Novembris tekitas kaitseminister Boris Pistorius kõmu, rääkides Saksamaa valmisolekust sõjaks.

Soome Välispoliitika instituudi teaduri Minna Ålanderi sõnul tegi Pistorius oma šokeerivad väljaütlemised sõjavalmiduse kohta kalkuleeritult, vahendab Iltalehti.

See oli naljakas, kui väljastpoolt mõelda, et Saksamaa põhjustasid skandaali kaitseministri sõnad, et meil [Saksamaal] peaksid olema sõjavõimelised relvajõud, märgib ta.

Ålanderi sõnul suutis Pistorius tekitada diskussiooni, mida ta tahtis selle üle, et „see on tegelikult kogu relvajõudude mõte”. Ålander usub, et Pistorius suutis normaliseerida idee, miks Saksamaal üldse relvajõud on.

Hea näide sellest, mis tasemel see arutelu on olnud ja kust Saksamaa tuleb, lisab ta.

Saksamaa otsib nüüd taas oma kohta Euroopa julgeoleku ja kaitse valdkonnas. Uus roll on täiesti erinev sellest, millega riik on pärast Teist maailmasõda ja külma sõda harjunud.

Saksamaal on ju igasugune sõjaline juhtimine ikka päris suur tabu. Võib-olla otsime tasakaalu selle vahel, milleks sakslased on valmis ja mida Saksamaalt (teisalt) väljastpoolt nõutakse, lausub ta.

Riigi juhtkond katsetab, „kui kaugele me saame minna, et sakslased seda aktsepteeriksid”, hindab Ålander.

Ålander usub, et Pistorius äratab kodanikes tõsiasja, et konfliktid ei pruugi jääda kaugele, vaid puudutavad sakslaste elusid. Saksa kaitseväe juhataja Carsten Breuer kommenteeris nädalavahetusel Weltile, et Saksamaa peab valmistuma Venemaast tulenevaks sõjaliseks ohuks 5-8 aasta pärast.

Vaevalt sõda Saksamaale tuleb, kuid riigil on logistikas oluline roll ja selle kaudu liiguksid näiteks kaitseliidu NATO väed ida poole. Seda oleks liikluses näha ja ilma igasuguse äratuseta oleks tänavatel liikuvad soomuskolonnid „kodanikele tõeliselt suureks šokiks”. Sellega harjumist harjutatakse ka NATO külma sõja järgsel suurimal sõjaväeõppusel Steadfast Defender.

Eesmärk on panna Saksa kodanikke mõistma, kuidas ulatuslik julgeolekukeskkonna muutus nende elus peegeldub, et see ei ole ainult kõrgem energia hind, resümeerib Ålander.

Ålander usub, et Pistorius kasutab oma populaarsust ja poliitilist kapitali rahva provotseerimiseks. Saksamaal on käimas muudatused ja ta annab endast parima, et need läbi viia, märgib ta.

Jutt on ebapopulaarsetest, „saksavastastest” projektidest, nagu kaitse-eelarve suurendamine ja relvajõudude taastamine.

Ta püüab neid vajalikke reforme retooriliselt põhjendada ning omamoodi ka kodanikele ja valijatele edastada, miks see kõik vajalik ja omamoodi kohustuslik on, lausub ta.

See nõuab teistsugust reaktsiooni, teistsuguseid poliitilisi otsuseid ja ka teistsugust rahapaigutamist, lisab ta.

Sakslastele on raske põhjendada, miks neil on vaja tankidesse rohkem raha panna või miks nad kaaluvad ajateenistuse taastamist Rootsi eeskujul. Lisaks on räägitud noortele mõeldud üldisest kohustusest, mille käigus harjutatakse üldisi kasulikke oskusi. Sarnane mudel on Prantsusmaal juba osaliselt kasutusel.

Pistorius on nõudnud 2024. aasta kaitse-eelarvesse 10 miljardit eurot juurde, kuid saanud 1,7 miljardit. NZZ teatel on Pistoriuse käsutuses kaitseministrina endiselt rohkem raha kui ühelgi Saksamaa kaitseministril pärast külma sõda ning samal ajal vähem relvi ja laskemoona kui tema eelkäijatel. Saksamaal on ka tohutu sõdurite puudus ja probleeme uute värbamisega.

