NATO ametnikud on viimasel ajal väljendanud üha suuremat hirmu Venemaa rünnaku ees.

Eelmisel kuul kohtusid NATO kaitsejuhid Brüsselis, kus mitmed rõhutasid, kui oluline on, et Euroopa riigid suurendaksid oma valmisolekut Venemaa rünnakuks, vahendab Daily Mail.

NATO sõjalise komitee esimees admiral Rob Bauer hoiatas, et allianss peab järgmise kahe aastakümne jooksul valmistuma täielikuks sõjaks Venemaaga, samas kui Norra kaitseminister ütles, et see peaks olema valmis kahe-kolme aasta pärast.

See juhtus pärast seda, kui lekitati salaplaanid, mis paljastasid, et Saksamaa valmistub Putini vägede poolt NATO ründamiseks juba 2025. aastal, ja pärast seda, kui NATO kõrge kindral ütles, et allianss valmistub selliseks stsenaariumiks 20 aasta jooksul.

Kui võrrelda üksikute NATO riikide juhitavate vägede suurust ja tugevust Putini käsutuses olevate jõududega, on muret lihtne mõista.

Tervikuna on NATO ülekaalukalt maailma kõige hirmuäratavam sõjaline jõud.

Alliansi 31 riigi sõjaline eelarve on kokku üle 1,1 triljoni dollari, üle kolme miljoni tegevväelase, 2,7 miljonit reservväelast ja üle 700 000 sõjaväelase poolsõjaväestises organisatsioonides.

Lisaks võivad alliansi liikmed kogu sõja korral kutsuda sõjaväeteenistusse rohkem kui 206 miljonit inimest (arvestades nende sõjaväelises eas tsiviilisikute arvu).

NATO riikide arsenalis on ka üle 14 000 tanki ja veel kümneid tuhandeid lahingumasinaid, 21 000 sõjalennukit ja peaaegu 2000 mereväe alust.

Samuti on kolm tuumarelvadega riiki: USA, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa.

Mis puudutab Venemaad, siis teatati, et enne Ukraina sissetungi oli riigis üle miljoni tegevväelase ja kaks miljonit reservis.

Ukraina sõjas on Moskva hinnangute kohaselt kaotanud sadu tuhandeid sõdureid. USA hinnangul on hukkunud 120 000 Vene sõdurit ja veel 170 000-180 000 on haavatud.

Ukraina hinnangul Venemaa kaotused veelgi suuremad.

Samal ajal ütleb Oryxi projekt – mis arvestab kaotusi fototõendite põhjal –, et Venemaa on kaotanud lahinguväljal rohkem kui 14 000 sõjavarustuse ühikut, sealhulgas rohkem kui 2700 tanki hävitatute, kahjustatute või hõivatutena.

Kuid Venemaal on ka maailma suurim tuumarelvavaru ja ta on viinud oma majanduse sõjalisele alusele, mis tähendab, et ta kulutab tohutuid ressursse oma suurte kaotuste korvamiseks.

Sellegipoolest edestab NATO paberil Venemaa sõjaväge igas vallas, omades samal ajal – vähemalt Ukrainas nähtud tõendite põhjal – arenenumat relvastust kui Moskva käsutuses on.

Kuid sõdu ei peeta paberil ja suurem osa NATO tohutust jõust tuleneb sellest, et liige on USA.

Kuna USA-s on ees ootamas presidendivalimised, kus Donald Trump on eeldatavasti kandideerimas aasta lõpus, kardavad mõned, et USA toetus NATO-le ei ole tulevikus garanteeritud.

Ilma USA ja Kanadata muutub Venemaa ja NATO Euroopa liikmete vaheline mänguruum ühtlasemaks.

USA armee Euroopa endine ülem kindral Ben Hodges ütles eelmisel kuul, et kui Trump novembris valitakse, on Euroopa riigid „istuvad pardid”.

Jällegi tervikuna, Euroopa NATO riigid juhivad Venemaad peaaegu kõigis kategooriates, välja arvatud soomustatud maismaasõidukite arv.

Kuid Putini sissetungiga Ukrainasse on Venemaa näidanud üles valmisolekut ohverdada kümneid tuhandeid sõdureid oma imperialistlike ambitsioonide nimel.

NATO-t pole sellise agressiooni vastu kunagi testitud ja püsib kahtlus, kas tema liikmesriigid oleksid valmis või suutelised tegema sama ning kordama ukrainlaste kangelaslikku ja visa kodumaa kaitset.

Kuigi Ukraina ei olnud tohutu riik, elas seal enne sõda siiski umbes 40 miljonit inimest ja Putini sissetungi eksistentsiaalne iseloom tähendas, et tuhanded ukrainlased tormasid oma riigi armeesse teenima.

Olles 2014. aastal juba kogenud osalist Venemaa toetatud sissetungi, on Ukraina tugevdanud ka oma sõjaväge, mis osutus tohutuks jõuks.

Teistel Venemaaga piirnevatel riikidel pole samu numbreid.

