Kuigi küsimus on vaid mõnesajas euros kuus, kaaluvad paljud nüüd Soome naasmist. Soomlaste jaoks on valitsuse otsus tapnud tulevased plaanid minna pensionipäevi veetma lõunamaa soojusesse.

Hispaanias Costa Blancas elav 70-aastane Tuula on maruvihane. See pole tema pärisnimi, sest ta kolis mõned aastad tagasi tervislikel põhjustel välismaale ega taha nimepidi rääkida. Tema tegelik isik on väljaande Taloussanomat toimetusele teada.

Tuula põeb depressiooni ja ütleb, et vajab valgust. Teine põhjus oli raha. Tuula jaoks on Soomes elamine liiga kallis, sest tal on väike pension.

Ta saab pensioni umbes tuhat eurot kuus. Sellest lõviosa, 600 eurot tuleb rahvapensionist ja 450 eurot tööpensionist. Tööpension on nii väike, sest Tuula on õppinud, teinud madalapalgalisi juhutöid ja sai töövõimetuspensioni veidi alla kuuekümneaastaselt. Viimasel ajal on haigusi juurde tekkinud.

Ma pole neid toetusi Soomest asjata saanud. Kogu aeg tunnen, et kui ma midagi ütlen, siis mind rünnatakse. See on tänapäeval päris julm, nendib naine.

Ta teab, et selles küsimuses lähevad arvamused lahku. Mõnel kaasmaalasel on isegi kahju, et rahvapensionist elatujatel tuleb kodumaale Soome tagasi pöörduda. Tuula kardab häbimärgistamist, sest Soome on väike ja ta ei soovi pikemalt rääkida.

49-aastane Riikka on kogu oma täiskasvanuea olnud töövõimetuspensionil.

Mul diagnoositi reuma, kui olin alla kahekümne. Olin hobusetüdruk ja kavatsesin Helsingis Ruskeasuos oma talli rajada. Siis tabas reuma. Arst ütles, et mine nüüd pensionile. Olin siis arvamusel, et sellises vanuses ma kindlasti pensionile ei lähe, räägib naine.

Aga muud varianti polnud. Nüüd on Riikka koos abikaasa Jannega Hispaanias elanud kaks ja pool aastat.

Soomes ei saanud ma talvel üldse õues käia. Olen saanud siin palju ringi liikuda. Meil on olnud uskumatult hea aeg, kiidab Riikka.

Pensionide maksmise lõpetamine välismaal oli naise jaoks šokk.

Jah, nutmist ja kirumist on olnud, kuna me tõesti ei kavatsenud siit ära kolida. Nüüd on see peaaegu kohustuslik, kui meie ühisest sissetulekust veerand jääb saamata, kahetseb Riikka.

Riikka tööpension on 590 eurot ja rahvapension 497 eurot, kokku 1087 eurot kuus. Abikaasa Janne töötab kaugtööl Soomes. Tema brutotulu on 1246 eurot kuus. Seega on paari ühine tulu enne makse 2333 eurot.

Rahvapensionist ilmajäämine võtab seega paari toiduraha ära. Suure tõenäosusega naasevad nad Soome siis, kui augusti alguses nende rendileping lõppeb.

Lisaks meile naaseb Soome teisigi haigeid inimesi. Kas on mõeldud, et hakkame siis seal teenuseid kasutama, näiteks arstiabi, imestab Riikka.

73-aastane Carita oli just viimas oma raamatuid Hispaaniasse, kui kuulis, et kaotab seejärel oma rahvapensioni. Ta on elanud 23 aastat Hispaanias Fuengirolas korteris, mille ta kunagi koos oma endise abikaasaga ostis.

Ta veedab oma päevad majapidamistöid tehes, väljas käies, hispaania daamidega kaarte mängides ja internetis surfates. Hispaanias ei pea pensionär libeda ilmaga kukkumist kartma.

Valgus on minu jaoks hingeauk. Lapsena tundsin, et külm ja pimedus häirivad, ütleb Carita.

Carita oli maksnud kindlustusseltsile vabatahtlikku pensioni ja hakkas seda 55-aastaselt välja võtma. Ta läks pensionile 63-aastaselt. Praegu elab ta veidi vähem kui pool aastat Hispaanias ja ülejäänud aja Soomes koos pojaga.

Carita saab rahvapensioni 404 ja tööpensioni 700 eurot kuus, kokku 1100 eurot. Lisaks kuulub talle Järvenpääl korter, millest saab üürniku olemasolul kuus üüritulu 329 eurot. Rahvapensioni kärpimine lööks sissetulekutesse nii suure augu, et temast ei saaks en am Hispaania alalist elanikku.

Hispaanias saan süüa ja oma makseid hallata. Ma sureksin Soomes nälga. Nüüd siis tundub, et valitsuse kavatsus on mind Hispaanias näljutada. Madala sissetulekuga inimesi ei tohtinud karistada, kuid nüüd sai pihta kõige vaesem rühm. Palmikadedus kumab läbi, sõnab Carita.

Ainus lahendus on naasta võimalikult kiiresti Soome, et saada rahvapensioni ja taotleda eluasemetoetust ja ravitoetust ning mis tahes muid toetusi, mida 73-aastane saab. Vähemalt riigile see kokkuhoidu ei loo, pigem vastupidi, tõdeb Carita.

