Soome on asunud ehitama sõja tarbeks salajasi punkreid, mida on valmis ehitatud juba sadu. Punkreid ehitatakse metsa sisse, sama toimub teadaolevalt ka Balti riikides.

Soome Yle tutvus hiljuti valminud salapunkriga Lappeenrantas. Mitme meetri sügavusele mäenõlva sisse kaevatud punkrisse pääseb paarikümne meetri pikkuse tunneli kaudu.

Tegelikus sõjaolukorras on punker lahinguüksuse peakorteriks.

Soomes on selliseid punkreid sadu. Neid on ehitatud aastakümnete jooksul ja kogu aeg ehitatakse juurde, ütleb Maasõjakooli juht kolonel Janne Mäkitalo.

Kaitsevägi ei ehita punkreid ahelikuna piki idapiiri, vaid sisemaale sõjapidamise kesksetesse kohtadesse.

Oleme järjepidevalt rajanud punkreid näiteks aladele, mida peame kaitsma, nagu depood ja väeosade alad, räägib Mäkitalo.

Mäkitalo kinnitab, et riiki hakatakse kaitsma otse piirilt. Vägede fookus ei tohiks aga koonduda kitsale piirialale.

Siis võib näiteks massihävitusrelvi kasutades vägede võitlusvõime kergesti sandistada.

Nii Ukraina kui ka Venemaa on ehitanud Ukrainasse ulatuslikke kindlustuste kette, mis on osutunud vähemalt osaliselt tõhusaks vahendiks vaenlase edasitungi tõkestamisel.

Sõda Ukrainas on tõepoolest muutnud arusaama kindlustuste tähtsusest tänapäevases sõjapidamises. Seda on märgatud ka Soome kaitseväes.

„Ukraina sõja kogemused näitavad, et kindlustused on endiselt väga olulised, sõjas lausa üliolulised,” ütleb Maasõjakooli juht kolonel Janne Mäkitalo.

Kindlustuste tähtsust on märgatud ka Balti riikides, kes on teatanud oma idapiiride kindlustamisest. Näiteks plaanib Eesti rajada oma idapiirile kaitseliini, mis hõlmab ligikaudu 600 punkrit, betoonist tankitõrjetõkkeid, tankitõrjemiine ja okastraati.

Kas Soome peaks siis ka oma idapiirile rajama kindlustatud kaitseliini? Maasõjakooli juht kolonel Janne Mäkitalo sõnul ei ole seda vaja.

Kaasaegsel lahinguväljal ei ole enam õigustatud igasuguse kindlustuste keti ehitamine. Selliseid saab kergesti läbistada, kui koondada piisavalt suurtükiväe tulejõudu ja õhk-maa mõju, sõnab ta.

Ukrainas pole kummalgi poolel olnud piisavalt tulejõudu, et kindlustuste ahelat murda, samuti pole avatud maastik pakkunud võimalusi ümber minna, täpsustab Mäkitalo.

Mäkitalo sõnul ei sobi fikseeritud kindlustuste ketid ka praeguse Soome võitlusviisiga. Soome taktika on väga mobiilne ja väle. Kurnamissõtta pole me ammu investeerinud, ütleb Mäkitalo.

Soome idapiiril püsib endiselt tugev vaherahu ajal ehitatud kindlustuste kett Salpalinja (tõlkes: Tõkkeliin). Kaitsevägi säilitas oma kindlustused kuni 1990ndate aastateni. Eriti tugevalt on see kindlustatud Soome lahest Saimaani.

Salpalinja koosneb tankitõrjetõketest, kaevikutest, raudbetoonpunkritest ja varjualustest, mis on osaliselt veel heas korras.

Salpalinja on väga hästi säilinud, eriti mis puudutab baaskindlustusi. Raudbetoonpunkreid ei ole vaja väga palju remontida, et need korda saada, ütleb Miehikkälä Salpamuseo muuseumiteadlane Armi Oinonen.

Ta rõhutab, et ei võta seisukohta, kas need kaitseotstarbeks sobiksid.

Suurte kividega soomustatud tõkked on suures osas metsa alles jäänud, olgugi et need on osaliselt põldudelt ja uute teede teelt eemaldatud. Maasse kaevatud puidust põllukindlused on aja jooksul lagunenud.

Maasõjakooli juht Janne Mäkitalo ei välista, et Salpalinjat võiks siiski sõjapidamises kasutada. Alalise baasina aga vaevalt.

Tehniliselt võiks seda kasutada. Võib-olla saaks seda kasutada vägede hajutamiseks, ajutiseks varjamiseks või tähelepanu hajutamiseks, ütleb Mäkitalo.