Ukrainal on oht sattuda tänavu kaitsepositsioonile – seda kantsler Olaf Scholzi ja teiste Lääne poliitikute vastutustundetute ebaõnnestumiste tõttu. Üha enam on märke, et konflikt võib tänavu raugeda.
Saksamaa parlamendi Liidupäeva sotsiaaldemokraatliku erakonna SPD fraktsiooni juht Rolf Mützenich kutsus üles mõtlema sellele, kuidas saaks Ukraina sõda silmas pidades konflikti „külmutada”. Selle peale tõusis avalikkuses suur pahameel. Sellegipoolest on Ukraina sõja külmutamiseks tõsised põhjused, enne kui see saab palju hiljem lõpetatud, vahendab Welt.
Ja on ka argumendid, miks Ukraina sõda peagi, tõenäoliselt juba tänavusel 2024. aastal külmutatakse. Konflikti külmutamine ei tähenda relvarahu ja kindlasti mitte rahulepingut. See tähendab vaid seda, et konflikt peatatakse, kuigi kohalikke kokkupõrkeid võib siiski ette tulla.
Miks võib eeldada, et Ukraina sõda esialgu külmutatakse? Seda peamiselt seetõttu, et mõlemad pooled tegutsevad lähtuvalt kainest huvist.
Üks külmutamise põhjus on see, et selle kurnamissõja käigus ei ole isegi aastate pärast – ja pidevalt kasvavate kuludega – ei agressor (Venemaa) ega kaitsja (Ukraina) nii selgelt üle, et kiire relvarahu ja rahulepe on kaotaja poole jaoks vältimatu.
Teine põhjus on see, et kaotanud pool, suure tõenäosusega kahjuks Ukraina, võiks esialgu lõpetada võitluse külmunud konfliktis ilma suurema maine kaotuseta ja ilma lõpliku otsuseta „võitjate” ja „kaotajate” osas.
Moskva võiks sellega esialgu nõustuda. Venemaa relvajõud jääksid siiski riiki, Lääne relvatarned peatatakse ning Ukraina liitumiskõnelused ELi ja NATO liikmeks saamiseks peatatakse, sest Lääs teeks kõik endast oleneva, et külmunud konflikti mitte uuesti lõkkele puhuda. Selline vaigistatud konflikt oleks rahulik seisund, kuid omaks Moskva jaoks selgeid eeliseid.
Nüüd tekib küsimus: kas see konflikt kestab veel aastaid? Pigem mitte. Vastupidi, paljud märgid viitavad sellele, et tõenäoliselt see juba käesoleval aastal külmutatakse.
Esiteks: Ukrainal pole väljavaateid sel aastal kaotatud territooriumi tagasi võtta. Vastupidi, Kiiev võib olla õnnelik, kui suudab rinnet hoida. Tänasest vaatenurgast seda aga eeldada ei saa. Selle aasta jooksul, pärast lähinädalate mudast perioodi, on oodata venelaste uut pealetungi ja Ukraina olulisi territooriumi kaotusi.
Venemaa üritab praegu murda Ukraina esimest kaitseliini 18 kohast, see on õnnestunud juba veebruari keskel Donetski oblastis Avdijivka lähedal. Ukraina teine ja kolmas kaitseliin on aga palju nõrgemad kui esimene ning oht, et Vene relvajõud tungivad riigi sisemusse kuni Dnipro jõeni on praegu suur.
Sõjalise eksperdi Carlo Masala sõnul seisab Ukrainal ees „väga kriitiline faas” kuni septembrini. Kui Moskva peaks lähikuudel mobiliseerima 240 000–768 000 sõdurit, siis Ukraina sõjaanalüütiku Viktor Kovalenko hinnangul napib ukrainlastel võitlejaid.
Samuti on värvatud sõdurid keskmiselt 43-aastased ja liiga vanad. Samuti on suur puudus suurtüki ja õhutõrje laskemoonast, elektroonilistest segamisseadmetest, lahingutankidest, õhutõrjest, reaktiivlennukitest ja kaugmaarakettidest. Olukord on Kiievi jaoks praegu dramaatiline – hoolimata mõnest suurejoonelisest, kuid jätkusuutmatust edust.
Sõjalised eksperdid Markus Reisner Austria kaitseministeeriumist ja Dara Massicot USA mõttekojast Carnegie Endowment for International Peace eeldavad iseseisvalt, et kui Lääs ei suuda kiiresti oluliselt rohkem relvi saata, siis juba suvel kaldub sõda lõpuks Moskva kasuks.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles hiljuti, et Lääs on andnud vaid 30 protsenti lubatud varustusest. Vaatamata Kiievi paluvatele pöördumistele viitab kõik sellele, et midagi ei muutu. Võib isegi oletada, et USA relvaabi väheneb drastiliselt, sõltumata valimistulemusest. Euroopal omakorda napib jõudu ja poliitilist tahet üksinda vajaliku relvatoetuse pakkumiseks.
Teiseks: Lääs on Venemaa sõjalist võimekust ja globaalseid liite täielikult alahinnanud. Moskval on piisavalt ressursse ja ülemaailmset toetust, et sõda veel mitu aastat jätkata.
Kolmandaks: Lääs kuulutab pühapäevakõnedes sageli, et Ukraina kaitseb Lääne vabadust. Kuid üha sagedamini tehakse isekaid otsuseid Ukraina kahjuks. Venemaa-vastased sanktsioonid on poolikud ja välistavad näiteks gaasi ja uraani. Lisaks on Washington nüüd kutsunud Kiievit hoiduma rünnakutest Venemaa rafineerimistehaste vastu – et maailma naftahinnad USA valimiskampaania ajal ei tõuseks. Need rünnakud olid olulised Venemaa õhutõrje sidumiseks.
Lisaks kannatavad lääne liidrid „eneseheidutuse” all, nagu ütles endine NATO kindral Heinrich Brauß: Kartes Vene presidendi Vladimir Putini taktikaliste tuumarelvadega eskaleerumist – mis on erinevatel põhjustel enam kui ebatõenäoline – loobutakse igasugusest relvatoetusest, mis võib Moskvas reaktsiooni esile kutsuda.
Üheks näiteks on kantsler Olaf Scholz, kes keeldub kangekaelselt Tauruse tiibrakette kohale toimetamast. Ohtlik suhtumine, mis võib tulevastes konfliktides avada ukse Putini-sugustele diktaatoritele.
Kokkuvõttes võib eeldada, et Ukraina läbirääkimiste positsioon halveneb tulevikus võrreldes tänasega Scholzi jt vastutustundetute ebaõnnestumiste tõttu. See on ajalooline tragöödia. Kuid see sillutab teed selle kohutava sõja külmutamiseks.
