Ukraina presidendi endine nõunik Oleksi Arestovõtš on Vene sissetungi 2. aastapäeval edastanud sotsiaalmeedias pessimistliku vaate tulevikku – ta selgitab, mis juhtuma hakkab ja miks.
Arestovõtš edastas järgmise pöördumise:
Aasta 2014 veebruari lõpp algas Ukraina jaoks kohutava, kustumatu häbiga.
Armee riigi territooriumi hõivamisel ei tulistanud ning riigi poliitiline juhtkond loovutas territooriumi ise suurte „lääne partnerite” õhutusel.
Kaheksa aastat hiljem olid kõik vaenlase arvutused Krimmi stsenaariumi kordumiseks:
„… suure Venemaa” pealetungist ehmunud demoraliseeritud „ohollid” ei tulista, vaid suudlevad rõõmsalt paraadvormi, mida „vabastajad” pagasis kaasas kandsid.
Aga seekord tulistasime.
Meil polnud laiaulatusliku sissetungi tõrjumiseks piisavalt relvi ja sõjatehnikat ning meie vaprad lääne partnerid jätsid meiega üldse hüvasti.
Kuid vähese saadaoleva arvuga tulistasime.
Et saaksite aru, siis 2. aprilliks oli meil Smerši jaoks jäänud neli (!) raketti – peamine kaugmaa ja võimas tulirelv vaenlase vastu ning esimene Ramstein oli 26. aprillil, esimesed laskemoona tarned olid juuni lõpus.
Kümnest NLAW-st keskmiselt kuus ei tulistanud (need olid aegunud) ja kui palju neid NLAW-sid seal oli?
Sissetungijad kandsid suuri kaotusi, sissetungiplaan nurjati juba esimestel päevadel, vaenlase plaan ebaõnnestus – eranditult Ukraina kaitsejõudude poolt kaduvvähese lääne abiga, kuna me tulistasime.
Juba 16. märtsil hakati Aafrikast kutsuma tagasi Wagnerit, sest väed ei saanud enam hakkama.
Tulistasime nii, nagu pole oma hullumeelse ajaloo jooksul 400 aastat varem tulistanud.
Tulistasime kõige neljasaja eest.
Nad taotlesid 24nda õhtul läbirääkimisi.
Olime väga üllatunud.
Läbirääkimised jätkusid pidevalt kogu märtsikuu ning pärast iga ebaõnnestunud katset Kiievit vallutada kallasid nad meid üle komplimentidega ja võtsid tagasi ühe oma nõudmistest.
Läksime Istanbuli ainsa kokkuleppimata punktiga – Ukraina relvajõudude rahuaja suurus, kuid president võttis selle punkti isiklikult lahendamiseks kohtumisel Putiniga.
Lepingu tingimused olid ideaalsed. Sest me tulistasime.
Sest toimus kasakate sõit, sest esimeste hommikuste plahvatuste hetkel leidsime ootamatult oma ammu kadunud Väärikuse.
Võitlesime viisil, mida keegi ei oodanud, nagu me ise ka endalt oodata ei osanud.
Mäletan siiani Venemaa delegatsiooni segaduses nägusid ja ebakindlaid hääli.
Nad olid šokeeritud ja masendunud ega püüdnud seda isegi varjata.
Puhisesid muidugi, aga ei pingutanud.
Olime uhked, hiilgavad, seisime kui müür üksteise taga ja olime õilsad, tõelised valgussõdalased.
Mitte keegi ei rääkinud veel sigakoertest. Keegi meist veel üksteist ei rünnanud. Me ei olnud veel jaganud üksteist õigeteks ja lahkunuteks, hulludeks ja mitte, hüsteerilised lollid polnud veel taksojuhte rünnanud ning eilsed poliitilised ja ideoloogilised vastased aitasid üksteist ja aitasid üksteise sugulasi piiramisrõngast ja rusude alt välja.
Kui inimesed ütlevad mulle, et minu poliitilised ja tsivilisatsioonilised projektid on liiga idealistlikud, vastan alati:
tuletage meelde märtsi 2022.
Me ju olime sellised.
Olime.
Nii et me võime uuesti sellisteks saada.
———
Sellest on möödas kaks aastat.
See vastik, mis meist üksteise suhtes laialt välja on tulnud, polnud Moskvast imporditud.
See on meie, kodune.
Me ei hoidnud latti.
Põhja vajunud „Vene sõjalaev” võttis meid endaga kaasa.
Ja selles ma näen meie peamist tragöödiat.
Linnad ehitatakse üles.
Meie langenud on taevas.
Aga meie – langesime põrgusse.
Kui keegi oleks teile öelnud 5. märtsil 2022, et sõjaväelased, kelle üle rõõmust karjuti, kammivad 2024. aasta veebruaris maju ja kaubanduskeskusi, et püüda „…liha”, siis kas usuksite?
Et riigis on võimatu vabalt arvamusi avaldada ning ei koputa ega jälita sind mitte niivõrd riik, vaid naabrid, kellega nüüd keldris istud ja toitu jagad: lastele, loomadele, eakatele, naabritele, sulle endale?
Et vabaduse, arvamusvabaduse, majandusvabaduse, tegevusvabaduse, eluvabaduse asemel haume kaevikutes ja keldrites üksteise vastu vihkamise ja surmaiha mune?
———
Kogu see sõda, kõik meie ohvrid ja võidud, olenemata sellest, kui kaua need kestavad, ei oma tähendust ja lähevad kaotsi (isegi kui me võtame Vladivostoki), kui me selle tulemusena ei tagasta peamist – väärikust.
