Espoos Jorvi haigla intensiivravi osakonnas valitseb rõhuv vaikus. Miks te mind vaatate? küsib voodis lamav 33-aastane Sara.

Kogu tema kehale on kinnitatud juhtmed ja andurid. Voodi ümber on kogunenud seltskond arste ja õdesid.

Rääkige nüüd, miks te mind jõllitate, nõuab ta uuesti tema kõrval seisvalt arstilt, vahendab Yle.

Lõpuks arst vastab. Te ilmselt surete nüüd. On võimalik, et te ei jää ellu, meenutab Sara arsti sõnu. Tema välisreisist oli sel hetkel möödas peaaegu kaks nädalat.

Iluturismi poolest tuntud Istanbul, rahvaarvult Türgi suurim linn meelitab igal aastal rohkem kui miljon reisijat, et parandada oma välimust kirurgiliste vahenditega.

Sara suundus sinna 2023. aasta hilissuvel, sest soovis rindade vähendamise operatsiooni.

Espoo naine Sara tegeleb ise iluäriga. Ta töötab juuksuri-kosmeetiku ettevõtjana ja teeb muuhulgas nõelravi.

Sara on kolme lapse ema. Ta ütleb, et on kogu täiskasvanuea kannatanud suurte rindade käes.

Soome riiklikus tervishoius ei lubatud Sarale teha vähendamisoperatsiooni, kuna ta oli 12 kilo ülekaalus. Selle asemel soovitasid arstid dieeti pidada.

Operatsioon Türgis tundus hea lahendus ja koos perega otsustati minna sinna puhkama möödunud augustis. Reis oli planeeritud nädalaks. Sara tuuritas Istanbuli kliinikutes operatsiooni konsultatsioonidel.

Mitmed kliinikud ütlesid, et Sara reisiaeg jäi operatsiooniks liiga lühikeseks, kuna opereeriv arst tahaks paranemist jälgida ning nädalast selleks ei piisa.

Kuid üks kliinik ütles, et nad võivad operatsiooni ära teha. Arsti juures käisin konsultatsioonil kell 15. Ta palus tulla tund aega hiljem vereanalüüse andma. Operatsioon pidi toimuma kell 20.

Veel samal õhtul pani Sara haiglariided selga ja astus operatsioonituppa. Ees ootas 4-5 tundi vältav operatsioon, mida ta oli oodanud mitu aastat. Kahetsus tuli peale aga juba operatsioonitoas.

Koridori ääres nägin protseduuriruume, mille uksed olid lahti. Nägin pooleli olevaid operatsioone, verd ja rasvu. Vaatepilt oli jube, ütleb Sara.

Temaga kaasas olnud õde käskis silmad sulgeda ja ulatas käe – õde juhatas ta operatsioonituppa.

Kui anestesioloog oma tööd alustas, palus Sara näha opereerivat kirurgi. See ei õnnestunud.

Oma üllatuseks ärkasin tund aega hiljem. Valud olid tohutud. Märkasin oma suureks üllatuseks, et mu rinnad on täpselt samad, mis enne operatsiooni, räägib naine.

Sarat opereerinud arst tegi tiimist pildi pärast lõikust.

Naine märkas, et valu tuli altpoolt, kõhu piirkonnast. Õde tuli rahusteid ja valuvaigisteid andma.

Ta ütles, et kui te olete korralikult ärganud, siis räägime.

Lõpuks jõudsid õed tõsiste ilmetega Sara juurde. Nad rääkisid jubeda tõe: talle oli tehtud vale operatsioon.

Nende patsiendid olid läinud vahetusse, ütleb Sara.

Rindade vähendamise operatsiooni asemel oli ta läbinud kõhuplastika ehk bariaatrilise operatsiooni.

Teda opereerinud kirurg oli juba linnast lahkunud. Ka õed ei saanud midagi teha. Suur haigla töötas nagu büroohotell: arstid rentisid operatsiooniruume ja abipersonali operatsioonideks.

Operatsioon läks maksma 2500 eurot.

Üks õdedest ütles otse, et ta ei saa oma raha tagasi. Tema aga lohutas, et hea, kui kaal langeb.

Kolm päeva hiljem hakkas Sara kogema tugevat valu.

Õed kinnitasid, et see käib asja juurde. Nädal pärast operatsiooni tõusis kõrge palavik ja kõhuvalu ainult süvenes.

Soome plastilise kirurgia liidu juhi Tuija Ylä-Kotola sõnul on välismaa kliendil väga raske teada, kas tema valitud arst on saanud plastilise kirurgia alase koolituse ning kas kõnealuse kliiniku hügieeni- ja steriilsusnõuded on piisavad.

Lisaks võib teave protseduuri ja sellega seotud riskide kohta olla ebapiisav.

Probleeme võib tekkida ka keelebarjääriga, mis mõjutavad patsiendi turvalisust, räägib Ylä-Kotola Ylele.

Pärast Soome naasmist hakkas Sara seisund kiiresti veelgi halvenema.

Käisin Jorvi haigla kiirabis. Seal tehti kompuutertomograafia uuring. Sarat külastasid kirurg, valvearst ja intensiivravi osakonna arst.

Nad rääkisid, et naisel on kõhus beebipea suurune mädapaise, mis on halvas kohas ja surub kopsudele. Mädapaise võis naise sees rebeneda ja levida, mille tulemuseks oleks kohene surm.

Välismaal tehtud operatsioonidega seotud tüsistusi ravitakse haiglas Ylä-Kotola sõnul regulaarselt. Tema sõnul oli antud juhul patsient tõenäoliselt saanud tülika, haiglaravi vajava haavapõletiku, mis nõuab kas veenisisest antibiootikumravi, kordusoperatsiooni või mõlemat.

Sara puhul oli olukord kriitiline. Teda ravinud arstid ütlesid, et surm on võimalik.

Sara meenutab, et ta mõtles, et ta ei saa surra, sest tal on kolm last.

Terve inimese CRP ehk põletiku näitaja on alla kümne. Raskete bakteriaalsete infektsioonide, näiteks veremürgituse korral võib CRP väärtus tõusta mitmesajani. Minu põletikunäitajad tõusid peaaegu 600-ni. Olin saanud haiglabakterite ja veremürgituse, räägib Sara.

Naise valu oli väljakannatamatu. Saadud nakkus nõudis kompleksset ravi. Kasutati valuplaastrit, epiduraali ja veenisisest valuvaigistit. Ta ei söönud kolm kuud iseseisvalt.

Haiglaperioodi jooksul langes Sara kaal 32 kilogrammi. Kokku veetis ta Jorvi haiglas intensiivravis kolm ja pool kuud. Haiglas viibimise ajal pandi ta narkoosi alla 28 korda. Mädapaise uuenes mitu korda.

Yle on näinud Sara haiguslugu.

Haiglabakterid, mille ta sai, olid haruldased ja nõudsid paljude erinevate ravimite kombinatsioonide proovimist.

Lõpuks, vahetult enne jõule teatasid arstid hea uudise: paise oli kadunud.

Kergendus oli tohutu. Minu elu oli mitu kuud juuksekarva otsas rippunud, ütleb Sara ja ohkab.