Venemaale toob Ukrainas edu nõukogude-stiilis sõjapidamine, aga NATO oma seevastu ei kõlba kuhugi, kirjutab sotsiaalmeedias Ukraina preasidendi endine nõunik Oleksi Arestovõtš.
Arestovõtš edastas järgmise seisukoha:
- Avdiivkasse tungisid kolm Vene armeed + tankidiviis.
Tegemist on ühtse logistika- ja juhtimissüsteemiga püsivate üksustega.
Meil on kõik, mis on brigaadist kõrgemal, kokku kogutud juhtorganid.
- Nägime operatiivse maskeerimise elemente grupeeringute loomisel.
Pettus, kavalus, valeinformatsioon – Punaarmee parimate traditsioonide kohaselt.
- Massilised jõud ja vahendid.
Venelased tugevdavad oma koosseisude suurtükiväe võimeid – isegi kuni suurtükiväebrigaadide loomiseni kombineeritud relvaarmee koosseisus.
Kasutatud juhitavate pommide arv kasvab iga kuu. Avdiivka piirkonda saabus ühe päevaga 250 ühikut.
Vene grupeeringu pöördumatud kaotused Avdiivka hõivamisel olid ~30% grupeeringust.
Samal ajal hõivasid nad kindlustatud ala.
Nõukogude normid näevad ette armeeoperatsioonil 12-20%.
Avdiivka on nende esimene edu operatiiv-taktikalisel tasandil, mis on seotud suundumusega nõukogude süsteemi poole.
Eesliini ummikseisust, millest Valeri Zalužnõi rääkis oma „Economisti” artiklis, ei saadud üle tehniliste, vaid organisatsiooniliste meetoditega.
Kui nad jõuavad täielikult nõukogude süsteemi, võime eeldada, et nad hakkavad saavutama edu operatiivtasandil, sest see on seda tüüpi sõja jaoks ideaalne – arvestades nende esialgseid tingimusi.
Ja selleks, et me kaotaksime kogu vasakkalda, on neil vaja umbes viit sellist operatsiooni.
Nad suurendavad võimekust ja lühendavad operatsioonide vahelist aega, mis aasta tagasi oli jõupingutuste koondamiseks ja ettevalmistuseks kuni kuus kuud, on nüüd vähendatud nelja kuu või vähema peale, kui ei tule ette strateegilise mastaabiga musti luiki.
Ma pole ainuke, kes on juba sõja algusest peale rääkinud, et Venemaa probleem selles sõjas oli see, et nad seadsid nõukogude eesmärke ilma nõukogude võimeteta.
Ja nüüd tõstavad nad oma võimekust tasapisi nõukogude tasemele nii palju kui võimalik.
Ja kõik meie (ja muide ka nende) unistused lääne struktuuridest, lääne tehnikast ja lääne strateegiast on täielik jama.
Meil pole nüüd ei nõukogude ega lääne võimeid, kuid nende omad on jõudmas nõukogude omadele järele.
Mis on meie vastus?
Valeri Zalužnõi ei tohtinud kunagi moodustada diviise ja armeed – alalise koosseisuga formatsioone ja ühendusi, millel on oma logistika ning alalised juhtimis- ja kontrolliorganid, organisatsiooni tasemel, mis suudab lahendada vaenlase pikaajalise, mitmekihilise läbimurdmise probleemi ning kaitse loomise/säilitamise.
Sest see on NATO standardite vastane!..
Idioodid, selle asemel, et luua oma riiklikku sõjakooli, meie spetsiifilistes tingimustes, valides erinevate süsteemide hulgast parima, tapetakse armeed kontseptsiooniga, millist:
- me ei näe kunagi,
- mis üksi suuremahulisteks sõdadeks ei sobi.
Lähiajal kogeme neid „…NATO standardeid” täiel rinnal.
Tšassiv Jaris pole kindlustusi, polnud aega kaevata, kas pole standardit?
Avdiivka taga – ei?
Kramatorsk?
