Prantsuse president on juhtimas Euroopat sõtta Venemaaga. Ta ütles reede õhtul tagasilennul Berliinist kohtumiselt Saksa ja Poola juhtidega, et valmis tuleb olla kõigiks stsenaariumideks.

Kui ta reede, 15. märtsil pärastlõunal Berliini lennujaamas oma Falcon 7X tagasilendu ootas, näis Emmanuel Macron olevat rahulolev. Avarad käepigistused, tugevad naeratused, Saksa valitsushoone ees väljakul antud sõjaväelised auavaldused, ühised vanded „ühtsus teeb meid tugevamaks kui kunagi varem”, kõik „kallis Olaf” ja „kallis Emmanuel” taustal… See tippkohtumine „Weimari kolmnurga formaadis”, nagu diplomaadid ütlevad, koos Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi ja Poola peaministri Donald Tuskiga täitis oma eesmärgi: leevendada tugevat Prantsuse-Saksamaa pinget pärast Macroni valemit „ärge välistage maavägede saatmist” Ukrainasse, vahendab Le Parisien.

Scholz oli selle kõige teravamalt tagasi lükanud. Aruteludes oli esile kerkinud teatav tõrksus, kuna Macron kutsus eelmisel nädalal Prahas üles „mitte olema argpüksid”. Ta ei nimetanud kedagi nimepidi, kuid rahutus oli tuntav… Euroopa pealinnades on see Prantsuse-Saksa „mootori” seismilisus märk võimalikust lahknemisest, mida Vladimir Putin tahab ära kasutada ajal, mil ukrainlastel on Vene vägedega silmitsi seismine raske.

Kuni selleni, et pühapäeva, 3. märtsi hommikul helistas Prantsusmaa president Saksamaa kantslerile, et teha ettepanek kohtumiseks, mida hiljem laiendati Poola liidrile, tugevale Euroopa liitlasele ja Pariisi suuna pooldajale.

„Tahtsin väga kiiresti Saksamaale tulla, et mitte jätkata debatti olemasolevate strateegiliste erimeelsuste üle: neid pole olemas,” kinnitas Emmanuel Macron, kellel oli pikk tête-à-tête inglise keeles Olaf Scholziga. Küsimusele, kas operatsioon oli edukas, vastas Macron: „Minu ja kantsleri vahel pole kunagi olnud lahkarvamusi. Meil on eesmärkide ja olukorra osas väga suur ühtsus. Just nende tõlgendamise viis on erinev, sest meie riikide strateegilised kultuurid on erinevad.”

Sotsiaaldemokraatlikku kantslerit iseloomustab jätkuvalt tema partei SDP patsifistlik kultuur. Veelgi enam, usub tema külaline, „Saksamaa strateegiline kultuur on väga ettevaatlik ja mittesekkuv ning ta hoiab tuumaenergiast distantsi.” „Väga erinev mudel Prantsusmaa omast, kus on tuumarelvad ning kes on hoidnud ja tugevdanud professionaalset armeed. Lisan, et põhiseadus teeb presidendist riigikaitse tagaja. Kusjuures Saksamaal peab käsuliin arvestama parlamentaarse süsteemiga.”

President istus oma toolil lennuki salongis, klaas Perrieri veega käes, ignoreerides vorstikandikut, ja jätkas: „Alguses mõtlesin minna Ukrainasse. Selgitasin president Zelenskile, et olulisem on veenda Saksamaad ja Poolat tegema minu kõrval rohkem ja teisiti. Ja siis ma lähen Ukrainasse.”

Berliinis teatasid kolm liidrit abi suurendamisest, sealhulgas võimalusest osta laskemoona väljastpoolt Euroopat, et kompenseerida Euroopa Liidu ebapiisavust selles elutähtsas valdkonnas.

Sümboolselt kinnitas Scholz uue kaugsuurtükiväe võimekoalitsiooni loomist. Olukorras, kus ta keeldub tarnimast Saksa Taurus rakette, mis on võimelised sügavalt lööma, andis ta mõista, et ta ei takista mingil juhul oma partnereid seda tegemast, eriti saata Prantsuse rakette Scalp.

