Enamus Soomest Ukrainasse võitlema läinud sõduritest on praeguseks naasnud ja paljudel neist on sõjatraumad, mille puhul on abi raske saada.

Venemaa agressioonisõda Ukrainas on kestnud kaks aastat. Laastava sõja käigus on võidelnud ka hulk Soome vabatahtlikke.

Täpset arvu pole keegi öelnud, kuid sõja ajal on osalenud lahingutes võib-olla saja soomlase ringis. Soomes on neid nüüd ilmselt rohkem kui Ukrainas.

Soome Yle uuris, mis juhtub Ukraina sõja veteranidega pärast koju naasmist. Loo jaoks on intervjueeritud kuut Soome välisvõitlejat Ukrainas.

25-aastane Eero: Mõttes olin juba surnud

Eero: „Kui sõda puhkes, mõtlesin, et see on parem kui kõik, mis mul hetkel on. Samuti oli mul lihtsam sõtta minna kui saada ADHD ravimeid või pääseda kooli, kuhu tahtsin minna.”

Eero oli otsustanud teha enesetapu juba siis, kui Ukraina sõda lahvatas. Ta arvutas, et kas sureb Ukrainas või muudab kogemus tema elu paremaks.

Enne lahkumist müüs ta osa oma varast ja viskas palju asju minema.

Mõttes olin juba surnud, mõtlesin, et ei tee selle varaga midagi, sõnab ta.

Privaatsuse kaitsmiseks esineb Eero selles loos anonüümselt.

Ukrainas tegutses ta 2022. aastal umbes kaheksa kuud, muu hulgas snaiprina.

Ühes Eero filmitud videos on näha teda ja veel nelja vabatahtlikku võitlejat. Pärast seda on kõik ülejäänud surnud – välja arvatud Eero, kes plaanis enesetappu.

Sul pole õrna aimugi, mis tunne mul on, ütleb ta.

Eero juttu kuulab murega sõjaväepsühholoogia dotsent Petteri Simola. Eero pole ainuke, kes kodusest eluolukorrast põgenedes läks Ukrainasse. Üks Yle intervjueeritud vabatahtlik ütles, et otsis Ukrainas oma elus täielikku pööret: kahetseb Soomes toime pandud finantskuritegusid.

Suure tõenäosusega aga vaimseid probleeme sõtta minnes ei lahenda.

Kui oleme juba keerulises olukorras ja läheme sündmusele, mis on väga tugevalt potentsiaalselt traumeeriv, siis on raske ette kujutada, et nendes olukordades psühholoogiline heaolu pikas perspektiivis paraneks, ütleb Simola.

Simola sõnul tähendab sõda Ukrainas sõduri mõistusele omamoodi tagasipöördumist maailmasõdade reaalsusesse.

Kurnatus, väsimus, külm, surmahirm. Suurtükirünnakud mängivad Ukrainas väga suurt rolli ja droonid on uus nähtus: te ei saa teada, millal teid rünnatakse.

32-aastane Ralf: Inimesed ei saa aru, mis sõjas hirmutab

Ralf: „Inimestel, kes pole sõda kogenud, on vale ettekujutus sellest, mis seal hirmutavat on. Arusaam, et lähivõitluses joostakse ja tulistatakse inimesi, on vale. 99,9 protsenti ajast ei näe te isegi vaenlast.

Tegelikkuses hirmutab kõige rohkem just kaudtuli. See on surm, mis võib tulla igal ajal. Näete, teate, tunnete survelaineid oma kehas ja teate, et sõbrad surevad teie ümber. Aga sellega harjub ka ära.”

Ralf oli üks esimesi, kes liitus Ukraina Rahvusvahelise Leegioniga aastal 2022. Ta oli reservleitnant, kes soovis Soomes saadud head sõjalist väljaõpet Ukraina abistamiseks rakendada.

Kui Ralf poole aasta pärast Soome naasis, algasid stressi sümptomid: ärevus ja sõjahäälte kuulmine isegi kodumaal.

Üks asi, mis oli päris huvitav, olid kaubikute lükanduksed. Kui keegi läheduses mõne sulges, tegi see kaudtuld meenutavat häält.

Ralfil, nagu ka Eerol on diagnoositud PTSD ehk posttraumaatiline stressihäire. See on pikaajaline stressireaktsioon mõnele traumeerivale sündmusele. See hõlmab viirastuvaid tagasivaateid (flashback), mälestuste vältimist, uneprobleeme, ärevust.

Mõnele, kes on sõda näinud, viirastuvad kogemused unenägudes. Need võivad olla näiteks korduvad õudusunenäod reaalsetest või väljamõeldud sündmustest Ukrainas.