Pistorius sai kaitseministriks aasta tagasi jaanuaris. Enne Venemaa täiemahulist agressioonisõda Saksamaal oli kaitseministri portfell üks vähemtähtsaid.

See lihtsalt ei olnud selline ministeerium, mis oleks olnud poliitiliselt väga oluline, nendib Ålander.

Ja nüüd on tõesti vastupidine olukord. Järsku kaitseminister, kes selliseid asju ütleb, on ikka nii populaarne. Saksamaal on hakatud mõistma, et Euroopasse on tagasi tulnud rasked julgeolekupoliitilised ajad, sõnab ta.

Paljudel varasematel kaitseministritel ei ole olnud julgeoleku- ja kaitsepoliitika erikvalifikatsiooni ega kogemusi. Pistorius asendas Christine Lambrechti pärast tolle ametist lahkumist. Kaitseminister on rahuajal Saksa relvajõudude ülemjuhataja ning Lambrechti tagasiastumist mõjutasid kahtlused tema suutlikkuses toime tulla armeereformidega Venemaa sõja ajal Ukrainas.

Saksamaa mõistis ühtäkki, et on suur vahe, kes on kaitseminister.

Pistorius on erakordne kaitseminister ka selle poolest, et ta on entusiastlikult sõjaväelasi külastanud ning teda on pildistatud sõduritest ja relvadest ümbritsetuna.

Saksamaal oli veel paar aastat tagasi tabu, et kaitseministrit koos relvadega pildistatakse, sõnab ta.

Külma sõja ajal oli Saksamaa kaitseliidu eesliinil: raudne eesriie jooksis läbi Saksamaa. Sellest ajast peale on Saksamaa strateegiline keskkond täielikult muutunud ning täna on riik ümbritsetud sõpradest ja partneritest ning teda ei ähvarda otsene oht.

Pärast külma sõja lõppu arvati seal, et sõjalise jõu kasutamine on Euroopas minevik ja seda pole enam vaja.

Pärast sõdu on Saksamaa kaitsepoliitika täielikult NATO kontrolli all. Ålander kirjeldab Saksamaad kui „ajudeta lihaseid” ja riigil ei olnud kavatsust omada oma aktiivset ja ennetavat sõjalist mõtlemist.

See oli täpselt NATO tavapärane selgroog. Lääne-Saksamaal olid tohutud relvajõud, kuid kogu planeerimine toimus NATOs ja Saksamaal ei tohtinud olla sõjalist juhtimist.

See on ikka veel tõsiselt tabanud Saksa relvajõude. Näiteks maaväed on erinevalt paljudest teistest liitlastest peaaegu täielikult integreeritud NATO väejuhatusse, sõnab ta.

Kaitset vaadatakse eemalt kui liidu asja, mitte aga näiteks oma kodu kaitsmist. Saksamaal on ütlus, et riigikaitse on liidu kaitse.

Ålander rõhutab, et sakslaste sõjasüüd kahe maailmasõja pärast ei tasu alahinnata. Saksamaal puudub „õigustatud kaitsesõja” kogemus, ta on olnud agressor.

Seal on lihtne arvata, et sõjalise jõu kasutamine, eriti kui Saksamaa kasutab sõjalist jõudu, on halb asi, märgib ta.

Pole kindlustunnet enda relvajõudude suhtes, et sel võiks hästi minna, lausub ta.

Ålanderi sõnul on tegemist „keerulise ajalooga”, mistõttu on Saksamaal võtnud aega harjuda mõttega, et Saksa sõdurid paigutataks mujale, näiteks sõjaliseks kriisiohjamiseks. Ka pärast seda on arutletud selle üle, kas tohib näiteks lasku teha.

Seevastu aega on möödunud suhteliselt vähe. Saksamaa taasühendamise ajal nõuti, et Saksa relvajõud ei oleks liiga tugevad, kuna mõned naaberriigid ja Suurbritannia suhtusid Saksamaasse endiselt kahtlustavalt.

Asi on nii kaugele jõudnud, et enam keegi ei karda, et Saksamaa äike üle kogu Euroopa tormab, vaid pigem on nüüd kõik mures, et Saksamaa jääb passiivseks, märgib ta.

Sakslastele on olnud tõesti raske ühtäkki sisendada tõsiasja, et ootused on nüüd vastupidised sellele, mis nad pikka aega olid, lisab ta.