„Meie kõigi kolme sõnum on öelda: mängime oma vastastikuse täiendavusega. Saksamaa kulutab rohkem kui Prantsusmaa, tal on rohkem eelarveruumi, see on õnneks,” kinnitab Emmanuel Macron. „Prantsusmaa saab teha asju, mida Saksamaa ei saa.”

Kas see ülesannete jagamine hõlmab sõdurite saatmist Ukrainasse, mida kolmik reedel ignoreeris? Turbulentsist raputatud salongis jääb president oma varasemate sõnade juurde. „Võib-olla on ühel hetkel – ma ei taha, ma ei võta initsiatiivi –, et Vene vägedele vastu astuda on vaja kohapeal operatsioone, mis iganes need ka poleks. Prantsusmaa tugevus seisneb selles, et me saame sellega hakkama.”

Selge on see, et sellise kohustuse üle otsustamine on riigipea ja ainult tema, relvajõudude juhi eesõigus. Kuid tema silmis on peamine taastada liitlaste usaldusväärsus, mida ta peab õõnestatuks mõnede ettevaatlikkusest. „Kuidas saab öelda, et Venemaa ei saa sõda võita ja piiranguid seada, kui Venemaa on see, kes eskaleerib, kes tegeleb ebaselguse, piiride puudumise ja ohuga?” Kui teda kuulata, pole ta enam nii isoleeritud: „paljud riigid Euroopas ja mitte vähemtähtsad on täiesti meie liinil” (need on Balti riigid, Tšehhi Vabariik, Poola jne)

Küsimusele, kas Prantsuse kindralstaap koostab „igaks juhuks” sõjalisi stsenaariume, vastas Macron kõhklemata: „Meie kohus on valmistuda kõigiks stsenaariumideks. Oleks suur viga seda mitte teha. Olen ka veendunud, et mõne sellise stsenaariumi puhul võtavad kõik, kes seda oma mudeliga saavad, oma kohustused.” Selline ettevalmistus pole tippjuhtkonna puhul ebatavaline; nende ülesanne on esitada poliitikakujundajatele kõik võimalikud valikud. Nii oli see 2003. aastal, enne Iraagi sõda, enne kui Jacques Chirac lükkas kategooriliselt tagasi igasuguse Prantsusmaa osalemise George W. Bushi seikluslikus sõjategevuses.

Emmanuel Macron ütles eelmise laupäeva õhtul Ukraina televisioonile antud intervjuus, et võtaks vastu Vladimir Putini telefonikõne, kui talle helistaks mees, keda Ukraina ajakirjanik kirjeldab kui „rahvusvahelist kurjategijat”. „Sest see on minu kohustus,” selgitab ta ajakirjanikule.

Berliinist naasvas Falconis täpsustab ta oma mõtteid: „Ma pole kunagi viinud suhet isiklikule tasandile. Loeb riigi ja riigi suhe.” Ta annab mõista, et Putin ei ole igavene, et autoritaarseks triiviv režiim võib lõppeda läbipõlemisega, nagu juhtus Afganistani sõtta takerdunud Nõukogude Liiduga. „Putin jätkab hirmu diskursust. Me ei tohi lasta end hirmutada, meie ees ei ole suurt jõudu. Venemaa on tuumarelvadega keskmine jõud, kuid mille SKT on palju väiksem kui eurooplastel, madalam kui Saksamaal ja Prantsusmaal.”

Kas vähem kui kaks aastat tagasi Venemaad mitte alandama kutsunud Macron saadab oma õnnitlused Kremli juhile, kelle uut kroonimist on oodata sel pühapäeval Venemaa presidendivalimistel? Vastus on terav: „Aleksei Navalnõi surm ja kõigi tema vastaste keelustamine tähendab, et me ei saa õnnitleda kedagi valimiste puhul, mis piirnevad Venemaal pluralismi eest võidelnute surmaga.”