63-aastane Erik on bussijuhi töölt töövõimetuspensionil. Ta oli pikka aega ka vabatahtlik tuletõrjuja.

Mõnikord jäid ööd magamata, kui töölt koju jõudes süttis tuletõrjealarm. Siis pidin järgmisel hommikul otse bussiga sõitma minema, meenutab Erik.

Mees on terve elu kannatanud uneapnoe all ja maganud 20 aastat CPAP-maskiga. Tihti jäi ta bussiroolis peaaegu magama. Siiski lubasid arstid juhil tööd jätkata.

Viimased viis aastat on Erik elanud koos oma Leedu ajakirjanikust abikaasa Ausraga Figueira da Fozis, Portugali päikeserannikul.

Meile väga meeldib. Olen öelnud, et ilmselt päästab Portugalist ainult surm, naljatab Erik.

Nüüd aga näib, et Soome valitsus peletab Portugalist minema.

Erik jäi töövõimetuspensionile 55-aastaselt. Ta saab tööpensioni 1017 eurot ja rahvapensioni 247 eurot neto kuus. Naine Ausra teenib 500 eurot neto kuus. Kokku on paari igakuine sissetulek 1764 eurot. Kui sellelt rahvapension ära võtta, jääb paarile 1517 eurot kuus.

Kui igakuised kulud on 851 eurot kuus, jääks peale rahvapensioni kärpimist alles veel 666 eurot. Ausrale makstakse aga nii kuidas juhtub, nii et paaril on rahaga kitsas.

Erik ütleb, et tema pensionist Soomes elamiseks ei piisaks, naine peaks taotlema töötutoetust ja hiljem rahvapensioni.

Meie kolimine tooks Soome riigile kaasa 800 eurot kuus kulu. Kui Soome tuleme, võtan kõik toetused välja täies mahus, ähvardab Erik.

Soome valitsuse otsus kärbib tiibu ka noorematel inimestel. Paljud madala sissetulekuga inimesed tahaksid minna pensionipäevadeks lõunasse või on juba seal. Portugalis elav 55-aastane Nina plaanis riiki jääda elu lõpuni.

Nina lahkus Soomest 2020. aasta kevadel, kui Turu linnaraamatukogus kadus pressiesindaja ametikoht ja ta ei leidnud teist tööd. Soomekeelne töö leiti Portugalis rahvusvahelise kõnekeskuse klienditeeninduses.

Igapäevased elamiskulud on siin odavamad. Kui tulen Soome külla, siis olen täiesti šokeeritud hindadest poodides, restoranidest rääkimata. Nende külastamine on Soomes väikese sissetulekuga inimese jaoks võimatu idee, samas kui Portugalis võib igaüks aeg-ajalt väljas söömas käia, teab Nina.

Ninas elab firma ühiselamus, kus tal on oma tuba. Eluasemekulu arvatakse palgast maha. See raha kataks vaevu isegi vabaturu elektri-, vee- ja gaasiarved.

Selline eluviis ei sobi kõigile. See on vana kloostrihoone, mida ümbritsevad müürid. Seal elab noor rahvusvaheline kogukond. Ühine keel on inglise keel. Pidevalt on grillid ja sünnipäevad ja palju muud. Olen seal koos noortega. Pole kurtmist, naerab Nina.

Nina usub, et valitsuse otsus koormab Soome sotsiaalhoolekannet. See mõjutab ka tema tulevikuplaane.

Olen peaaegu Portugali elama asunud ja mõelnud, et see võib olla minu koduks kogu ülejäänud eluks. Aga kui ma sel hetkel jään 600 euro peale kuus, siis see mõjub. Mõtlen, kas peaksin kulude suurendamiseks tagasi Soome kolima, mis tundub täiesti absurdne, sõnab ta.

Sotsiaal- ja terviseministeeriumi (STM) jurist Silja Dahlgren selgitab pensioniotsuse tagamaid.

Vastavalt valitsuse eelarveläbirääkimiste poliitikale lõpetatakse vastavalt EL-i õiguspraktikale välismaal makstavate rahvapensioniseaduse järgsete hüvitiste maksmine. STM alles hakkab kogu asja selgitama, kuid me peame selle all silmas isikuid, kes elavad alaliselt EL õigusakte kohaldavas riigis, st EL-i või Euroopa majanduspiirkonna (EMP) riigis või Šveitsis.

Alaline elamine välismaal tähendab seda, et inimene elab rohkem kui kuus kuud aastas mujal kui Soomes.

Pensionimaksete lõpetamine kehtib ka töövõimetuspensioni kohta.

Rahvuspensioni seadus näeb ette ka töövõimetuspensioni, mis tähendab, et kande alusel kehtib ka sellele raammäärus.

Otsus puudutab ligikaudu 26 000 inimest. Valdav enamus neist elab EL-i või EMP riikides või Šveitsis, tuhatkond mujal. Üksikutest riikidest on Rootsis kõige rohkem Soome rahvapensionäre. Terviku uurimine ja täpsemate mõjuhinnangute koostamine ministeeriumis alles algab.