Ettevõtte Kaicell kavandatud ja looduskaitsjate vastuseisu leidnud tselluloositehase rajamine ei sõltu enam rahastuse leidmisest. Kõrgem halduskohus otsustas eile kolmapäeval, 27. märstil, et ei anna asjas enam edasikaebusi.

Kainuu suur tselluloositehas sai keskkonnaloa 2020. aastal, kuid edasikaebamise protsess kestis neli aastat. Nüüd on see otsa saanud, vahendab Helsingin Sanomat.

Kaicelli tegevjuht Hannu Heikkinen usub, et suur tselluloositehas Oulu järve kaldale Paltamosse tõesti kerkib. Finantsläbirääkimised kestavad tema hinnangul neli-viis aastat.

„Jah, see saab teoks, ma ise arvan nii. See on aja küsimus,” ütles Heikkinen. „Läänemaailmas ei ole palju pikakiulise tselluloosi tehaste asukohti.”

Heikkineni sõnul läheks tehas jooksevhindades maksma 1,3 miljardit eurot. See toodaks 600 000 tonni tselluloosi aastas. Seda on palju, kuigi see on vähem kui pool Metsä Groupi uue Kemi tehase toodangust.

Näiteks Stora Enso kinni pandud tselluloositehas Sunilas tootis 375 000 tonni tselluloosi aastas.

Tehas ekspordib Kainuu okaspuidust valmistatud tselluloosi maailmaturgudele nagu Hiina ja India. Seal hakataks paberimassist valmistama pakke- ja pehmepaberit ehk soome keeles majapidamis- ja tualettpaberit.

Heikkineni sõnul kasvab Aasia rahvarohkemates riikides nõudlus majapidamis- ja tualettpaberi järele kiiresti.

Puitu hangiks tehas 100–150 kilomeetri raadiusest ehk üsna kohapealt. Mõte on hoida kokku transpordikuludelt ja puitu osta ka väiksemate partiidena kui teised suured tselluloositehased.

Praegu veetakse puitu Kainuust Kemi ja Saimaa lõunakalda tselluloositehastesse.

Tehas tarbiks puitu 3–3,5 miljonit kuupmeetrit aastas. Tselluloositehastel kasutatakse peamiselt väikese läbimõõduga puitu, mida saadakse ka harvendusraietest. Soome kogu raie oli eelmisel aastal 69 miljonit tihumeetrit.

Üks küsimärk Kaicelli projekti juures on puidu piisavus. Soomes on uued suured tselluloositehased juba ehitatud Kemisse ja Äänekoskisse. Oulus muudab Stora Enso paberimasinaid kartongimasinateks, mis suurendab nõudlust puidu järele.

Samal ajal on puidu import Venemaalt peatunud.

Põhjas kasvavad puud aeglasemalt ning ka kliima ja loodus vajavad metsa. Soome on pühendunud EL-i süsiniku neelamise eesmärkidele ja matsade vaesumise peatamisele. Need eesmärgid eeldaksid pigem metsaraiete vähendamist kui suurendamist.

Tegevjuht Heikkinen usub, et puidust piisab. Ta usub, et piirkonna majandusmetsad annavad harvendusraietega piisavalt.

„Oma hankevaldkonnas suudame olla konkurentsivõimelised,” sõnab ta.

Üks kõrgemasse halduskohtusse kaevanud osapooltest oli Soome looduskaitseliidu Kainuu ringkond.

Esimehe Vesa Hyyryläineni sõnul teevad looduskaitsjad murelikuks eelkõige kaks asja: järv ja metsad.

Esimene murekoht on seotud piirkonna suure Oulu järvega.

„Tehas toodab märkimisväärses koguses erinevaid sooli ning see muudab järve ph-taset ja mõjutab veeorganisme,” ütleb Hyyryläinen.

Kaebuse esitajatel on olnud muret ka järve eutrofeerumise ja tumenemise pärast. Isegi selgete järvede tumenemine on Soomes üldiselt suur probleem.

„Oulu järv on suur, aga ka madal. Oht on ka hapnikuvabad sügavused,” ütleb Hyyryläinen.

Hyyryläinen ütleb, et on saanud kümneid kontakte piirkonna elanikelt, kellele ei meeldiks suur tselluloositehas Oulu järve kaldal.

Kaicell tugineb sellele, et võimud on loa andmise käigus leidnud, et mõjud on piisavalt väikesed, et luba on heaks kiidetud.

„See ei paranda loomulikult järve seisundit,” ütleb Kaicelli tehniline direktor Vesa Mikkonen, kes vastutas loamenetluse eest. „Tööstustegevusel on alati mingi mõju.”

Metsades muretsevad looduskaitsjad uue raiesurve pärast. Valdav osa Soome metsadest on majandusmetsad ja seetõttu on nende mõju loodusele väga oluline.

Hyyryläineni sõnul on Kainuu metsad raie tõttu juba noorenenud ja killustunud. Ühtlasi jääb suuri metsaalasid järjest vähemaks.

See mõjutab paljusid metsaliike, näiteks paljuräägitud rästast, kes oli veel 2000ndate aastate alguses üks levinumaid linde Soomes ja on nüüdseks oma kiire kahanemise tõttu ohustatud.

„Killustatus on tohutu. Seda on näha, kui vaadata satelliidipilte alates 1980ndatest aastatest kuni tänapäevani. Seda on vähem kui Lõuna-Soomes, kuid siiski märkimisväärne,” sõnab ta.

Hyyryläinen kiidab, et kohalike metsaomanike ja ka riigi metsavalitsusega on suudetud arutada, et raiete ajaks jääksid rohekoridorid alles ja väärtuslikumad kohad saaks kaitse alla.

Soome looduskaitseliidu hinnangul ei tohiks tselluloositehasele keskkonnaluba anda, arvestamata selle laiemat mõju piirkonna metsadele.

Kõrgem halduskohus tõlgendas seadust aga erinevalt. Juba selle aasta alguses otsustati kaebuses Kemis asuva tselluloositehase kohta, et tselluloositehase keskkonnaloa andmisel ei pea arvestama raie suurenemisega, mida tehas lähipiirkonnas põhjustab.

Sama põhimõtet järgis kohus ka selles otsuses.

Soome looduskaitseliidu Kainuu ringkond plaanib Hyyryläineni sõnul vastuseisu tehasele jätkata, kuigi juriidiline protsess on nüüdseks ammendunud.

„Kainuud turustatakse kui loodusmaakonda. Tundub, et siin on päris suur vastuolu,” sõnab ta.