Peagi veerevad Eesti põldudele ekskavaatorid ja tsemendisegistid, et anda NATO idapiirile Venemaaga oluline sõjaline uuendus. Uue kaitseliini osana ehitatakse sadu tugevdatud punkreid, et kaitsta Balti riike – ja laiemalt kogu lääne kaitseliitu – Venemaa rünnaku eest.

Kaugemal lõunas avab Leedu rohkem kui tosin nn vastuliikuvusparki, kus on varustust, nagu tankitõrjetakistused, okastraat ja betoonplokid, mis kõik on mõeldud potentsiaalsete sissetungijate pidurdamiseks. Ka Läti, nagu kaks ülejäänud Balti riiki, ja Soome on oma piiridele Venemaa või Valgevenega aia ehitanud, vahendab Financial Times.

Need tööd on nähtav märk sellest, kuidas NATO eesliini riikide julgeolekut määrab praegu Venemaa sõda Ukrainas. Vene väed nurjasid eelmisel suvel Kiievi vastupealetungi ja on lahinguväljal initsiatiivi tagasi saanud. Balti riikide liidrid, kes pidasid Venemaa lüüasaamist Ukrainas parimaks võimaluseks omaenda julgeoleku tagamiseks, näevad nüüd, et sõjaline tegevus pöördub Moskva kasuks.

„Ukraina on meie jaoks praegu eksistentsiaalne,” ütleb Leedu parlamendi väliskomisjoni juht Žygimantas Pavilionis.

Viimased kuud on toonud kaasa hulga hoiatusi Venemaa võimaliku rünnaku kohta NATO vastu järgmisel kümnendil. Silmatorkav on see, et häiret pole levitanud mitte ainult Vilnius, Riia ja Tallinn, vaid ka ministrid Stockholmis, Berliinis ja Londonis, mis kõik viitab võimalikule vastasseisule kahe kuni kaheksa aasta jooksul.

Piirkondlikud liidrid näevad kolme Balti riiki – nende väikeste maamassiivide ja kitsa maaühendusega ülejäänud NATO-ga – kohana, kus julgustatud Putin võiks püüda proovile panna alliansi ühtsust ja otsustusvõimet destabiliseerivate provokatsioonide või isegi otsese sõjalise rünnakuga.

Neid muresid suurendab väljavaade, et Donald Trump naaseb pärast novembris toimuvaid presidendivalimisi Valgesse Majja, mis tekitab tõsiseid kahtlusi USA pühendumises Euroopa julgeolekule ajal, mil vähesed ametnikud või analüütikud usuvad Euroopa võimesse end kaitsta.

„Õudusunenäo stsenaarium oleks seoses Venemaaga, kui nad peaksid lähiajal väga edukad olema. . . kasutada Trumpi presidendiks oleku võimalust näidata, et NATO on täielikult lõhestunud. Koht, kus seda teha, on Balti riikides,” ütleb Läti endine riikliku julgeoleku nõunik ja välisluureteenistuse endine juht Jānis Kažociņš.

Kasvava närvilisuse kõrval on tunne, et Balti riigid on tänu NATO liikmelisusele turvalisemad, kui nad on olnud sajandeid. See on „paradoks”, tunnistab Leedu peaminister Ingrida Šimonytė. Lääne kaitseliitu on viimasel aastal tugevdanud Soome ja Rootsi liitumine, muutes Läänemere Šimonytė poolt nimetatud „Nato järveks”

NATO riigid eesotsas Saksamaa, USA, Ühendkuningriigi ja teistega saadavad Baltimaadesse ja teistesse eesliiniriikidesse lisavägesid. Eesti, Läti ja Leedu kavatsevad lähiaastatel oluliselt suurendada kaitsekulutusi 3 protsendini sisemajanduse koguproduktist, mis ületab tunduvalt NATO 2-protsendilist eesmärki, mis Trumpi arvates võiks muutuda USA kaitse eelduseks. Samal ajal on Venemaa Ukrainas kinni ning tema läänepoolsed piirialad Baltikumi ja Soome poole on vägedest tühjaks jäänud.

„Oleme turvatumad kui kunagi varem,” ütleb Eesti välisminister Margus Tsahkna. „Kui Putin NATO-t testib, siis NATO töötab.”

Tsahkna kommentaarid rõhutavad peeneid jooni, mida Balti regiooni kõrgemad ametnikud, diplomaadid ja eksperdid peavad astuma, kui nad peavad käsitlema uut ohtu: häirekella tõstmine ilma häirekella kõlamata; kutsudes kaaseurooplasi üles investeerima rohkem kaitsesse, ilma heidutust kahjustamata; ja usalduse säilitamine kollektiivse kaitse vastu, olemata rahul USA isolatsionismiga.