Meie oma väärikust.
Väärt inimene on inimene, kes ennekõike kaitseb teise inimese väärikust.
Kaitseb teda, inimesena.
Ja nüüd müüme üksteist turul nagu tummad veised.
Hoiame rinnet, kuid kaotasime põhisõja – üksteise järel.
Selline on meie „seltsimehelikkus”.
Olime üksteise vastu inimesed, aga nüüd oleme – nagu segased.
Aga see oli.
Oli.
Lubage mul nüüd öelda, mis juhtub sõja kolmandal aastal.
Põhistsenaarium.
Ukraina.
- Valitsuse vahetus Ameerika abipaketi saamiseks.
Alates 31. märtsist hakkavad erinevad tegijad, jõud ja häälekandjad nii meil kui ka välismaal tõstatama alguses arglikult, seejärel üha visamalt küsimust Vladimir Zelenski presidendiks olemise õiguspärasusest.
Selle küsimuse püstitamise tugevus on praegu teadmata ja sõltub paljudest teguritest.
Aga see tuleb.
Amet muutub sellest väga ärrituvaks, vastatakse „…efektiivse välispoliitikaga” (mitme võtmetegijaga julgeolekugarantiide sõlmimine, mis on tõesti oluline saavutus) ja „makromajandusliku stabiliseerimisega” (pärast abi saamist).
Sellele viitavad valitsuse plaanid tõsta miinimumpalka.
Peamine ülesanne (ja test Ukraina jaoks) on viia läbi 500 tuhandele inimesele välja kuulutatud mobilisatsioon.
Põhiidee on saavutada isikkoosseisu ülekaal Vene poole ees ja saavutada rinde/kohalike edusammude stabiliseerimine territooriumide tagastamisel.
Zelenski demonstreerib FOX-newsile antud intervjuus usaldust võidu suhtes, kõik ametlikud esinejad näitavad üles soovi lõpuni minna.
Minu ennustus on, et Ukraina seda eksamit ei soorita.
Üritus on liiga keeruline, kulukas ja ühiskonna poolt kahemõtteliselt tajutav, alustades sellest, et meil pole väljaõppekeskusi, mille maht võimaldaks aastas vähemalt pool 500 tuhandest välja õpetada.
Karjumine, sundimine, piirangud ja surve mobiliseerivad kuue kuu jooksul (suve lõpuks) 250-300 tuhat inimest.
Meede osutub väga ebapopulaarseks (piisava läänepoolse abi puudumise tõttu suurenevad kaotused rindel) ja koos Zelenski kui kõrgeima ülemjuhataja ametiaja kahtluse alla seatud legitiimsusega muudab see oluliselt problemaatiliseks riigisisese poliitiline olukorra Ukrainas.
- Vene Föderatsioon.
Putin võidab 17. märtsil toimuvad valimised.
Vene Föderatsioonis on algamas uus opritšnina – puhastus eliidist, neist, kes saavad partei ja valitsuse käekäigust valesti aru või ei taha sellest aru saada.
Vara puhastamise/ümberjagamise peamiseks loosungiks saab olema loosung: „Me tõstame sõja panuseid, kes pole meiega, on meie vastu.”
Panused sõjas tõepoolest tõusevad – kuni NATO tuumaultimaatumini.
Kreml kavatseb korraldada laiendatud mobilisatsioonitegevusi ja aktsioone rindel (uued liinid) kolmes etapis:
- juuni (NATO tippkohtumine Washingtoni, Euroopa Parlamendi valimised),
- augusti lõpp (valimiskampaania aktiivse etapi algus USA-s),
- november-jaanuar (valimised ja võimuvahetus USA-s).
See uus etapp võib alata Transnistria annekteerimisega isegi enne valimisi.
Kremli eesmärk on:
- veenda läänt Ukraina toetamise mõttetuses,
- veenda läänt Ukraina toetamise ohus,
- ja – viimane apoteoos: näidata Lääne suutmatust reageerida NATO artikli 5 alusel.
Selle saavutamiseks avaldatakse Ukrainale ja lõpuks ka ühele NATO riigile erinevat survet, tõstes panuse tuumaultimaatumini (Kariibi kriis-2), mille tulemusena (Vene Föderatsiooni hinnangul) NATO taganeb.
Läänes on algamas tõsine sise- ja rahvusvaheline kriis, EL-i ja NATO ühtsus on sattumas kõige tõsisemasse ohtu nende eksisteerimisest saadik.
Kõik see tuleb läbi mängida Trumpiga kooskõlastatult ja ajaraamides oktoober-veebruar 2025 (+/- olenevalt asjaoludest).
Vene Föderatsiooni järeleandmiste esimene tingimus on Ukrainale abi andmise lõpetamine.
Järgneb rida keerulisi tehinguid ning teil ja minul palutakse keskenduda sellele, mis meil on (koos territooriumide loovutamisega).
Lääs meid täielikult ei hülga, aga reaalset tuge ka ei paku – ainult Vene Föderatsiooni ohjeldamise režiimis (meie kulul).
„Rahuläbirääkimistel” kerkib küsimus, kes on Ukrainas see, kes on võimeline „rahulepingutele” alla kirjutama.
Kui Zelenski keeldub isiklike ambitsioonide ja kangekaelsuse tõttu seda tegemast, kerkib päevakorda küsimus, kas ta asendada mõne võimekaga.
