Rindejoon on 500 kilomeetri kaugusel, kuid ööklubide ja kohvikukultuuri poolest tuntud Kiievi rajooni Podili närvilistele noortele meestele tundub sõda ühtäkki palju lähemal.

„Ma kardan,” ütles 31-aastane Dima, ahelsuitsetades tühjaks sõbra tubakapaki. „Mu tüdruksõber ütleb, et see sõltub minust. Aga ma ei taha minna.”

Eelmise, 2023. aasta lõpus teatas president Zelenski plaanist värvata 500 000 uut sõdurit. Pärast tema detsembri lõpus peetud kõnet alustas Ukraina parlament ehk ülemraada mobilisatsiooni laiendamise seaduste arutamist. Eelmisel nädalal jõustas Zelenski lõpuks parlamendisaadikute poolt juba eelmisel aastal vastu võetud seaduse, mis alandab värvatavate vanust 27-lt eluaastalt 25-le ja tühistab meditsiinilise erandi, mis pidas osa mehi „osaliselt kõlbulikuks”, vahendab Times.

Ukraina kindralid on öelnud, et sõjamoona ja sõdurite puudumisel pole massilisele mobilisatsioonile alternatiivi Venemaa edasitungi peatamiseks. Nad on tellinud rindejoone taha kraavide, kaevikute ja tankitõrje „draakonihammaste” ehitamise, oodates edasist taganemist.

Lahinguväljal jääb Ukraina relvastuses alla seitse ühe vastu, kuna USA hoiab kinni üle 60 miljardi dollari suurust abipaketti. Zelenski on hoiatanud liitlasi, et nad peavad leppima rohkemate territoriaalsete kaotustega, ja kutsus välismaale põgenenud Ukraina mehi koju tagasi pöörduma ja oma riiki teenima.

Kuid Kiievi eredas kevadpäikeses tekitasid küsimused Zelenski mobilisatsioonisoovi kohta ühesilbilisi vastuseid.

Kaks aastat pärast seda, kui Vene väed Kiievi alt taganesid, on Ukraina pealinnas taastunud rahutu normaalsustunne, ehkki seda on iseloomustanud laastavad raketilöögid. Podili rajoonis on tehnoööklubid uuesti avatud.

Oma õiget nime avaldamast keeldunud videoprodutsent Dima ütles oma kohvitassist kõvasti kinni hoides, et rakendab ettevaatusabinõusid, et mobilisatsioonist kõrvale hoida. Ta sõidab Ukraina linnade vahel vaid öösiti, et vältida värbamisohvitseride kätte sattumist, ja on säästnud tuhandeid eurosid altkäemaksu maksmiseks.

„Ma ei taha sõdida,” ütles Dima ja ta silmad liikusid närviliselt paksude prillide taga. „Ma ei tea, mida veel öelda.”

Aasta tagasi näis, et Venemaal hakkavad võitlusvalmis mehed otsa saama. Palgasõdurite Wagneri rühmitus pakkus mõrvaridele ja vägistajatele vabadust vastutasuks rindejoonel teenimise eest. President Putin oli sunnitud avalikult teatama sadade tuhandete meeste värbamise plaanidest, mis näis olevat poliitiline risk.

Värskelt järjekordsest fiktiivsest valimisvõidust ja oma tõenäoliseima poliitilise rivaali Aleksei Navalnõi surmast turgutatud Putin on leidnud hea värbamisallika, ahvatledes Moskvast tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatest vaestest piirkondadest pärit hariduseta noori, pakkudes hästitasustatud töökohti sõjaväes.

Venemaa tungis Ukrainasse 2022. aastal 360 000 sõduriga. Praeguseks on see arv paisunud 470 000-ni, mis sisaldab 315 000 sõduri kaotust. Putin teatas, et lisaks värvati ajateenistusse veel 150 000 venelast.

