepoolsel abil.

„Meid tabab täiemahuline ja ülivõimas pealetung. Suvele lähemal on Vene väed valmis ründama Zaporižja ja Donetski oblasti vahel asuvat piirkonda ning püüdma edasi liikuda suunas Harkivist Poltaava oblastisse,” ütles ta.

„Pärast seda pikeneb lahinguliin ja suureneb ka rindejoone sügavus. Me suudame murda nende logistilised marsruudid, et nad ei saaks ülekaalu isegi meie vägesid ületades,” rääkis ta.

„See liin jäätub mööda Dnipro jõge ja me kaotame Ukraina territooriumi kuni Dniproni,” sõnas ta.

Kolonelleitnant Kurõlenko ütles, et Ukraina armee kaotused on tagasipööratavad, kuid palju sõltub Läänest.

„See niinimetatud otsustav hetk, mis praegu toimub, on kunstlikult loodud meie Lääne partnerite poolt,” ütles ta.

„Ma ei tea, mida meie partnerid peavad oma miinimum- ja maksimumeesmärkideks. Ma ei ütle, et neil pole [neid], ma lihtsalt ei tea, mis [need on],” ütles ta.

„Kui me nimetame üksteist sõpradeks ja partneriteks, kes on valmis üksteist aitama, ei saa me teha nii, et ühes asjas abistame ja siis teises hoidume abistamisest,” sõnas ta.

„Kui me kõik koalitsioonina võitleme oma ühise vaenlase vastu, siis me kas jätkame koos võitlust või ütleme üksteisele lihtsalt head aega ja läheme koju,” märkis ta.

„Partnerlus tähendab abi ka kõige raskematel hetkedel. Võidu poole liikumiseks on vastastikune abi ülioluline ja seda tuleks toetada tegudega, mitte ainult sõnadega,” ütles kolonelleitnant Kurõlenko.