Austria ettevõtja Jan Marsalek töötas aastaid makseteenuste ettevõtte Wirecard juhtkonnas. Nüüd kahtlustatakse teda Vene spioonina töötamises.
Millal täpselt Vene luure Jan Marsalek värbas, pole kindel. Ilmselt juhtus see aga mingil hetkel, kui Marsalek töötas Saksa ettevõttes Wirecard.
Ettevõtte tegevjuhi jutt oli kohati lennukas ja ta võis näiteks uhkustada oma sidemetega erinevate luureteenistustega. Paljud arvasid aga, et Marsaleki lood on välja mõeldud või vähemalt liialdatud.
Seejärel selgus, et Wirecardi edulugu oli pettus, ettevõte kukkus kokku ja Marsalek kadus. Peagi hakati rääkima mehe viibimisest Moskvas.
Alguses muuhulgas porno- ja kihlveosaitidele maksevahendajana tegutsenud Wirecard kasvas kiiresti ja teenis palju kasumit. See kõik tundus natuke liiga hea, et olla tõsi.
Näiteks ettevõtte majandusaasta aruande põhjal oli väga raske aru saada, kust kogu raha tuli. Mida rohkem firma tegevusse süveneti, seda kahtlasem kõik tunduma hakkas.
Austrias 1980. aastal sündinud Jan Marsalek oli noor talent, kes jättis keskkooli pooleli, et asutada oma tehnoloogiaettevõte. Varsti palgati ta juba Wirecardi. 2010. aastal määrati Marsalek ettevõtte tegevjuhiks.
Marsalek oli võluv kaaslane, kes korraldas vahvaid pidusid. Ta rääkis mitut keelt ja reisis pidevalt – sealhulgas Venemaale, kus Wirecardil polnud tegevust. Ajakirjanike võrgustiku Bellingcat andmetel reisis Marsalek Venemaale kümne aasta jooksul üle 60 korra.
Marsalekile meeldisid spioonid ja sõdurid. Väidetavalt oli tema töökabinetis Putini kuju. Marsalekil oli ka luksuslik korter Münchenis Venemaa konsulaadi vastas.
Kui Wirecardi juhataja Markus Braun esines musta polosse riietatuna nagu kohalik Steve Jobs, siis tema kolleeg Marsalek tegi musta töö, et ettevõte näeks välja edukam ja suurem kui see tegelikult oli. Marsalekil oli võime liikuda erinevate maailmade vahel, ärimeeste, gangsterite ja spioonide seas.
Muu hulgas praalis Marsalek oma tuttavatele, et sõitis pärast ISIS-e välja tõrjumist Vene armee külalisena Süüria linna Palmyrasse.
Kõrvalärina tegutses Marsalek Liibüas, kus ta oma jutu järgi oli investeerinud tsemenditehastesse. Samadel tehastel olid sidemed palgasõdurite firmaga Wagner, mille sõdurid olid palgatud 2017. aastal tehastesse demineerimisoperatsioonile.
Samuti oli Marsalek soovinud organiseerida Liibüa piirile 15 000 relvastatud valvurit, et piirata migrantide liikumist.
Aastal 2018 võttis Financial Timesiga ühendust Wirecardis töötanud isik ning järgmisel aastal hakkas ajaleht kajastama ettevõtte-sisest suuremahulist pettust. Ajaleht kirjutas, et Wirecardi väärtust on paisutanud muu hulgas võltslepingud firmadega, mis tegutsevad näiteks hoopis teises valdkonnas kui lepingutes väideti – või neid polnudki.
Wirecardi vastus oli kõike eitada, väita, et ajaleht tegi koostööd aktsiaspekulantidega Wirecardi aktsiahinnaga manipuleerimiseks, ja ajaleht kaevati kohtusse.
Samal ajal oli kuulda, et Jan Marsalek praalis ülisalajaste dokumentidega ja laiendas oma sidemeid Venemaa salateenistusega.
Dokumentides oli närvimürgi Novitšok retsept. Seda oli kasutatud endise Vene spiooni ja tema tütre mürgitamiseks Ühendkuningriigis Salisburys 2018. aasta kevadel.
Kui sellest kuuldi, hakati tõsiselt muretsema. Wirecardil või vähemalt Marsalekil võis olla sidemeid maailma kõige vastikumate inimestega.
