Venemaa saavutas 17. veebruaril täieliku kontrolli Ukraina idaosas asuva Avdiivka linna üle – see on esimene suurem territoriaalne võit peaaegu aasta jooksul.
Kaotus oli valus lüüasaamine Ukrainale, kes kuni viimase minutini saatis linna lisavägesid meeleheitlikul katsel venelasi tagasi hoida, vahendab Washington Post.
Paljude sõjaväelaste väidete kohaselt oli Ukraina taganemine paaniline ja ebakorrapärane ning kümneid võitlejaid jäi maha, kui Vene väed ründasid linna lõputuna näivate lainetena.
Seitse Ukraina eliitväeosa, 3. ründebrigaadi sõdurit rääkisid väljaandele Washington Post oma viimastest päevadest Venemaa rünnaku all endises Ukraina tugipunktis. Nende jutt näitab, et Ukrainal on lahinguväljal ebasoodne olukord, sest sõdurid, kelle arv on venelastest palju väiksem, ootavad lääne relvatarneid ja ridade tugevdamist uute võitlejatega.
Kõik sõdurid kasutavad oma hüüdnimesid vastavalt sõjaväe reeglitele.
Major (21)
Major oli just saabunud Avdiivkasse veebruari teisel nädalal ja end sisse seadnud vanas kahekorruselises ühiselamus, kui Vene vägede lained hakkasid vastu tema üksuse positsiooni põrkuma.
Lõpuks tabas rühm hästi väljaõppinud Vene sõdureid neid rakettgranaatide tulvaga ja jõudis peagi hoonesse sisse.
Vene sõjaväelased surusid Majori toanurka ja karjusid, et ta alistuks. Ta mängis kaasa ja palus neil mitte tulistada, kui ta meeletult väljapääsu otsis.
Teised Ukraina sõjaväelased tulid talle appi oma rünnakuga ja järgnenud kaoses hüppas ta teise korruse aknast välja.
Selleks ajaks, kui tema üksus taganes, oli ta juht. Nii palju sõdureid oli haavata saanud, et „kedagi vanemat ei jäänud”, ütles 21-aastane mees.
Seejärel määrati tema üksus evakuatsiooniteede äärde puuderivi juurde – ühele viimastest kaitseliinidest –, et katta taganevaid üksuseid. Varsti andsid venelased meie pihta väga sihipärast suurtükituld, ütles ta.
Kui oleks olnud rohkem sõjaväelasi, suurtükimoona ja õhukaitset, oleksid Ukraina väed võinud positsioonil püsida, ütles ta ja lisas: „Meil lihtsalt ei olnud midagi, millega võidelda.”
Kui tema rühm lõpuks linnast täielikult lahkus, vaatas ta, kuidas tema ees olev konvoi põlema süttis, kui suurtükituli nad rivist välja viis. „See oli lihtsalt inimeste konvoi. Parimate meeste konvoi üldse. Ja meie silme all hävitas selle konvoi suurtükivägi. Minuvanused, 20–30.”
„See oli surma tee,” ütles ta, „viimane tee Avdiivkast.”
Schultz (23)
Schultz saabus oma positsioonile Avdiivkasse 9. veebruari varahommikul ja võitles koos Majoriga kahekorruselises ühiselamus.
Võitlus hakkas tema sõnul tunduma tõeline, kui Ukraina sõdur tulistas oma akna taga reaktiivgranaadist Vene jalaväe sõidukit, tabades juhti. Sõiduk kaotas juhitavuse ja selles istunud sõdurid hakkasid maha hüppama ja „hakkasime neid välja viima”. Järgmised mitu päeva „püüdsid venelased meie positsioonidele tormi joosta, laine laine järel,” ütles ta.
Kui tuli taganemiskäsk, lahkus ta soomustransportööris. Polnud ühtegi akent, kust välja vaadata, kuid helide järgi maandus üks mürsk nende sõiduki ette ja teine küljele, kui nad linnast välja sõitsid.
