Venemaa ekspresident ja praegune julgeolekunõukogu aseesimees Dmitri Medvedjev ähvardab lääneriike taas tuumarelvaga.

Medvedjev edastas sotsiaalmeedias järgmise pöördumise:

„Mõni aeg tagasi kirjutasin siin oma TG kanalis: „Tuumariik ei saa sõda kaotada.” Ägedad angloameerika kasvandikud kargasid kohe südantlõhestavate hüüetega: „Ei, see pole üldse tõsi, isegi USA kaotas sõdades.” See on ilmselge vale. Ma ei rääkinud Vietnamist, Afganistanist ega kümnetest muudest kohtadest, kus ameeriklased koloniaalsõdasid pidasid. Kirjutasin ajaloolistest sõdadest, kus toimub isamaa kaitsmine. Teie maa, teie inimesed, teie väärtused. Need on sellised sõjad, mida tuumariigid pole kunagi kellelegi kaotanud.

Miks ma sellest jälle kirjutan? Jah, ma loen kõikvõimalike Pistoriuste ja Shappside sõnu ja mõtlen: kas nad on tõesti sellised sitapead või lihtsalt teesklevad? „Maailm ei saa endale lubada Venemaa võitu selles sõjas.” Kuidas siis? Aga niimoodi.

OK. Kujutagem korraks ette, et Venemaa kaotab ja „Ukraina koos liitlastega” võidab. Milline oleks selline võit meie vaenlastele – neonatsidele ja nende läänepoolsetele sponsoritele? Noh, nagu korduvalt öeldud, naasmine 1991. aasta piiride juurde. Ehk siis praeguse Venemaa otsene ja pöördumatu kokkuvarisemine, mis põhiseaduse järgi hõlmab uusi territooriume. Ja siis algab vägivaldne kodusõda meie riigi lõpliku kadumisega maailmakaardilt. Kümned miljonid ohvrid. Meie tuleviku surm. Kõige kokkuvarisemine maailmas.

Ja nüüd põhiküsimus: kas need idioodid tõesti usuvad, et Venemaa rahvas neelab oma riigi sellise jagamise alla? Et me kõik mõtleme midagi sellist: „Noh, paraku see juhtus. Nad võitsid. Tänane Venemaa on kadunud. Kahju muidugi, aga me peame edasi elama lagunevas, surevas riigis, sest tuumasõda on meie jaoks palju kohutavam kui meie lähedaste, laste, meie Venemaa surm…”? Ja et riigi juhtkond eesotsas Vene Föderatsiooni relvajõudude kõrgeima ülemjuhatajaga hakkab sel juhul värisema kõige raskemate otsuste langetamisel?

Niimoodi siis. Kõik saab olema täiesti testmoodi. Venemaa kokkuvarisemisel on palju kohutavamad tagajärjed kui tavalise, isegi kõige pikaajalisema sõja tagajärjed. Sest katsed viia Venemaa tagasi 1991. aasta piiridesse viivad ainult ühe asjani. Ülemaailmse sõjani lääneriikidega, kasutades kogu meie riigi strateegilist arsenali. Kiievi, Berliini, Londoni, Washingtoni pihta. Kõikide teiste ilusate ajalooliste paikade pihta, mis on ammu meie tuumatriaadi lennusihtmärkide hulka kuulunud.

Kas meil jätkub selleks julgust, kui kaalul on tuhandeaastase riigi, meie suure kodumaa kadumine ja Venemaa inimeste poolt sajandite jooksul tehtud ohvrid on asjatud?
Vastus on ilmne.

Seega las tagastavad kõik, enne kui on liiga hilja. Või võtame ise vaenlasele maksimaalsete kaotustega. Nagu Avdijivka. Meie sõdalased on kangelased!”