Kauaoodatud lennukite F-16 tarne Ukrainasse on silmapiiril ja need Ameerikas toodetud hävitajad ei jõua Ukraina vajaduste jaoks kohale piisavalt kiiresti.

Lääne poolt toodetud F-16-d suurendavad Kiievi praeguse vananeva nõukogudeaegse sõjalennuki pargi võimekust kriitiliste ründe- ja kaitserollide jaoks ning suurendavad nende tulejõudu õige laskemoonaga, vahendab Business Insider.

Sõdades end tõestanud Fighting Falconil on aastakümnete pikkune lennukogemus karmis sõjaaegses keskkonnas sellistes kohtades nagu Lähis-Ida ja Balkan. Neljanda põlvkonna hävitaja on aastate jooksul kogunud muljetavaldava kollektsiooni kõrgetasemelisi missioone.

Kuid taevas Ukraina kohal on kõige ohtlikum lahinguväli, millega hävitajad on seni silmitsi seisnud, ütlesid USA endised sõjaväepiloodid Business Insiderile, kui lennuk läheb vastu Venemaa arenenud õhukaitsesüsteemidele ja pikamaa õhk-õhk-rakettidele.

Ukraina taotles esimest korda oma Lääne partneritelt F-16 lennukeid Venemaa täismahulise sissetungi esimestel nädalatel, kuid USA andis oma liitlastele nõusoleku Kiievisse saatmiseks alles eelmise, 2023. aasta suvel.

Neli NATO liikmesriiki – Belgia, Taani, Norra ja Holland – on ühiselt lubanud saata Ukrainasse kümneid lennukeid F-16, mille piloodid treenivad USA-s ja Euroopas. Hävituslennukid peaksid saabuma mingil hetkel sel suvel, väidetavalt juba juunis.

F-16 on märkimisväärne uuendus võrreldes Ukraina nõukogudeaegse lennukipargiga; sõja alguses kasutas Kiiev lennukeid Su-24, Su-25, Su-27 ja MiG-29.

Fighting Falconil on tõhusam sisemine paigutus ja paremad elektroonilised sõjapidamise võimalused kui paljudel Ukraina praegustel lennukitel. See on ka väga krapsakas ja manööverdatav õhusõiduk ning seda saab varustada täiustatud sihtimismoodulite ja õhk-maa lahingumoonaga, et tabada maapealseid sõidukeid ja positsioone.

Alates esimese F-16 prototüübi lennust 50 aastat tagasi on mitmeotstarbeline hävitaja lennanud rasketes lahingukeskkondades üle maailma. Siiski saavutas see esmakordselt märkimisväärse edu Iisraeli pilootide käe all 1980ndate aastate alguses.

Iisraeli õhujõudude lahingulennukid, sealhulgas F-16 sooritasid 1982. aasta juunis Liibanoni tugevalt kindlustatud Bekaa orus vaenlase õhutõrje mahasurumise (SEAD) rünnaku. Iisrael hävitas mõne tunni jooksul suure hulga Nõukogude Liidus ehitatud Süüria omanduses olevaid maa-õhk raketisüsteeme (SAM) ja vaenlase lennukeid ilma kaotusi kandmata. See oli vapustav taktikaline võit pärast Iisraeli raskeid kaotusi SAM-idele Yom Kippuri sõjas üheksa aastat varem.

USA õhujõud lendasid esimest korda F-16-ga lahingus Iraagis operatsiooni Desert Storm (Kõrbetorm) ajal 1990ndate aastate alguses. Hävitaja sooritas rohkem lende kui ükski teine ​​​​lennuk ja seda kasutati vaenlase lennuväljade, raketiobjektide ja sõjaliste tootmisrajatiste ründamiseks.

Hiljem samal kümnendil paigutati F-16 Balkanile NATO operatsiooni liitlasvägede õhurünnakuks Jugoslaavia vastu. Seal lendasid nad SEAD-i, lähiõhutoetuse ja vastuõhurünnakutel, hävitades samal ajal vaenlase radareid, hävitajaid ja soomusmasinaid.

Nende operatsioonide käigus 1990ndatel aastatel kaotas õhuvägi lahingutes vaid 17 lennukit – see on väike arv võrreldes kümnete tuhandete lendudega, selgub kaitsetehnilise teabe keskuse andmetest. Neist viis lennukit olid F-16.

Ka teised riigid nagu Pakistan, Türgi ja Egiptus on lennukeid F-16 kasutanud erineva intensiivsusega konfliktides aastate jooksul. Viimasel ajal on F-16 opereerinud Afganistani kohal operatsiooni Enduring Freedom toetuseks ning seda on kasutatud ka Islamiriigi vastu.

Vaatamata sellele, et F-16 on viimase 50 aasta jooksul lennanud paljudes väljakutseid pakkuvates keskkondades, sisenevad nad tõenäoliselt oma seni kõige ohtlikumale lahinguväljale, väidavad endised USA sõjaväepiloodid.

„Desert Storm’ile  minek, maailma suuruselt kolmanda armee ja väga tugeva õhuväe vastu – see oli väga-väga raske olukord,” ütles USA õhujõudude erukolonel John Baum, kes on lennanud F-16 piloodina üle 2300 tunni.