Kavkaz (20)
Mitu päeva pärast seda, kui ta lähetati Avdiivka koksitehasesse – see on terase tootmiseks kasutatav kivisöe liik –, organiseeris rühmajuht Kavkaz oma sõjaväelasi, et tõrjuda rünnakuid nende positsioonidele mahajäetud majades.
Ta ütles, et umbes kolmveerand venelastest, kellega nad võitlesid, näisid olevat korraliku sõjalise väljaõppega. Ülejäänud olid „lihtsalt segaduses”. Kuid vaid veidi enam kui pooltel tema sõduritest oli lahingukogemust.
Tema üksus valmistus taganemiskäsku täitma, kui kohale ilmusid ilmselt eksinud üksik-presidendibrigaadi teise pataljoni sõdurid, kes küsisid teavet. Nad olid kaotanud igasuguse side oma komandöriga ja neil polnud aimugi käsust taganeda.
Aeg hakkas otsa saama, nii et Kavkaz korraldas kiiresti sõidukeid, mis aitaksid neil vägedel välja taganeda, sealhulgas tema enda pikapi Toyota Hilux, millega sõdurid hiljem tugevalt kahjustatuna ja ilma tuuleklaasita tagasi sõitsid.
Kuigi tema sõdurid pidid lahkuma vahetustega kell 4.30, lasti ära eksinud sõduritel esmalt evakueeruda. „Need 30 minutit või isegi tund olid väga olulised. See oli meie jaoks suur risk,” ütles ta.
Need väikesed viivitused muutsid niigi ohtliku olukorra kriitilisemaks.
„Ma arvan, et [taganemis]käsk oleks tulnud anda varem,” lisas ta. „Isegi viis tundi varem oleks palju muutnud.”
Šved (44)
Laskur Šved liikus Avdiivkas pidevalt positsioonide vahel, tulistades nii palju Vene sõdureid, et ütles, et „kaotas järje pärast 10”.
Hüljatud tsiviilkodudes sisse seadnuna pidi ta tulistamiskohtade leidmiseks olema loominguline. Ta ütles, et ühel hetkel istus ta riidekapi otsa, et paremat pilti saada. „Sain teada kõike, mida vajasin ebastabiilsete positsioonide kohta Avdiivkas,” ütles ta.
Vene vägede oskuste tase ei olnud „tõeliselt ühtlane”, ütles ta. Mõnedel oli vormiriietus ja tavalised püssid, samas kui teistel oli täiustatud varustus. Ta sai mitu korda peaaegu pihta ja pärast kolme peapõrutust konsulteeris tema komandör meedikuga ja pakkus, et oleks aeg lahkuda.
Ta ütles, et selleks ajaks oli tunne, et „keegi pani mulle panniga pähe, lõi mind pesapallikurikaga ning siis rusika ja jalaga.”
Ta oli nõus evakueeruma, kuid koos kolme haavatud mehega taganemisel tabas droon nende sõidukit, kahjustades seda ja andes talle neljanda peapõrutuse. Nad kõik jäid siiski ellu.
Bandit (27)
Kui ta 8. veebruaril Avdiivkasse oma esimesele lahingumissioonile jõudis, liikus 27-aastane Bandit üle rongirööbaste elurajooni suunas ja nägi „põrgumaastikku”, ütles ta.
Hulkuvad koerad hulkusid õhku lastud majade vahel. Igal pool olid rusude hunnikud.
Ta seadis end koos Kanada päritolu kuulipildujaga sisse ühekorruselisesse majja ja vaatas, kuidas Venemaa saadab igal hommikul, pärastlõunal ja õhtul lainetena kohale kogenematuid vägesid. Nad näisid olevat 40-50-aastased, ilma kaitsevestide ja kiivriteta.
„Esimesel päeval niitsin maha kaheksa,” ütles ta. „Nad ei läinud enam kordagi minu aknast mööda.”
