Peale suure filosoofilise debati Ukraina sõja ümber on fakte, mille eest on võimatu põgeneda. Need on Emmanuel Macroni sõjaõhutuse kuulutused, aga ka USA parlamendi ülemkoja senati demokraatide liidri Chuck Schumeri sõnad, mille kohaselt „Ukraina suudab veel paar kuud vastu panna” ilma uue sõjalise abita. Ja kui EL-i välispoliitika kõrge esindaja Josep Borrell väidab, et „sõda otsustatakse kevadel või hiljemalt suvel”, selgitab hiljutine CNN-i analüüs, et „Venemaa on võimeline tootma 3 miljonit mürsku aastas, samas kui USA ja Euroopa kokku võivad ulatuda „maksimaalselt 1,2 miljonini”.

Selles kontekstis on mõistetav, miks mõned analüütikud peavad Macroni Tauruse rakettide lubadust „soojaks õhuks”, mida nägid sakslane Olaf Scholz ja poolakas Donald Tusk. Väljaande Analisi Difesa juht Gianandrea Gaiani selgitab seda väljaandele Fatto: „Nüüd räägime Taurusest kui uuest imerelvast, nagu oli juba juhtunud Sculpi ja Storm Shadow’ga. Oleme niimoodi käinud kaks aastat. Kuid sõja käik ei muutu, Euroopa Liidul pole Ukrainale enam midagi anda, mis oleks võimeline konflikti tulemust muutma, sest meil on tohutud tootmisprobleemid.”

Gaiani läheb veelgi kaugemale. Mitte ainult relvade erinevus pole ületamatu, vaid isegi kahetsusväärne idee saata NATO väed Ukrainasse ei oleks määrav. Miks? „Toon kolm näidet. 2022. aastal hinnati Prantsuse parlamendi riigikaitse komisjoni raportis, et laskemoonavarud võimaldavad Pariisi armeel vastu pidada kolm või neli päeva kestvat konflikti Ukrainas. Saksamaa avas üleeile uue laskemoonatehase ja andis teada, et varude taastamiseks on vaja 40 miljardit eurot. Lõpuks väidab Ühendkuningriigi alamkoja viimane aruanne, et riik võib võidelda tavapärases konfliktis kuni kaks kuud.” Sel põhjusel „peaks kõigil olema selge arusaam, et sõda ei saa olla valik, vaid ainult katastroof, mida tuleb igal viisil vältida. Täna on Euroopa Liit palju nõrgem kui sõja alguses.” Siis tekib küsimus, miks üks Euroopa debati kesksemaid juhte nõuab häirivaid hüpoteese. Lihtsalt bluff? Nendel juhtudel on probleem selles, et isegi teadaanded üksi võivad viia ettearvamatute tagajärgedeni, nagu on juba juhtunud lugematute sõdadega ajaloos.

See on kindral Marco Bertolini tees: „Sellist triivi oli oodata, arvestades, et sõja algusest peale Euroopas pole soovitud dialoogini jõuda, vaid käib ainult vastase demoniseerimine. Oleme kaldus tasapinnal, mis viib meid kuristikku.” See juhtub seega olenemata Macroni tegelikest kavatsustest. „Ma ei tea, kas see on bluff, kindlasti on see seotud ka siseprobleemidega Prantsusmaal – see on Bertolini versioon -, kuid teatud teadaannete tegemisel pole esialgsetest kavatsustest hoolimata nii lihtne tagasi pöörduda,” räägib Gaiani.

Loo positiivset külge tabab hoopis Fabio Mini, endine NATO KFOR-i Kosovo missiooni ülem 2002. aastal: „Vähemalt on probleemi kollektiivselt teadvustatud. Ja vähemalt Itaalias on kõik selgelt väljendanud oma vastuseisu vägede saatmisele.”

Siis tuleb aga konfliktile lahendus leida mujalt. Mini loodab sõjaväejuhtidele: „Usun, et Lääs jätkab konflikti ühel või teisel viisil kuni Ameerika valimisteni. Selles osas ma usaldan armeed. Kosovos sõlmiti mingil hetkel kokkulepe serblastega sõjaväejuhtide vaheliste kokkulepete kaudu ja ma usun, et see stsenaarium võib Ukrainas korduda. Hiljutised muudatused relvajõudude juhtimises Kiievis panevad mind mõtlema, et midagi liigub ja just sõjavägi tõmbab poliitikale joone alla, andes mõista, et me ei saa nii edasi minna.”