Küsige lihtsalt Ukraina sõdurilt, kas ta usub endiselt, et Lääs seisab Kiievi kõrval „nii kaua kui vaja”. See lubadus kõlab õõnsalt, kui on möödunud neli nädalat sellest, kui teie suurtükiväe üksus viimati mürsu tulistas, nagu kaebas üks kaitseväelane rindel.

Asi pole mitte ainult selles, et Ukraina vägedel hakkab laskemoon otsa saama. Lääne viivitused abi saatmisel tähendavad, et riigil on ohtlikult puudu millestki, mis on veelgi olulisem kui mürsud: võitmiseks vajalik võitlusvaim, vahendab Politico.

Sõdurite moraal on põhjas, seda on langetanud lakkamatu pommitamine, täiustatud relvade puudumine ja kaotused lahinguväljal. Rindest sadade kilomeetrite kaugusel asuvates linnades on kadunud noored mehed, kes rivistusid sõja alguskuudel armeesse astuma. Praegu põiklevad värbamiseas mehed mobilisatsiooni eest kõrvale ja veedavad oma pärastlõunad hoopis ööklubides. Paljud on riigist üldse lahkunud.

Pilt, mis ilmneb kümnetest intervjuudest poliitiliste juhtide, sõjaväelaste ja tavakodanikega on see, et riik libiseb katastroofi poole.

Isegi kui president Volodõmõr Zelenski ütleb, et Ukraina püüab leida võimalust mitte taganeda, nõustuvad sõjaväelased eraviisiliselt sellega, et sel suvel on vältimatuid kaotusi. Ainus küsimus on, kui suured need on. Vladimir Putin pole väidetavalt kunagi oma eesmärgile lähemal olnud.

„Me teame, et inimesed kurdavad ja kuuleme seda piirkondlike kuberneride ja inimeste endi käest,” ütles Zelenski mõjukas personaliülem Andri Jermak väljaandele Politico. Jermak ja tema ülemus sõidavad koos „mõnedesse kõige ohtlikumatesse kohtadesse”, et kutsuda kodanikke ja sõdureid võitlusse, ütles ta. „Me ütleme inimestele: „Teie nimi jääb ajalooraamatutesse”.”

Kui Venemaa sissetungi kolmandal aastal mõõn niipea ei pöördu, jääb minevikku Ukraina riik sellisel kujul, nagu see praegu eksisteerib.

Sellise tulevikku muutva sõja puhul on Lääne liidrite tegevus Venemaa sissetungijate tõrjumisel palju alla jäänud nende hüppeliselt kasvavale retoorikale. See pettumus on väsitav ja ärritab erinevaid ukrainlasi – alates kaevikuid kaevavatest sõduritest kuni riiki juhtivate ministriteni.

Kui Politico küsis välisminister Dmõtro Kulebalt, kas tema arvates on Lääs jätnud Ukraina sõdima, üks käsi selja taha seotud, on tema vastus selge: „Jah, nii see on.” Ta ütles seda tund pärast järjekordset Venemaa keskhommikust raketirünnakut oma kabinetis antud intervjuus.

Zelenski on panustanud veelgi karmimalt, öeldes, et Ukraina „kaotab sõja”, kui USA Kongress abi andmist ei kiirenda.

Üha enam tundub, et Putini lootus, et ta suudab Ukraina vastupanu ja läänepoolse toetuse kokku kuivatada võib end ära tasuda.

Ilma suurte muudatusteta täiustatud lääne relvade ja raha tarnimises ei suuda Ukraina vabastada territooriume, mida Putini väed praegu hoiavad. See jätab Putinile eelseisvatel kuudel või aastatel vabaduse haavatud riiki närida. Isegi kui Venemaa ei suuda Ukrainat täielikult ära võtta, kustutab osaline võit Kiievi lootused EL-i ja NATO-ga ühinemiseks.

Sellise tulemuse tagajärjed on maailma jaoks tõsised. Putin taotleb võitu kodus ja Lääne nõrkuste paljastamisest julgustatuna võib ta taaselustada oma laiemad impeeriumiambitsioonid välismaal. Eriti kardavad Leedu, Läti ja Eesti, et nad on tema löökide nimekirjas järgmised. Hiina, kes on Moskva jaoks juba niigi üha usaldusväärsem partner, ei näe põhjust oma seisukohta muuta.