Kolmandal päeval asus Venemaa positsiooni ümber rünnakule, kasutades väikerelvade tuld, droone, miinipildujaid, suurtükiväge ja õhupomme – sundides neid taganema teise lähedal asuvasse majja.
Droon kukkus tema aknasse, kuid jäi traatraami külge kinni, purunes tükkideks ega plahvatanud.
Kui ta sai taganemiskäsu, asus ta koos kaasvõitlejatega positsioonidele puuderivi juures, et varjata taganevaid Ukraina vägesid.
Kui kobarlahingumoona sadas, käskis meeskonna juht neil mitte vaeva näha sõidukite ootamisega, vaid lihtsalt jalgsi lahkuda. Nad kõndisid läbi mürsuplahvatuste pimedas, püüdes hoida iga sõduri vahel 5–10 meetrit, et vähendada tõenäosust, et venelased neid märkavad – ja minimeerida saabuvate rünnakute tõttu hukkunute arvu.
Kui nad vaatasid tagasi, nägid nad valgeid fosforimürske, mis langesid neist vaid 500 meetri kaugusele.
Fedja (24)
Fedja sõitis Avdiivkasse 11. veebruaril ja seadis end sisse koksitehase juhtimiskeskuses. Tema ülesandeks oli teavitada saabuvaid jalaväelasi ja viia läbi luuremissioone taganemiskohtade leidmiseks. Ta jälgis ka tehase lähedal asuvas suures kaevikus paiknevate sõjaväelaste operatsioone.
Kuid päevade jooksul sai selgeks, et venelased on saavutamas kontrolli võtmepiirkondade üle ja suudavad peagi kõik väljapääsud linnast ära lõigata. Ta vaatas, kuidas nad rindejoonele sulgusid.
Kui kutsuti taganema, juhendas ta teatud üksuseid, kuidas nad peaksid oma positsioonidelt lahkuma. Seejärel jagati plaane sõdurite vahel nagu telefonimängu.
Lõpuks lahkus ta linnast, sõites soomustamata autoga, mida varem oli kasutatud laskemoona transportimiseks ja vigastatute evakueerimiseks. Kui nad taipasid, et mõned üksused taganevad, hoogustasid venelased oma rünnakuid, et takistada vägede ohutut lahkumist.
Väljasõidul ütles ta: „Ma olin nii täis adrenaliini, et see summutas kõik muud emotsioonid.”
Kui nad oleksid veidi kauem oodanud, oleks tema sõnul evakueerimine muutunud võimatuks. „Ei olnud mõtet vastu pidada, kuni kõik on surnud,” ütles ta.
Gerõtš (28)
Vahetult enne Avdiivkast lahkumist jooksis naabruses asuva drooniüksuse sõdur Gerõtši juhtimiskeskusesse koksitehases ja palus abi. Oli öö ja löök oli just suure betoonikamaka ümber lükanud, purustades tema partneri.
Gerõtš ja tema kaasvõitlejad olid rabatud. Lugu võib olla tõsi või – kui vaenlase väed oma positsioone sulgevad – võib see olla Venemaa lõks. Nad keeldusid abistamast, kuni suutsid sõduri isiku tuvastada. Lõpuks suutis ta oma haavatud sõbra ise välja tuua.
Tunnike hiljem, kui nad said kinnitust, et need olid ukrainlased, ravisid nad vigastatud sõduri muljutud jalga, varustasid teda toidu ja sigarettidega ning aitasid tal evakueeruda.
Kui oli nende kord lahkuda, mõistsid nad, et Vene väed võtavad peagi nende juhtimiskeskused üle, mistõttu hävitasid nad kõik tundlikud materjalid: isiklikud dokumendid, käsud, kaardid, käsitsi kirjutatud märkmed koordinaatidega, vahetuste ajagraafikud või nimed – isegi toidujäägid.
Venelased olid varsti pärast seda koksitehases.