„Kuidas teha nii, et sa ei hüüa hunti, kuid juhid samal ajal tähelepanu oma eksistentsiaalsele probleemile?” küsib iga-aastase regionaalse julgeolekufoorumi Lennart Meri konverentsi direktor Helga Kalm.

Eesti, Läti ja Leedu ühinesid NATO-ga peaaegu täpselt 20 aastat tagasi, nädalaid enne EL-i liikmeks saamist. 1944. aastal Nõukogude Liidu poolt annekteeritud kolm riiki taastasid oma iseseisvuse 1990ndate aastate alguses. Nende sagedasi hoiatusi Venemaa revanšismi kohta eirati – seda viga tunnistasid Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja teised Euroopa liidrid.

Seekord jagavad ohuhinnangut laiemalt liitlased, kuid mitte tingimata sama kiireloomulisusega, ütleb Balti julgeolekuametnik.

Julgeolekuametnikud kasutavad Venemaa ohu hindamiseks standardmudelit: kas sellel on kavatsusi, võimeid ja võimalusi. Kõigis Balti riikides eeldatakse püsivalt Venemaa kavatsust. Kuid see pole eriti konkreetne. Eesti välisluureteenistus ütles veebruaris, et „venelased arvestavad omaenda mõtteviisiga, et sõjaline konflikt NATO-ga on lähikümnendil võimalik”.

Võimekuse osas ollakse laialt üksmeelel, et pärast kogu ressursi suunamist Ukrainasse ei ole Venemaal võimalik NATO-t niipea rünnata.

„Nad saavad tõesti aru, et NATO ründamine on võimatu,” ütles Läti president Edgars Rinkēvičs. „Nad loodavad, et me muutume nõrgemaks. Nad teevad kõik endast oleneva, et meid psühholoogiliselt rünnata.”

Eelmisel aastal avalikustatud Venemaa sõjaväereformi plaanid näevad 2026. aastaks kahekordistada Balti regiooni lähedal paiknevate sõjaväelaste arvu peaaegu 40 000-ni koos tankide ja soomusmasinate arvu suure kasvuga. Venemaa keskendumine Ukrainale muudab ajakava täitmise raskeks, ütles julgeolekuametnik. Kuid ülioluline on see, et kui Kremlis tehakse vastasseisu oletus, tagab Vene sõjavägi selle ettevalmistamise.

Kuna kaitsekulutused ulatuvad umbes 6–7 protsendini SKT-st, on Venemaa oma kaitsetööstusmasinat vändanud, valmistades aastas 4 miljonit suurtükimürsku ning sadu tanke ja soomusmasinaid. Suur osa sellest on madala tehnoloogilise sõja jaoks mõeldud tehnoloogia, kuid Venemaa tehased toodavad Läänest tohutult rohkem. Peale selle ei pruugi Kreml pärast sõjamajandusele üleminekut enam tagasi minna.

„Küsimus ei ole selles, kas [Venemaa] tahab lõpetada, vaid küsimus on selles, kas ta suudab peatuda,” ütleb Šimonytė. „Sest kui olete pannud kõik oma panused sõjamajandusele, on teil miljoneid inimesi, kes on relvastatud ja koolitatud. Ja järsku ütlete: „Nüüd läheme ära koju.” See võib väga hästi tähendada, et majandusmudel kukub kokku. . . Nii et ma arvan, et see on ohtlik.”

See jätab võimaluse. Läti Kažociņš näeb lähiajal kahte võimalikku stsenaariumi. Esimeses on Venemaa Ukrainas edukas ja püüab nõrgenenud Läänt ära kasutada. „Seda saab teha kiire riigipöördega [üllatusrünnak] Balti riikides ja sellele järgneva usutava tuumaohuga,” ütleb ta.

Teine stsenaarium on, kui Ukraina ja Lääne ühtsus peavad vastu, siis võiks Venemaa proovida kõrvalekalduvaid provokatsioone ilma täieliku sõjalise rünnakuta – kümnete hübriidrünnakute võimalustega alates sabotaažist ja mõrvadest kuni kohaliku venekeelse elanikkonna õhutamiseni. „Stsenaariume võiksin esitada 100,” ütleb Leedu kaitseministeeriumi poliitikadirektor Vaidotas Urbelis.

EL-i kõrge diplomaat Baltikumis lisab: „Siin on arusaam, et Balti riigid on ohus. Mitmekülgselt: mitte ainult sõjaliselt, see on ühiskond, see on hübriid, see on majandus.”