Praegu on Ukraina kõige tungivam vajadus suurtükimürskude järele – neid on vaja miljoneid. Veelgi enam, Ukraina väidab, et vajab vähemalt kahte tosinat Patrioti õhutõrjesüsteemi, et kaitsta rindel olevaid sõdureid ja kaitsta Kiievi järel riigi suuruselt teist linna Harkivit, mis on olnud nädalaid metsiku raketi- ja suurtükirünnaku all.

Üha enam kardetakse, et Venemaa võib peagi maapealtungil sihikule võtta Ukraina teise linna. „See on sümboolne, sest öeldakse, et Harkiv oli Ukraina esimene pealinn. See on suur sihtmärk,” ütles Zelenski eelmisel nädalal antud intervjuus.

Ukraina sõjavägi on järgmistel kuudel valmistunud suuremateks kaotusteks. Relvajõudude ülemjuhataja Oleksandr Sõrski hoiatas, et olukord Ukraina idarindel on „viimastel päevadel märkimisväärselt halvenenud”.

Nagu Zelenski ise mujal ütles: „Püüame leida viisi, kuidas mitte taganeda.”

Hirmu rindejoonte hapruse pärast süvendab enneolematu Venemaa rünnakute tulv, mille eesmärk on Ukraina elektrivõrgud rivist välja lüüa.

Hiljutistel kohtumistel Politicoga tunnistasid riigi poliitilised liidrid, et avalik vaim on langemas, ja kuigi nad kõik püüdsid jääda optimistlikuks, kumas igast vestlusest läbi frustratsioon läänemaailma suhtes.

„Andke meile need neetud Patriotid,” ütles Ukraina peadiplomaat Kuleba. Välisministeeriumis intervjuul istudes ei suutnud ta varjata oma nördimist viivituste ja Lääne relvastusega seotud tingimuste pärast – näiteks Venemaa naftarajatiste puutumatus.

Kuleba avaldas loomulikult tingimusteta tänu kogu toetuse eest, mida lääneliitlased on viimase kahe aasta jooksul andnud. Kuid ta hoiatas, et Ukraina on nõiaringis: talle vajaminevaid relvi peetakse kinni või lükatakse edasi; siis lääneliitlased kurdavad, et Kiiev on taganemas, mistõttu on vähem tõenäoline, et nad saadavad tulevikus rohkem abi. (Alates Politico kohtumisest Kulebaga on Saksamaa nõustunud Patriotid andma, kuid endiselt jääb küsimus, kas need osutuvad piisavaks.)

Sõjaväe kõrgemates ridades on meeleolu isegi tumedam kui Kulebal.

Mitmed kõrgemad ohvitserid vestlesid Politicoga üksnes teadmisel, et nende nime ei nimetata, et nad saaksid vabalt rääkida. Nad joonistasid sünge prognoosi rindejoonte võimaliku kokkuvarisemise kohta sel suvel, kui Venemaa, kellel on suurem sõdurite arv ja valmis leppima tohutute kaotustega, alustab oma eeldatavat pealetungi. Mis veelgi hullem, nad väljendasid eraviisilist kartust, et Ukraina enda otsustusvõime võib nõrgeneda ning relvajõudude moraali õõnestab meeleheitlik tarnepuudus.

Ukraina komandörid nõuavad rohkem lahingusõdureid – endise kõrgeima komandöri Valeri Zalužnõi hinnangul on neil vaja 500 000 täiendavat sõdurit.

Kuid Zelenski ja Ukraina parlament kõhklevad uue suure mobilisatsiooni osas. Ukraina presidendi kantselei mõjukas juht Jermak pakkus intervjuus Politicole olulise – ja kõrvalseisjatele võib-olla üllatava – põhjuse üldmobilisatsiooni tegemata jätmiseks: sellisel asjal puudub inimeste toetus. Zelenski on endiselt „rahva president”, ütles ta. „Tema jaoks on väga oluline, et inimesed teeksid midagi, mitte ainult sellepärast, et neil kästakse seda teha.”

Ja selles ongi konks. Lääs ei ole suutnud vajalikuga välja tulla ja see omakorda õõnestab Ukraina tahet teha seda, mida ta vajab.