Eero: „Ma ei tea, kuidas nende kogemustega toime tulla. Pagan, neid tuleks ravida, aga ma ei ole saanud teraapiat läbi riikliku tervishoiu. Olen paar korda vabatahtlikest läbi käinud, kuid on olnud põhjusi, miks ma pole jätkanud.”

Osal Ukraina sõjast naasnutest on raskusi abi saamisega. Tihti kutsuvad nad üksteist veteranideks, kuid neil pole veteranistaatust ja nad ei saa valitsuselt mingit erikohtlemist.

Näiteks ütleb Eero, et ta pole riikliku tervishoiu kaudu teraapiasse pääsenud. Ralf sattus sinna esmalt töötervishoiu kaudu ja seejärel eraviisiliselt, mille eest tasus poole Kela ja ülejäänu ise.

Mõned ühendused on spetsialiseerunud Ukraina vabatahtlike abistamisele. Your Finnish Friends ry esimehe Kasper Kannosto sõnul on ühing aidanud tagasi tulnud võitlejatel näiteks teraapiat saada, tööavaldusi kirjutada või eluaset otsida.

„Üks mees elas pärast naasmist autos,” ütleb Kannosto.

Ralf: „Keegi, kes Ukrainas sõdinud, ei nuta haletsusest ega nõua eriõigusi. See puudutab sümptomeid, mida tuleks korralikult ravida. Kõik teavad, et meie tervishoid on ülekoormatud. Veteranid ei pruugi isegi aru saada, et nad vajavad kohest abi. Ma ei saanud ise aru.”

Üksikud poliitikud on toetusmeetmeid esitanud, kuid need pole veel millenigi viinud.

Roheliste saadik Atte Harjanne on vihjanud veteranistaatuse andmisele, koonderakonda kuuluv Jarno Limnéll aga Ukraina vabatahtlike ja kriisireguleerimisveteranide ühisele teenistusmudelile.

Küll aga nõuaks see riigilt raha. Paljud on küsinud, kuhu tõmmata piir, kui riik annab eristaatuse ka teistele veteranidele peale II maailmasõja või kriisireguleerimisoperatsioonidel osalenute. Näiteks ei tohiks sõjaveteranide liidu hinnangul Ukraina vabatahtlikke nende erirühmadega samastada.

Ma arvan, et seda joont on lihtne tõmmata: Soome on selgelt Ukraina poolel sõjas. Loomulikult tuleb aidata seal sõdinud soomlasi, ütleb Kirill Rinne Soome-Ukraina riigikaitseühendusest.

Eero: „Oh, mis minu sõda oli? See oli pagana lõbus. Iga päev oli palju sellist, mida mujal maailmas ei leia. Natuke nagu elaks filmis. Filmis Jarhead on stseen, kus Jamie Foxxi tegelane vaatab põlevaid naftamaardlaid ja küsib: „Kes veel midagi sellist näeb?” Ma arvan samamoodi. Kuid sellel oli ka oma hind.”

Ukrainast naasnud sõdurite sõjakogemus on individuaalne. Üks asi näib neid siiski ühendavat: sõda on nii halvim kui ka parim kogemus elus. Elu kodumaal võib pärast seda tunduda mõttetu. Erinevalt ukrainlastest saavad soomlased ise otsustada, kas minna sõtta või mitte.

Ralf: „Keegi kirjeldas seda nii, et kui sa oled sõjas, siis on see nagu vaataks värvitelerist filmi. Normaalsesse ühiskonda naastes on tunne, nagu vaataks sama saadet vanast mustvalgest televiisorist. Ja paljud, kes on sõjas käinud, tahavad tagasi minna.”

Vendlus, adrenaliin ja tähenduse tunne tekitavad sõltuvust. Halvim on hirm ja sõprade surm.

Eero naasis Soome pärast seda, kui kaotas lühikese aja jooksul mitu sõpra, langenute ja haavatutena. Ta nägi lähedalt pealt, kui teine ​​soomlane sai Vene soomuki tulest jalga haavata.

Naastes oli Eero läbi elanud sõja, ilma töö ja eluasemeta. Vaatamata oma raskustele ei ole ta enam enesetappu üritanud. Eero ütleb, et sõda päästis ta elu.

Eero: „Mul on selline kogemus, mis on ainult ühel protsendil Soome elanikkonnast, kui sedagi. See on kuradima hea asi omada, kui tahad seda omada ja selle väärtust näha. Mul on justkui skaudimärk, mida kellelgi teisel pole.”

Ta mõtleb sageli, kas ta peaks Ukrainasse tagasi pöörduma.