Täiendavate relvade tarnimise pärast tülitsevad Lääne partnerid seisavad silmitsi jõhkra rehkendusega: okupatsiooni alt vaba Ukraina elanikkond on hinnanguliselt umbes 31 miljonit, Venemaal on elanikke 144 miljonit. Mida kauem sõda kestab, seda suurem on hirm, et numbrid võidavad.

Ukraina kui maailma madalaima sündimuse all kannatav riik on seni püüdnud säästa oma noori sõjakoledustest. Kuid kuna Ukraina sõduri keskmine vanus on praegu 43, on riigi tuleviku kaitsmise vajadus olulisem kui muud vajadused.

Arutelus selle üle, kes peaks sõdima, on Ukraina parlamendiliikmed esitanud mobilisatsiooniseaduse eelnõule üle 4000 muudatusettepaneku, mis piiraks sõdurite teenistust kolme aastaga. Üks muudatus hõlmaks isegi Wagneri grupi taktikat Ukraina vangide ajateenistusse kutsumisega.

Kiievi noortele, keda hirmutab väljavaade armeega liituda, on saadaval vahendid, mis aitavad neil sõja eest põgeneda.

Ukraina pealinnas jälgivad sajad tuhanded noored mehed Telegrami kanaleid, et saada nõu, kuidas värbamisagentidest kõrvale hoida. Inimeste otsene abistamine mobilisatsiooni vältimiseks on seadusevastane, seega on sõnumid kodeeritud.

„Ühele mehele sadas just Polütehnilise Instituudi metroojaama ees palju lund peale,” oli kirjas hiljuti. „Praegu on Festivalnõi kaubanduskeskuse ees väga pilvine,” märkis teine.

On ebaselge, kas neist Telegrami kanalitest on üldse abi. Eelmisel nädalal kinnitasid tunnistajad Polütehnilises Instituudis, et nägid sõdureid jagamas teateid. Festivalnõi kaubanduskeskuses aga väitsid möödujad, et nad pole midagi sellist näinud. Näib, et mõned neist Telegrami postitustest ei peegelda midagi muud kui nende autorite paranoiat.

Sellegipoolest on mobilisatsioonitegevus hoogustunud – vähemalt nende arvates, kellel pole olnud õnne jääda tabamatuks.

40-aastane filmikriitik Anton Frolov jalutas varahommikul Lvivis oma sõbra koeraga, kui sõdurid peatasid ta ja nõudsid näha pabereid.

Ta viidi otse meditsiinikeskusesse, et teha kindlaks, kas ta on võitluskõlbulik. Testid näitasid, et tal oli kõrgenenud vererõhk, kuid see ei lugenud. „Mulle öeldi, et petsin testi, et seda tahtlikult tõsta,” ütles ta.

Kella 15 ajal sõidutati Frolov Lvivi lähedal asuvasse sõjaväebaasi. Nüüd on ta rügemendis 710, kaitstes riigi sildu, raudteeliine ja teid ning tõenäoliselt saadetakse ta Donbassi kaitseliine ehitama.

„Ma kardan, aga tagasi tulnud poisid, kes kirjeldasid seal töötamist, on mind rahustanud,” ütles ta oma baasist rääkides. „Mind oleks värvatud nii või teisiti, aga ma ei kujutanud ette, et see niimoodi läheb,” ütles ta.

Kiievis on keskhommikuks tekkinud väikesed järjekorrad väljaspool värbamisbüroosid, mis on peidetud linna eeslinnades domineerivate üheksakorruseliste nõukogudeaegsete kortermajade kõledatesse hoovidesse.

Musta rätti kandev eakas naine tuleb uimasena välja, käes poja surma kinnitavad paberid.

16-aastased noormehed registreerivad oma andmed esimest korda, mida nad peavad tegema kuni 60. eluaastani, isegi kui nad ei pea teenima üle kümne aasta.

