Kes tahab Soomest autoga Peterburi minna, peab praegu läbi Eesti ringi sõitma.
Kõige otsem tee Tallinnast Peterburi läheks läbi Narva, aga oma autoga sealt enam sõita ei saa. See-eest on endiselt võimalik sõita edasi lõuna poole, Koidula piiripunkti kaudu, oma autoga, vahendab Iltalehti.
Tampere mees Juha tegi proovisõidu Pihkva kaudu Peterburi. Kilomeetreid Tallinnast Peterburi kogunes seega üle 600, samas kui läbi Narva – kui sealne piir oleks veel autodele avatud – oleks jäänud alla 300 kilomeetri.
See oli nii karm reis, et enam ma seda marsruuti ei sõida, ohkab Juha nüüd pärast reisilt koju naasmist.
Lõuna-Eesti piiripunktis pole eriti palju sõiduautode liiklust, kuid piiriületus võtab siiski piinavalt kaua aega.
Eesti poolel pidin ootama kaks tundi ja Venemaa poolel viis. Õnneks oli meil autos süüa-juua, aga see võttis ikka tükk aega. Meie ees oli ainult neli autot, kuid millegipärast liikus järjekord väga aeglaselt, räägib ta.
Eesti poolne piirikontroll kulges põhimõtteliselt kiiresti, kuid Vene piiriinspektorid andsid auto edasi liikumiseks loa alles pärast kahetunnist ootamist. Pärast seda tuli Vene piirikontrollis veel viis tundi oodata.
Eestlased lasid mind probleemideta läbi, aga Vene poolel tuli mind pool tundi üle kuulata. Nad tahtsid minult kõike teada: kes ma olen, kus ma käin, mida teen, kellega kohtun ja nii edasi. Üksikasjalikult küsitleti ka minu ajateenistuse ajalugu, sõnab mees.
Ka piiriinspektorid olid imestanud, miks soomlane nii pika tee Peterburi valis.
Kui ma rääkisin, et Soome on pidanud oma piiri sulgema pärast seda, kui Venemaa saatis suurel hulgal põgenikke ilma dokumentideta Soome, tundusid võimud üllatunud. Nende endi sõnul polnud nad Soome piiri probleemidest kuulnudki, märgib ta.
Piiriinspektorid võtsid mu telefoni ja ütlesid, et tõmbavad selle andmed tolmuimejaga üle. Olin unustanud, et mul on telefoni mälus pilte Ukraina sõduritest ja see tegi ärevaks, räägib mees.
Juha oli pildistanud Ukraina sõdureid, kui ta eelmisel aastal saatis transporti, mis viis Ukrainasse humanitaarabi. Juha töötab värbamiskonsultandina Tamperes Rekrydiilis, kus tema ametijuhendis on kirjas Ukraina sõjapõgenike värbamine.
Pidin selgitama, miks mu telefonis on Ukraina sõdurite pildid, aga võib-olla suutsin lõpuks oma jutu nii osavalt sõnastada, et pildid ei saanud sisenemisel takistuseks, räägib ta.
Ülekuulamise lõpus küsisid piirivalvurid Juha käest, kas tal oleks nõus osalema narkokoerte koolitusel. Võimud tahtsid panna Juha autosse narkootikume ja vaadata, kas koolitatud koer leiab need.
Ma kartsin veidi, et mind tahetakse arreteerida „narkokaubaveo eest”. Mida ma oleksin teinud, et tõestada, et võimud ise panid narkootikumid minu autosse? sõnab ta.
Venemaal ei ole harvad juhud, kui politsei „leiab” kontrollitava inimese juurest narkootikume, mille nad on ise inimese taskusse või asjade hulka pannud. Pärast seda hakkavad nad ohvrilt raha välja pressima.
Siiski andsin loa „hariduslikel eesmärkidel”. Vaatasin, kuidas koer innukalt autot nuusutas ja lõpuks narkootikumid leidis. Võimud tänasid mind abi eest ja soovisid lõpuks turvalist reisi. Ohkasin kergendatult, et nad ei teinud minust ometigi narkokullerit, räägib mees.