Venekeelsed vähemused moodustavad umbes veerandi Eesti ja Läti elanikkonnast. Balti ametnikud tunnistavad, et on haavatavad Vene meedia kaudu leviva desinformatsiooni suhtes, kuid väidavad, et Moskva võime neid relvastada on vähenemas, kuna vanemad põlvkonnad surevad välja ja nooremad inimesed integreeruvad. „See on tohutult muutunud, eriti selle noorema põlvkonnaga,” ütleb Eesti president Alar Karis.

Leedus on palju väiksem venekeelne vähemus, kuid riik on geograafia tõttu haavatav. See piirneb nii tugevalt kindlustatud Venemaa eksklaavi Kaliningradiga, kus Leedu luure hinnangul on tuumarelvad, kui ka Valgevenega, mis on nüüd kindlalt Kremli kontrolli all. Siis on kitsas maariba, mis moodustab Leedu-Poola piiri, tuntud kui Suwałki lõhe. Paljude sõjaliste ekspertide jaoks on see kogu NATO territooriumi kõige haavatavam osa. Venemaa heidutamine siin seisneb selles, et välistatakse tal võimalus ära kasutada Balti riikide geograafilisi nõrkusi.

„See on Putini märg unistus testida artiklit 5,” ütleb Läti parlamendi väliskomisjoni juht Rihards Kols, viidates NATO vastastikuse kaitse klauslile. Kols lisab, et Putin ihkab NATO ära kaotada, olla juht, kes esitab NATO-le tõeliselt väljakutseid, ja see laguneb. Igasugune [NATO] heidutus peaks toimuma välistamisega.”

Veel paar aastat tagasi oli NATO plaanis kolme Balti riigi kaitsmiseks lasta Venemaal need esmalt okupeerida, enne kui mitu kuud hiljem sõjavägi massijõududega tagasi tõrjuda. Tänapäeval on strateegia NATO territooriumi kaitsmine „esimesest meetrist” ja mitte lasta Vene sissetungijatel linnu maatasa teha, nagu nad on teinud Ukrainas. Kaitse läbi välistamise muudab Venemaa jaoks ründamise ülemäära keeruliseks ja kulukaks.

Kuid kaitseliit suurendab tasapisi oma kohalolekut Baltikumis. NATO on läbi viinud õhuturbemissioone nende kolme riigi kohal alates nende ühinemisest 2004. aastal. 2016. aastal, pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt lisandusid sellele mitme riigi pataljonid ja sõjaväe lahingugrupid. Nüüd suurendatakse neid umbes 1000-liikmelisi pataljone 3000–5000-liikmeliste brigaadideni. Eeldatakse, et need jõud osalevad rünnakutes Venemaa vastu kuni abivägede saabumiseni, potentsiaalselt meritsi pärast Rootsi ja Soome liitumist NATO-ga.

„Meie arusaam on lihtne: kui Venemaa vaatab meid, siis nad vaatavad võimeid, mis on siin praegu, täna. Venemaa arvab, et nad võivad abiväe saabumist viivitada ja segada. Heidutus ei ole stabiilne, kui see põhineb ainult tugevdustel,” ütleb Leedu kaitsepoliitika direktor Urbelis.

Baltikumi jaoks jääb aga NATO tugevuse ülioluliseks tagajaks USA. USA seotuse hoidmine NATO-s ja ka Ukrainas on Balti riikide juhtide ja poliitikute diplomaatiline prioriteet.

Paljud eurooplased on sügavalt mures selle pärast, mida Trumpi teine ​​eesistumine võib kaasa tuua, eriti pärast tema kommentaare, et Venemaa võib teha riikidega, kes ei kuluta piisavalt kaitsele, „mida kuradit nad tahavad”. Kuid ükski küsitletud Balti riikide juhtidest ega ametnikest ei ütle, et neil oleks Trumpi situatsiooniplaani vaja. „Me ei ole nii mures. Me näeme seda pigem võimalusena sundida Euroopat rohkem [kaitsele] kulutama,” ütleb üks kõrge Balti kaitseametnik.

Piirkonnas levinud seisukoht on, et vabariiklastest presidendid on olnud Balti julgeoleku jaoks paremad kui demokraadid. Trumpi esimene presidendiaeg „oli piirkondlikust perspektiivist väga kasulik”, ütleb Läti parlamendi väliskomisjoni juht Rihards Kols.