Kuid kolmes Kiievi eri piirkondades asuvas värbamiskeskuses, mida Times külastas, on kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates mehed haruldane. „Kõik vabatahtlikud on juba registreerunud,” ütleb 52-aastane Andri Bessarabtšik Dnepri jõe vasakul kaldal asuvast värbamiskeskusest välja lonkides.

Varem 1990ndatel aastatel eriüksuslasena teeninud Bessarabtšik astus esimestel päevadel pärast Venemaa sissetungi teenistusse ja oli ametis rahvuskaardi komandörina. Liikuvate tankitõrjerelvade ja soomusvestide pinge vigastas tema puusa, pannes lõpu tema võitluspäevadele.

Nüüd peab tema 32-aastane poeg võib-olla tema asemele minema. „Kui võitlus eesliinil raskemaks läheb, ajan ta ise kohale. Varem või hiljem peab ta sõtta minema,” ütleb Bessarabtšik.

Enne sõda kuulus Kiiev maailma kõige omanäolisemate klubilinnade hulka. Peokohtade hulka kuulusid ∄, mis sai nime millegi olematu matemaatilise sümboli järgi, ja selle naaber Closer. Peod algaksid laupäeva südaööl ja jätkuksid esmaspäeva õhtuni.

Mõlemad kohad on nüüd taasavatud, et teenindada Ukraina noori, kes soovivad end pärast kaheaastast õudust meeleheitlikult unustada. Hiljutisel laupäeval esinesid Saksamaa, Prantsusmaa ja USA DJ-d Closeri paljudel lavadel, mis avati kell 15.00 ja suleti kell 22.30, et järgida komandanditundi.

Klubi asub pimendatud laos. Selle suitsetamisala on Escheri-laadne treppide sasipundar ühel Kiievi seitsmest mäest.

Tualettruumide ees oodanud Boriss Hmilevski (28) kirjeldas oma tööd lahingumeedikuna rindelinnas Kreminnas. Võideldes pissuaaride poole suunduvate inimeste vooluga, kurvastas ta nende kurnatuse üle, kes olid sõjas olnud kaks aastat järjest.

„Inimesed on harjunud mõttega, et rindejoon on kauge, et see on fikseeritud. Kuid tõsi on see, et venelased võivad iga hetk läbi murda. Peaksime taas Kiievi eest sõdima. Inimesed ei tunneta ohtu,” sõnas ta.

27-aastane Vladislav Fomin, kes jagas läheduses LGBT heategevuseks kondoome, ütles, et värbajad peatasid ta Kiievi kesklinnas paar nädalat tagasi. Sel hetkel oli ta sõtta minekuks veel liiga noor, kuid tunnistas, et tema aeg võib peagi kätte jõuda.

„Mu ema õhutab mind riigist lahkuma. Aga mida ma teeksin välismaal? Kui mind kutsutakse, siis lähen,” ütles ta. „Ma kardan, aga Venemaa hirmutab mind rohkem.”

Maad raputav techno ja elektroonika tiksumine vedasid õhtut edasi. Selgus, et üks Ukraina DJ-dest töötas Kiievi õhukaitseüksustes. Ta oli kasutanud oma vaba päeva selleks, et end muusikaseadmete taga oma vana tööga uuesti kurssi viia.

26-aastane massöör Sana, kes keeldus oma perekonnanime avaldamast naeratas ööni leebelt, kandis üht õhtu kõige jõhkramat riietust – vuntside ja babuška rätikuga.

Ühel õnnelikul hetkel näis ta nautivat oma muretut olemasolu. Kuid suitsetamisalal selgitas ta, kuidas tema 50-aastane isa oli Donbasis Vuhledaris alates sissetungi algusest sõdinud ja saanud kaks tõsist šrapnellivigastust.

„Püüdsime teda veenda, et ta ei läheks,” ütles Sanja. „Aga millegipärast arvab ta, et kuni ta sõdib, ei pea mina seda tegema.”