Lääne sanktsioonid ei ole aidanud heidutada Venemaad Ukrainas agressiooni jätkamast ning võivad isegi kahjustada Euroopat rohkem kui Moskvat, kui Vladimir Putin jätkab Kiievi vastu sõda.

Rohkem kui kaks aastat pärast seda, kui USA president Joe Biden kuulutas, et sanktsioonid muudavad rubla rusuks, näib Venemaa majandus olevat midagi vastupidavamat, sest 2023. aastal saavutas SKT kasv 3,6%, mis ületab kõiki G7 riike, vahendab Daily Mail.

Selle asemel on lääneriikide jõupingutused Kremli sõjategevuse halvamiseks rahaliste vahendite külmutamise, Venemaa pankade eemaldamise rahvusvahelistest maksesüsteemidest ja kaubanduse lõpetamise kaudu ainult ajendanud Moskvat looma paremaid suhteid teiste rahvusvaheliste partneritega, sealhulgas Hiina ja Iraaniga.

Nüüd löövad eksperdid häirekella, hoiatades, et kui sanktsioonid jätkuvad, muutuvad Suurbritannia ja tema Euroopa partnerid oma vaenlastega silmitsi seistes vaid nõrgemaks ja USA-le alluvamaks.

Londoni King’s College’i majandussõja spetsialist Dr Ksenia Kirkham ütles väljaandele Daily Mail, et Euroopa „tulistab endale jalga” oma sanktsioonistrateegiaga ning on sundinud Venemaad „põgenema lääne kontrollimehhanismide eest” ja muutuma vähem sõltuvaks.

Ja USA Hamiltoni kolledži rahvusvaheliste suhete professor Alan W. Cafruny väitis, et Euroopa otsus katkestada Venemaa nafta- ja gaasiimport pole muud teinud kui kahjustanud nende endi majandust ja täitnud USA korporatsioonide taskuid – seda kõike samal ajal, kui Venemaa jätkab süsivesikute eksporti häirimatult ida pool.

Lääne halastamatu ponnistus karistada Venemaad majandusliku sõjaga on kestnud juba kümme aastat.

Ameerika ja EL kehtestasid Venemaale sanktsioonid juba 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist. Ühendkuningriigi välisministeeriumi sõnul oli taktika eesmärk „heidutada, häirida ja demonstreerida” ehk tõkestada edasist Venemaa agressiooni, häirida tema alatuid tegevusi ja demonstreerida Lääne otsustavust.

Kuid Venemaa vägede kõikehõlmav sissetung Ukrainasse 2022. aasta veebruaris näitas sanktsioonide kui heidutusviisi ebaõnnestumist, kusjuures meetmed ei suutnud ilmselt takistada Kremlil oma vägivaldsete eesmärkide saavutamist.

„Sanktsioonid mõjutasid Venemaa käitumist tohutult, kuid mitte kehtestajariikide seatud eesmärkide suunas,” ütles dr Kirkham.

„Kui eesmärk oli Venemaad heidutada, siis olid sanktsioonid selgelt vastupidised – need on muutnud Venemaa lihtsalt agressiivsemaks lääne, eriti USA suhtes,” märkis ta.

Seejärel, pärast sõja puhkemist, keeldusid Ukraina lääne partnerid saabastega maas või lennukitega taevas Kiievi kaitsele tulemast.

Selle asemel suurendasid nad järsult oma niigi ebaõnnestunud sanktsioonide ulatust, püüdes nõrgendada Putini sõjamasinat ja sundida käitumist muutma, püüdes halvata majandust ja määrates peamistele riigiüksustele ja üksikisikutele veelgi karmimaid karistusi.

Kuid dr Kirkham usub, et need taktikad on ainult suurendanud Venemaa jõupingutusi õõnestada Lääne domineerimist globaalsetel poliitilistel ja majanduslikel foorumitel.

„Venemaa isoleeritus on müüt,” ütles ta otse.

„Moskva on loonud tugevaid liite oma BRICS-i partnerite ja mõne teise Lähis-Ida, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigiga eesmärgiga luua uus ülemaailmne jõudude tasakaal,” sõnas ta.

„Praegu oleme tunnistajaks (Venemaa) alternatiivsete kaubateede, maksesüsteemide ja tollivabade tsoonide arendamisele, mis lähevad mööda sanktsioonidest ja pääsevad lääne kontrollimehhanismidest,” märkis ta.