Leedu loodab, et tema tihedad sidemed Taiwaniga ja vastandlikud suhted Pekingiga teenivad talle tunnustust ka Trumpi teisel presidendiajal. Läti endine riikliku julgeoleku nõunik Kažociņš ütles, et USA peab oma liitlastele üles näitama ustavust – ja tõestama, et tema peale saab loota –, et võita nende toetus Hiinale. „USA ei saa Hiinaga üksi hakkama. Ta vajab liitlasi. USA keskmise tähtajaga huvid käivad otse läbi Kiievi ja artikli 5,” lisab ta.

Läti president Rinkēvičs ütles, et Ameerika rolli kaalumine maailmas läheb Trumpist ja tema vabariiklastest liitlastest kaugemale. „Me näeme USA-s mõningaid põhjalikke muutusi mõtlemises,” ütleb ta. „See ei puuduta praegust poliitilist tsüklit. See läheb sügavamale.”

Sarnaselt oma Balti kolleegidega jagab ta laialdast skeptitsismi Euroopa suurriikide võime suhtes USA-d asendada. Kuigi Saksamaad kritiseeritakse vastumeelsuse pärast saata Ukrainale pikamaarelvastust, ootavad Balti riikide ametnikud Saksamaalt suurimat panust NATO rindekaitse tugevdamisse pärast seda, kui Berliin keskendus oma jõupingutustele armeele ja maasõjale. Võttes kohustuse paigutada väed Leetu – see on esimene alaline ülemerelähetus pärast Teist maailmasõda – suunab ta oma väed otse rindejoonele.

Prantsusmaa ja Suurbritannia on esindatud nõrgemalt. Prantsusmaa presidendi Macroni tänavune vihje, et ta võiks saata lahingvägesid Ukrainasse, pälvis Balti regioonis kiidusõnu, kuid kaheldakse, kas Pariisi tegevus vastab tema retoorikale. Eesliini riigid sooviksid, et Suurbritannia võtaks rohkem juhtrolli, kuid pole kindel, kas nad investeerivad selleks piisavalt oma sõjaväkke.

„USA on endiselt ainus tegija,” ütleb üks Balti julgeolekuametnik.

Balti julgeoleku paradoks ja see, kuidas NATO liitlased hoiatustele reageerivad tähendab, et piirkonna meeleolu on altis äkilistele muutustele.

Tallinnas asuva Rahvusvahelise Kaitse- ja Julgeolekukeskuse mõttekoja teadur Tomas Jermalavičius ütleb, et Balti regioon tunneb end praegu eriti haavatavana. On tunne, et taasiseseisvumisjärgse julgeolekupoliitika kaks eeldust – mitte kunagi enam saada okupeeritud ja mitte kunagi enam üksi sõdida – on terava surve all.

Esiteks näitab Venemaa rünnaku ulatus Ukrainale, et piirkonda paigutatud liitlasvägedest ei piisa Moskva heidutamiseks ja Lääs on agressioonile reageerimiseks liiga aeglane. Teiseks on Ukraina sõda teravalt fookusesse toonud jätkuva lahknevuse rinderiikide ja kaugemal läänes asuvate NATO liikmete vahel Venemaa ohu tegeliku olemuse osas.

„Kui allianss ja liitlased end kokku võtavad – mida nad mitmes mõttes teevad –, arvan, et väljume sellest aknast vähema ärevusega,” ütleb Jermalavičius.

Mitte kõik eesliini riigid pole nii mures. Soome uus president Alexander Stubb ütles sel kuul Financial Timesile, et ta ei muretse Venemaa rünnaku pärast ja et teda teeb ärevaks „see üsna sõjakas jutt” Moskvast NATO testimise kohta.

Aastatel 1939-40 Nõukogude Liiduga ägedat sõda pidanud, kuid iseseisvuse säilitanud Soome ametnikud rõhutavad aga, et nende kogemused on teistsugused kui Baltikumis, mille Moskva pärast Teist maailmasõda ebaseaduslikult annekteeris.

Kogu Baltikumis valitseb üksmeel, et NATO liitlased peavad nüüd tugevdama oma kollektiivkaitse kohustusi. „Hirmutamine on väga NATO kätes: vägede paigutamine territooriumi kaitsmiseks esimesest meetrist, realistlikud kaitseplaanid, üldised kaitseressursid. Venemaa arvestab neid oma arvutustes. Venemaa ei soovi alustada sõda, kui selle tulemus on nende jaoks ebakindel,” ütleb üks kõrge Balti ametnik.

Leedu peaminister Šimonytė ütles, et NATO liikmed ei saa enam endale lubada Balti riikide hoiatusi hüljata. „Kas me oleme dramaatiline, paranoiline ühe probleemi riik? Nüüd on see probleem kõigi probleem. See on halb elu iroonia,” märkis ta.