„Ukraina F-16-d lähevad vastu Venemaale – see on kahtlemata kõige karmim stsenaarium, millega F-16 vastamisi seisab,” ütles Baum, kes on praegu Mitchelli lennundusuuringute instituudi vanemteadur.

Avalikel andmetel põhinevaid sõjakaotusi jälgiva analüüsiveebi Oryx andmetel on Ukraina sõja algusest saadik kaotanud juba vähemalt 86 lennukit, rõhutades ohtu, millega piloodid taevas silmitsi seisavad.

Ohtude hulgas, millega Ukraina lennukid F-16 silmitsi seisavad, on arenenud Venemaa õhutõrjesüsteemid nagu S-300 ja kõrgelt arenenud S-400, samuti suur Su-35 ja MiG-31 lennukipark, mis on relvastatud pikamaa õhk-õhk rakettidega R-37 ja võimsate radaritega ning varajase hoiatamise lennukid, mis suudavad neid tuvastada sadade kilomeetrite kaugusel.

„Nende F-16 tuvastamiseks on miljoneid viise,” ütles kaitseanalüütik ja endine USA mereväe lendur Brynn Tannehill väljaandele Business Insider.

Täpsemalt on Vene maa-õhk süsteemide arsenal kaasaegsem ja arenenum kui need, millega F-16 minevikus konfliktides kokku puutus, nagu Bekaa oru SA-2, SA-3 ja SA-6.

„Venelased toovad Ukraina sõtta tipptasemel varustuse,” ütles Tannehill ja lisas, et varasemad F-16 vaenlased Lähis-Idas nagu Iraak ja Süüria kasutasid „tavaliselt Nõukogude pärandit ega olnud tõenäoliselt nii hästi koolitatud või varustatud” nagu Moskva praegu on.

Eksperdid väidavad, et F-16 oleks väärtuslik relv, et rünnata Venemaa tohutut õhutõrjesüsteemide arsenali ning viia läbi SEAD-i ja vaenlase õhutõrje hävitamise (DEAD) missioone.

Ukrainal on juba USA poolt tarnitud õhk-maa AGM-88 HARM ehk kiired kiirgusvastased raketid, mis suudavad vaenlase radareid jahtida. Kuid Kiievi nõukogudeaegsed lennukid ei olnud mõeldud nende rakettide kasutamiseks, samas kui F-16 oli tegelikult loodud neid kandma, võimaldades tõhusamat ja dünaamilisemat sihtimist.

Venemaal on „tõenäoliselt üks tugevamaid ja arenenumaid integreeritud õhutõrjesüsteeme maailmas, kuid F-16 suudab luua olukorrateadlikkust ja edastada seda pilti” ülejäänud Ukraina vägedele, ütles Baum.

Seejärel saavad hävitajad kasutada oma HARM-i sihtimissüsteeme ja rakette, et tabada Venemaa radareid.

Võib-olla on üks suurimaid probleeme, millega hävitajad kokku puutuvad, töökeskkonna füüsiline paigutus, ütles Baum. Kui Ukraina F-16 lennukid õhku tõusevad, võivad nad olla kohe Venemaa maa-õhk-süsteemide ulatuses, mitte nautida neutraalset territooriumi, mida nad saaksid kasutada oma eelisena, et ohutult lahinguruumile läheneda.

Ukraina piloote võidakse „jälgida ja sihikule võtta enne, kui nad hakkavad oma taktikat arendama,” ütles Baum.

Kaitserollis saavad F-16-d lisada täiendava kihi Ukraina õhutõrjevõrku, mis on viimastel kuudel õhukeseks venitatud, kuna Kiiev ootas USA seadusandjatelt täiendava rahastamise heakskiitu, mis võiks täiendada tema kahanevat kriitilise püüdurrakettide lahingumoona varu.

Ukrainal on juba arsenalis õhk-õhk-tüüpi raketid AIM-9 Sidewinder ja AIM-120 ning ta suudab oma F-16-d selle lahingumoonaga varustada, et peatada Venemaa ühesuunalised ründedroonid, tiibraketid ja Ukraina vägesid liugpommidega tabavad hävitajad. See aitaks täiendada Kiievi olemasolevat õhutõrjet, mis koosneb nõukogudeaegsetest süsteemidest ja lääne süsteemidest nagu USA tarnitud Patrioti patareid ja NASAMS.

Samal ajal on Ukraina viimastel kuudel üha enam jälginud Venemaa õhutõrje- ja tuvastusvõimet – võib-olla on see F-16-de saabumiseks lahinguvälja pehmendanud.

Näiteks märtsis teatas Lääne luure, et Moskva peatas tõenäoliselt oma varajase hoiatamise ja juhtimislennukite A-50 lennukipargi pärast seda, kui Ukraina tulistas paari nädala jooksul alla kaks neist lennukitest. Hiljuti kasutas Kiiev aprilli keskel kaugmaarakette, et viia okupeeritud Krimmi poolsaarel asuvas Venemaa baasis rivist välja mitu S-400 raketikandjat ja radarijaama.

„Ukraina on teinud palju selleks, et vähendada Venemaa suutlikkust lennukite avastamiseks,” ütles Tannehill. „Ja see võib olla märk sellest, et osa sellest võidi teha F-16-de hankimise ootuses ja lootuses neid süsteeme veidi edasi lükata.”