Juha sõnul käitusid piirivalvurid asjalikult ja isegi viisakalt. Juha pakutud salmiakist nad aga keeldusid.
Venemaa piirijaamas oli järjekorras ootajatele tualett, kuid sellegipoolest tundus järjekorras ootamine kokku seitse tundi pikk aeg. Õnneks oli väljas temperatuur nulli ümber, nii et autos ei hakanud külm.
Mõned ütlesid, et olid kakskümmend tundi järjekorras seisnud, nii et meie pere pääses ikka kergelt sisse, sõnab ta.
Juha oli reisil oma Venemaal sündinud naise ja kahe tütrega. Ta oli minemas oma ämma 80. sünnipäevale.
Põhimõtteliselt poleks tohtinud toiduaineid Venemaale viia, kuna piiripunktis polnud kuuldavasti aparatuuri nende analüüsimiseks. Küll lasid nad halastusest minna, kui ütlesin, et viin Oltermanni ämma sünnipäevale, sõnab ta.
Juha sõnul nägi Peterburi välja peaaegu samasugune nagu alati: poed olid kaupa täis ja kohvikud rahvast täis. Midagi oli aga teisiti:
Soomlasi, keda varem linnamelus alati kohtas, ei olnud üldse näha. Teisi lääne turiste samuti mitte. Nägin mõnda Hiina turismigruppi, räägib ta.
Tänavatel olid reklaamid, mis meelitasid mehi Ukrainasse lepingulisteks sõduriteks. Kuuekuulise lepingu sõlmimisel on ühekordne hüvitis kümme tuhat eurot ja edasi kaks tuhat eurot kuus. Sama kuulutati ka trammi valjuhäälditest.
Kümme aastat sõjaväes vanemohvitserina töötanud Juha venelasest tuttaval oli Ukraina sõjast originaalne vaade:
Tüüp ütles, et Venemaa oleks võinud juba Ukraina ammu võita, aga sõda tahetakse pikendada, et teha lääneriigid relvadest ja laskemoonast tühjaks.
Poodides nägi Juha ohtralt lääne tooteid, näiteks Prantsuse veine. Soome tooteid poodides ei leidunud – kui mitte lugeda selleks Lapi juustu, mille pakend meenutab kohalikku Oltermanni. Nende tootjaks on Valio asemel märgitud „Viola”.
Tundub, et paljuräägitud sanktsioonid lekivad. Lääne tooted näivad ikka mingil moel Peterburi jõudvat. Piiril nägin mitut Lätis ja Leedus registreeritud veokit teel Venemaale, sõnab ta.
Eesti poolel piiril olid üleval plakatid, mis hoiatasid Venemaale sõitjaid, et Eesti võib iga hetk oma piiri sulgeda.
See poleks olnud tore. Tagasisõit oleks siis tulnud teha läbi Läti või Norra. Reisimine oli juba piisavalt raske, sõnab mees.
Siiski jõudsime tagasi sama marsruudi kaudu, millega olime läinud. Tagasiteel oli piiriületus lihtne ja kiire, märgib ta.
Teel jäi Juha nii minnes kui tulles üheks ööks Tartusse, sest samal päeval Tamperest Peterburi sõita oleks olnud liiga raske.
Juha ostis Vene poolelt paagitäie diislit hinnaga 0,60 eurot liiter. Bensiin oleks maksnud 0,55 eurot liiter.
Kui Juha eelmise, 2023. aasta sügisel autoga viimati Peterburis käis, rääkis ta Iltalehtile reisi muljeid. Tookord tõi ta Venemaalt odavat tualettpaberit auto pakiruumis Soome. Juhtum oli nii ajalooline, sest nõukogude ajal viisid soomlased tualettpaberit üle piiri teises suunas, sest naaberriigis oli sellest puudus.
Vene meedia maiustas pikka aega uudisega soome mehe tualettpaberiostudest. Iltalehti artiklit tsiteeriti kümnetes Venemaa ajalehtedes.
Seekord ma tualettpaberit kaasa ei võtnud. Leppisin viinaga, sõnab mees.