Riik seisab silmitsi eksistentsiaalse kriisiga – Putin tahab selle sõna otseses mõttes kaardilt kustutada –, kuid ilmselt pole uue mobilisatsiooni jaoks piisavalt avalikku toetust.

Tuleb tunnistada, et Ukraina ei erine oma naaberriikidest, kus hiljutised arvamusküsitlused näitavad, et paljud keelduvad sõjaväeteenistusest isegi siis, kui nende riike rünnatakse. Kuid Ukraina on sõjariik. Sellist eksistentsiaalset võitlust ei saa võita kogu rahvast mobiliseerimata.

Kuid konflikti jätkudes näivad Kiievis ning riigi kesk- ja lääneosas – rindejoonest eemal – elavad ukrainlased mõnes mõttes olevat valmis leppima idas möllava sõjaga, niikaua kui suudavad oma tavaelu elada.

Sellest tuleneb ka mobilisatsioonist kõrvalehoidmine: värbamiskõlbulikud noored leiavad oma ajale muid tegevusi, kogunedes hilistel pärastlõunatel hipsteribaaridesse ja tehnoklubidesse.

Praegu Kiievi linnapeana ametis olev endine raskekaalu poksimeister Vitali Klitško ütles, et ta mõistab, miks inimesed tahavad elada normaalset elu, väites, et see on tervislik. Ta ütles Politicole, et soov jätkata igapäevast tegevust on trotsi väljendus Putini katsete vastu inimesi kurnata.

Võib-olla on see nii. Kuid silmitsi halastamatu vaenlasega, kes paneb kogu oma eelise halvasti varustatud kaitsjate armee vastu, tundub selline käed eemale suhtumine kõrge riskiga.

Nagu ametist tagandatud Ukraina ülemjuhataja Zalužnõi leidis, võivad kommentaatorite ja analüütikute ratsionaalsed hoiatused, et asjad ei pruugi hästi minna, panna riigi raskesse olukorda. Kuid kriitilise mõtlemise peatamine ei aita võita ka seda sõda.

Lääs on pannud liiga palju lootusi sanktsioonidele, kuna usub, et need viivad Venemaa põhja. On levinud ka soovmõtlemine, et venelased pööravad ohvrite arvu tõttu Putinile vastu, ja et ta võidakse Kremli riigipöörde käigus kukutada. Selle asemel on Venemaa majandus jäänud vastupidavaks ja Putin on tugevdanud oma haaret võimul.

On tõsi, et enne 2022. aasta sissetungi käivitamist võisid Venemaa liidrit eksitanud luurejuhid uskuda, et lühike sõda toob kiire võidu.

Kuid Putin võib endale lubada ootamist. Eelmisel kuul määras ta endale järjekordse kuueaastase ametiaja presidendina. Ta võib leppida ummikseisuga: Ukraina jäämine võidu ja kaotuse vahele, nii NATO-st kui ka EL-ist eemal oleks ikkagi võit.

Ja mida teeks ummikus konflikt Ukraina vastupanuvõimele?

Varajane patriootliku kirglikkuse puhang, kus värbamiskeskused olid üle ujutatud vabatahtlikest, on haihtunud. Hinnanguliselt on oma riigist põgenenud 650 000 võitlusealist meest, enamik neist on smugeldanud end üle piiri.

Kaks aastat tagasi sõitsid Ukrainast välja sõitnud rongides varjupaika otsima peaaegu eranditult naised, lapsed ja vanurid. Sel nädalal olid riigist välja sõitnud rongis umbes kolmandik reisijatest võitlusealised mehed. Kuidagi õnnestus neil lahkumiseks paberid saada.

Zelenski presidendibüroos Bankova tänaval kinnitavad tema ametnikud, et nad on endiselt positiivsed. Kuid see lääne abi, eriti president Joe Bideni kaua hilinenud 60 miljardi dollari suurune toetuspakett ei saa kaua oodata.

Mida teeks Putin, kui Ukraina ei saa võitmiseks vajalikku lääne abi? „Ta hävitaks kõik täielikult. Kõik,” ütles Zelenski. Ukraina linnad muudetakse rusudeks; sajad tuhanded surevad, ütles ta.

„Inimesed ei põgene, enamus neist, ja nii tapab ta palju inimesi. Kuidas see siis välja näeb? Palju verd,” märkis ta.