Hiljem samal aastal sai teatavaks, et Wirecardis töötas Londonis üle 30 eradetektiivi. Wirecard jätkas tegevust veel aastaid pärast seda, kui teave kahtlase tegevuse kohta avalikkuse ette jõudis. Firma nimel tegi lobitööd ka Saksamaa kantsler Angela Merkel 2019. aasta Hiina-reisil, mil Financial Times oli juba avaldanud mitmeid lugusid ettevõtte kahtlasest tegevusest.
Kuidas sai Wirecard nii kaua musta valgeks rääkida?
Üks Wirecardi õppetundidest on see, kui raske on inimeste meelt muuta, kui mängus on raha. Lisaks tuli ettevõttele kasuks koostöö tuntud pankade, investeerimisfondide ja advokaadibüroodega.
Kõik ütlesid, et kindlasti ei oleks kõik need inimesed asjasse puutunud, kui see oleks pettus – see oleks ju juba välja selgitatud. Kuid keegi ei kontrollinud tegelikult tausta.
Ettevõte oli ka Saksamaa suur uhkus ja riigil oli ilmselt raske leppida sellega, et ülistatud tehnoloogiaime oli täis tühisust.
Wirecardi saaga lõpp saabus 18. juunil 2020, kui ettevõte pidi tunnistama, et otsitud 1,9 miljardit eurot polegi tema raamatupidamises olemas. Wirecard kuulutati maksejõuetuks, Marsalek aga kadus maa alla. Väidetavalt läks ta kõigepealt Filipiinide kaudu Hiinasse. Lennuinfo oli aga võltsitud ja Marsalek oli tegelikult Valgevenesse suunduvale lennukile astunud.
Tegevjuhi Brauni ja veel kahe Wirecardi juhi vastu esitatud finantskuriteo süüdistused on Saksamaal endiselt kohtus pooleli. Lisaks esitati endisele finantsjuhile süüdistus alles eelmise, 2023. aasta detsembris.
Marsaleki otsitakse taga Saksamaal. Aga kus ta praegu on?
Venemaa uuriva ajakirjanduse projekt Dossier Center teatas 2022. aasta mais, et Marsalek elas Moskvas Vene luureteenistuse FSB kaitse all vastutasuks tema edastatud teabe eest.
Dossier Centeri andmetel on Marsalek elanud Moskvas, kasutades tõenäoliselt nime German Baženov. Vene oligarhide ja spioonide seas populaarne La Maree on väidetavalt üks tema lemmikrestoranidest.
Isegi Marsalek ei pidanud ilmselt pärast kadumist jõude olema. Septembris teatati, et teda kahtlustatakse välismaalt Suurbritannias tegutseva Vene spioonigrupi juhtimises.
Detsembris kirjutas Wall Street Journal lääne luureandmetele tuginedes, et Marsalek veedab palju aega Dubais ja on seotud varalahkunud Jevgeni Prigožini Aafrikasse jäetud ettevõtete ümberkorraldamisega. Prigožin oli palgasõdurite ettevõtte Wagner asutaja.
Meedia teatel usuvad Lääne luure- ja julgeolekuametnikud, et Marsalek oli Venemaa spioon peaaegu kümme aastat. Kaks Marsaleki endist ärituttavat rääkisid, et Marsalek väitis, et ta ei tööta mitte ainult Venemaa, vaid ka Lääne luureorganisatsioonide heaks.
Võimude teatel aitas Marsalek oma Wirecardi päevil Vene sõjaväeluurel GRU ja välisluurel SVR edastada makseid muu hulgas luureohvitseridele ja allikatele, vahendab Wall Street Journal.
Ajalehe andmetel kahtlustatakse Marsaleki ka teabe edastamises Venemaale Wirecardi klientide kohta, mille hulka kuulusid muu hulgas Saksamaa keskkriminaalpolitsei ja välisluureagentuur BND. Võimude sõnul oli Marsalekil juurdepääs Saksa agentide varjunimedele ning tal oli võimalik nende liikumist jälgida maksete ja ostude jälgimise kaudu.
Teiste endiste Wirecardi juhtide avalduste kohaselt oli Marsalek suunanud töötajaid rikkuma privaatsusreegleid ja koguma klientide andmeid. Endise tootejuhi Susane Steidli sõnul andis Marsalek käsu koguda klientide andmeid ja ütles, et vajab andmeid Saksa luure jaoks, mida BND eitab.
