Soome tervishoid on hädas personalipuudusega ja arstide puudusest on räägitud juba pikemat aega. Kas Soomes jätkub arste sõja puhkemise olukorras?

Iltalehti küsis asja kaitseväe sõjaväemeditsiini keskuse välimeditsiiniteenistuse üksuse juhi abilt, meditsiinikapten leitnant Richard Lundellilt. Ta ütles, et sõjaolukorras tuleks ilmselt prioriseerida, aga praeguse seisuga on ilmselt piisavalt arste, kes haavatuid ravivad.

„Tervishoid on ka tavaoludes päris suure pinge all ja kindlasti ei oleks ka erandkorras arste liiga palju, kuid kindlasti on tööplaane igasugusteks olukordadeks,” ütleb Lundell.

Seda tüüpi plaanid on salastatud teave ja ma ei saa neid põhjalikult kommenteerida, kuid ma näen, et meil on väga head plaanid, märkis Lundell.

Lundell ütleb, et sõja puhkedes tuuakse arstid sõjaväe vajaduste rahuldamiseks üle tsiviiltervishoiust. Võimalik, et prioriteetide seadmine peaks toimuma ka tsiviiltervishoius, samamoodi nagu koroonapandeemia ajal jagati tervishoiutöötajaid näiteks vaktsineerimisülesannete täitmiseks.

Ressursivajaduse kasv sõltub kriisiolukorra tüübist. Tõenäoliselt tuleks mingisugune prioritiseerimine teha, ütleb Lundell.

Lundell usub, et sõjaolukorras võiks Soome saada abi liitlastelt ka tervishoiu vallas.

Ma kujutan ette, et ilmselt oleks see arutusel sellises võtmes, kui nüüd on ka liit kaasatud. Jah, abi saaks mõlemat pidi, sõnab ta.

Kui aga sõda levib laiemalt, võivad eri riigid hakata koguma meditsiinis kasutatavat materjali. Midagi sarnast nähti eriti koroonapandeemia algstaadiumis, kui näiteks näomaskidest oli ülemaailmne defitsiit.

„Selline asi võib ehk tulla ette ka suuremas kriisiolukorras,” ütleb Lundell.

Meedikute arv on ka teenuse turvalisuse küsimus. Lundell aga ei näe, et varustuskindluse seisukohalt oleks teravat vajadust arstide arvu suurendamiseks.

Julgen siiski väita, et plaanid erinevateks olukordadeks on päris head. Arstide arvu ma seetõttu ei kohandaks, kuigi lisakäed ilmselt kahju ei tee, märgib ta.

Ka Tampere ülikooli akuutmeditsiini professor Ari Palomäki usub, et Soomes on piisavalt arste, et sõjaaegsete olude vajadused rahuldada.

On raske ette kujutada, et meie arstide arvust ei piisa. Aga prioriseerimist on kindlasti vaja, ütleb Palomäki.

Ta toob välja, et kuigi näiteks puusaproteesid on inimese heaolu seisukohalt olulised, siis kriisiolukorras investeeritakse ressursse just kõige kiiremateks operatsioonideks.

Vähem kiireloomulised asjad jäetakse siis tagaplaanile. See annab meile mänguruumi, ütleb Palomäki.

Loomulikult ei oska ma midagi öelda konfidentsiaalsete arutelude kohta kaitseväega, küll aga räägitakse suurtest kogustest arstidest ja õdedest, keda on võimalik vabastada kriitiliste juhtumite lahendamiseks.

Palomäki sõnul on varasemates kriisiolukordades täheldatud, et muutub ka tsiviilelanikkonna käitumine.

Inimesed haigestuvad vähem, kui on raske olukord. Inimesed ei otsi abi väiksemate vaevuste korral. Tervishoiusüsteem toimib kriisiolukorras teisiti, sõnab ta.

Palomäki ütleb, et sõjaolukorras keskenduvad arstid rindel teatud protseduuridele.

Tööjaotus on selge. Nad ei püüa teha rindel seda, mida on parem teha tagalas. Eesliini eesmärk on tagada, et patsient viiakse elusalt ja ohutult ravi osutamise kohta, räägib ta.

Eesliinil tehtavad meetmed on eelkõige seotud verejooksu peatamise, rehüdratsiooni ja hingamisteede avamisega. Palomäki sõnul on tegemist protseduuridega, mida õpetatakse põhimõtteliselt kõigile arstidele ja lisaks kiirabitöötajatele.

Järelikult on need teadmised Soomes laialdaselt kättesaadavad, nendib Palomäki.