Venemaa piirist vaid mõnesaja meetri kaugusel elavad soomlased Aimo ja Ritva on idapiiri sündmuste üle arvestust pidanud juba 58 aastat.

Maja aknast paistab kõrge mets ja külmunud järv. Venemaa.

Aimo ja Ritva elavad Kivisilta-nimelises majas Konnunkyläs, piirist 600 meetri kaugusel. See on osa Lappeenranta Nuijamaast, mis on viimasel ajal olnud uudistes seoses ebaseaduslike piiriületustega Vene poolelt, vahendab MTV.

Tänavu 11. jaanuaril võeti kinni 11 Iraani meest, kes ületasid piiri ilma loata.

Mehed möödusid soomlaste majast vähem kui kümne meetri kauguselt. Nad sumpasid läbi hangede umbes kilomeetri kaugusel asuvale maanteele.

See oli nii õnnelik olukord, et me ei teadnud midagi, kui oli pime. Järgmisel päeval kuulsime raadiost, et nad on kinni võetud, räägib perenaine Ritva.

Selles väikeses paarikümne majaga külas on õhtuste sündmuste kohta täpsem info levinud.

Peremees Aimo räägib naabrite tähelepanekutest selle kohta, kuidas piiriületajad käisid ühe naabri maja juures autot otsimas ja teise naabri juures laudas.

Nad tegid lehmade söödasõime tule, teab ta rääkida.

Lõpuks saadi piiriületajad seal laudas kätte.

Ilma loata üle piiri tulnud inimesi on varemgi olnud. Soomlastel on kalender, kus on päevikulaadselt kirjas viimase 58 aasta tähelepanekud.

Sissekandeid on ka tollest jaanuarikuu õhtust. Toona on Aimo kirjutanud tähelepanekuid tulede ja mootorsaani kohta, järgmisel päeval selgus nende põhjus.

Aastal 2020 tuli üks „seljakotirändur” üle piiri. Aimo tähelepanu köitis palja peaga mobiiltelefoni vahtiv mees. Vaatlusest teatati piirivalvele, kes läks olukorda kontrollima. Mees tabati ja Aimo sai info eest preemia.

Ka 2008. aastal pälvis Aimo medali, kui teatas tundmatust möödujast.

Aimo ja Ritva annavad kahtlast liikumist nähes alati piirivalvele teada. See on piirivalve palve. Teave ei liigu aga mõlemat pidi.

Ritva räägib, et arutas naabriga, miks piirivalvur ei saanud isegi kohalikele elanikele midagi rääkida.

Kui juhtub nii, et meil oleks vaja midagi teada, aga siis selgub, et me ei peagi midagi teadma. See ei tundu kena, sõnab ta.

Ebaseaduslikud piiriületajad piiri ääres elavaid soomlasi ei hirmuta, kuigi nad usuvad, et kevadel lume sulades saabujate arv suureneb.

Sellest pole midagi, kuni nad midagi ei tee ja ei koputa akendele ega ustele, ütleb Aimo varem mainitud iraanlaste kohta.

Küll piirivalvurid hoolitsevad nende eest, lisab ta.

Aimo ja Ritva on mõlemad pidanud oma kodudest põgenema. Ritva näitab raamatust oma kunagist kodu piiri taga.

Jäi naabri poolele, sellest pole alles muud kui vundament, sõnab ta.

Aimo isa suri sõjas 1941. aastal. Kui pere viimast korda põgenes, poleks 4-aastane Aimo tahtnud oma kodust lahkuda.

Vähemalt mina ei lähe kuhugi, oli ta enesekindlalt öelnud.

Ikka tuli minna. Kas mõte hirmutab sellest, et peab jälle kodust lahkuma?

Kui olukord on väga hull, siis tuleb ilmselt lahkuda, arvab Aimo.

Ritva ütleb, et mõelnud lahkumise peale, kuid lisab, et hetkel mõtleb ta asjadele vaid päev korraga.

Püssikapis on jahipidamiseks mõeldud relvad. Loodan, et nad saavad jääda selleks otstarbeks, milleks nad hangiti, sõnab ta.

Olukord ei hirmuta meist kumbagi, vastab Aimo naerdes küsimuse peale hirmu kohta.

Igapäevane elu läheb edasi nagu varem. Uksest välja ja teed seda, mida teed. Õhtul magama ja hommikul üles, märgib ta.