„Lääne jaoks on kõige murettekitavam tegur see, et pikas perspektiivis õõnestab liigne sõltuvus sanktsioonide järgimisest just neid mehhanisme, mille kaudu sanktsioonid tõhusalt toimivad, st dollari hegemooniat ja kontrolli tarneahelate üle,” lisas ta.

Lääne sanktsioonide režiimi toetajad väidavad, et Venemaa praegune majanduslik tugevus ei kesta kaua, väites, et tegelik mõju on tunda lähikuudel ja -aastatel, kui sõda käib.

Kuid dr Kirkham kahtleb selles, väites, et Venemaa on viimastel kuudel hakanud parandama oma puudujääke, mida peaksid sanktsioonid mõjutama.

„Aastatel 2022-2024 oleme rekordkõrgete kaitsekulutustega (7,5% SKTst) olnud tunnistajaks Venemaa sõjalise võimekuse kasvule – riigil on olemas kõik vajalikud loodusressursid, tööjõud ja teadmised, et vastata Venemaa vajadustele sõjalises erioperatsioonis,” ütles ta.

„Venemaa partnerid on edukalt katnud lüngad mõnes segmendis nagu elektroonika ja masinad, ja nad nüüd mitte ainult ei täienda Venemaa puudust mõnes võtmekomponendis, vaid jagavad ka oma oskusi ja teadmisi, et kindlustada Venemaa tulevane isemajandamine ja kodumaine tootmine,” sõnas ta.

„Oleks ekslik väita, et „Kalašnikovi” majandus sõltub ainult sõja jätkumisest,” märkis ta.

Cafruny läheb veelgi kaugemale, vihjates, et sõja mõju ja sellest tulenevad sanktsioonid võivad Moskvale isegi kasu tuua.

„Kindlasti võib majanduse militariseerimine kaasa tuua kitsaskohti, kuid kui üldse midagi, siis sõja üldine mõju Venemaa majandusele on olnud üldiselt positiivne,” sõnas ta.

Seejärel selgitas ta, kuidas Euroopa lõi omavärava oma otsusega loobuda Venemaa energia impordist, olles hädas tõusvate hindadega, samal ajal kui Hiina ja India ostavad Moskva toornaftat kadestusväärse allahindlusega.

Ja sanktsioonide poorne iseloom on võimaldanud Venemaal piirangutest kõrvale hiilida, sest kolmandad riigid saavad lihtsalt Moskva jaoks tooteid kokku osta ja edasi müüa.

„Euroopa riigid on „sanktsioonide bumerangi” tõttu palju kannatanud,” ütles Cafruny.

„Ajavahemikul 2022–2023 tõusid maagaasi hinnad hüppeliselt, laastades eriti suhteliselt odaval maagaasil põhinevat Saksamaa majandust.

„USA veeldatud maagaasi eksportijad, kes olid ammu enne sõda survestanud nii Trumpi kui ka Bideni valitsusi Lääne-Euroopa Venemaa energiast eraldamiseks, on saanud tohutut kasu Euroopasse suunatud ekspordi kasvust,” märkis ta.

Selle tulemusel Euroopa riikide sõltuvus USA-st ainult suureneb ning Suurbritannia ja EL-i riigid hakkavad sõjalise kaitse, nafta ja gaasi impordi ning turulepääsu osas tulevikus üha enam sõltuma Ameerikast.

Kuna sõjal Ukrainas ja Vene armee aeglasel, kuid püsival arengul Donbassis pole lõppu näha, seisavad lääne poliitikakujundajad silmitsi murettekitava paradoksiga.

USA-l, Ühendkuningriigil ja Euroopal, kes ei soovi Kiievile otsest sõjalist toetust anda, pole muud võimalust, kui jätkata president Zelenskile miljardiliste abipakettide andmist, parandades samal ajal sanktsioonide režiimi lünki ja puudujääke.

Aga kui viimane kümnend on midagi tõestanud, siis seda, et praegune lähenemine sanktsioonidele ei tööta nii, nagu ette nähtud, ja on paljude silmis lakanud olemast üldse tõhus.

Dr Kirkham kutsus poliitikakujundajaid üles vaatama üle oma lähenemisviis sanktsioonidele, hoiatades, et praegune trajektoor ei vähenda Venemaa sõjalist tõhusust, kuid sellel võivad olla soovimatud tagajärjed riikidele üle maailma.

„Liigne sõltuvus heidutusmehhanismidest nagu kaubandussõjad ja majandussanktsioonid… viib lõpuks elutähtsate tarneahelate edasise katkemiseni, põhjustab äritegevuse ebaefektiivsust ja ressursside ammendumist,” märkis ta.