Balti riikides Leedus, Lätis ja Eestis, mis kõik piirnevad kas Venemaa või selle Kaliningradi eksklaaviga ja olid kunagi Nõukogude Liidu raudse rusika all, on vastavalt 2,7 miljonit, 1,8 miljonit ja 1,2 miljonit elanikku.

Neil on samamoodi väike sõjaline eelarve (2,23 miljardit, 1,09 miljardit ja 1,44 miljardit dollarit) ja sõjaväelaste arv (23 000, 17 250 ja 7700) ning neil ei ole peamisi lahingutanke.

Kolmel riigil on ka väike õhuvägi ja merevägi. Ühelgi pole tuumarelvi.

Võrreldes oma suurusega on Balti riikidel muljetavaldav sõjaline reserv, Leedus on reservis 104 000 inimest – rohkem kui Ühendkuningriigil ja Saksamaal. Eestis on reservis üle 78 000 inimese, Lätis aga 36 000.

Kuid isegi kui nad kutsuksid oma reservid, sõltuksid kõik kolm suuresti sellest, et NATO liitlased tuleksid neile appi Venemaa rünnaku korral Baltikumi.

Möödunud kuul ütles USA erukindral Ben Hodges, et oleks rumal eeldada, et Putin ei suudaks tungida Balti riiki ja tekitada laastamistööd tsiviilelanikele kogu Euroopas.

Ühe stsenaariumi kohaselt võiks kindral Hodgesi sõnul Moskva esmalt rünnata kitsast maariba, mida tuntakse kui Suwalki lõhet, mis jääb Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi eksklaavi vahele.

Isegi väike rünnak sellele nõrgale kohale – ainsale maismaapiirile Mandri-Euroopa ja Balti riikide vahel – võib tekitada NATO-le suuri probleeme.

Kindral Hodges ütles, et kui Putin suudab Suwalki lõhe blokeerida, kasutavad Vene väed seda maariba ja Valgevenet oma pealetungi teise etapi stardiplatvormina.

Ja see teine ​​etapp hõlmaks tuhandete Vene sõdurite, tankide ja eriüksuslaste saatmist, et rünnata üht NATO idatiival asuvat Balti riiki – tõenäoliselt kas Leedut või Eestit – või isegi Poolat.

Kuidas on siis peale Balti riike Poola sõjavägi?

38 miljoni elanikuga Poola sarnaneb oma suuruse poolest Ukrainaga ning sarnaselt Kiievile on Varssavis Moskva suhtes pikaajaline umbusaldus.

Pärast Venemaa sissetungi naaberriiki on Poola oma sõjalisi kulutusi suurendanud.

Poola teatas, et tõstab oma sihtotstarbelisi kaitsekulutusi 2,4 protsendilt sisemajanduse koguproduktist 5 protsendile (mis ületab oluliselt NATO 2 protsendi nõuet).

Endine peaminister Mateusz Morawiecki ütles 2022. aastal: „Poola armee peab olema nii võimas, et ei peaks võitlema ainult oma jõu tõttu.”

Poola kaitseminister Mariusz Błaszczak lubas, et tema riigil on „Euroopa võimsaim maavägi” ja tema eesmärk on suurendada oma armee 2035. aastaks 300 000 sõdurini, võrreldes 2022. aasta 150 000 sõjaväelasega.

Poolal on ka suur 240 000-pealine reservvägi, samuti tankide ja lennukite varu – isegi pärast sadade Ukrainasse saatmist.

Mõnede USA ametnike jaoks peetakse Poolat selle piirkonna peamiseks partneriks, kuigi on teatud valusaid tundeid, et Ida-Euroopa riik on sõlminud Lõuna-Koreaga relvastuse ostmiseks kokkuleppeid.

Kui Poola suurendaks oma sõjaväge nagu ta plaanib, ja kui Putin paigutaks oma asukohad Balti riikidest kaugemale lääne poole, võiksid tema väed leida sama kangekaelse vaenlase Poola näol nagu on olnud Ukrainas.

Teine oluline piir, mida Venemaa praegu NATO-ga jagab, on Soome idapiir.

Soome ühines NATO-ga 2023. aasta aprillis, vastuseks Putini sissetungile Ukrainasse peaaegu kahekordistades NATO idatiiva Venemaaga.

Rootsi kavatseb sama teha pärast selle taotluse heakskiitmist.

Sarnaselt teiste Venemaaga piirnevate riikidega on ka Soome oma idanaabri suhtes sügavat umbusaldust tundnud.

See on üks väheseid Euroopa riike, mis on aastakümnete pikkuse rahu jooksul säilitanud ajateenistuse, olles ettevaatlik oma idanaabri Venemaa suhtes pärast seda, kui endine Nõukogude Liit üritas Teise maailmasõja ajal Soome tungida.

Soome maa-, mere- ja õhujõud on koolitatud ja varustatud ühe peamise eesmärgiga – tõrjuda tagasi igasugune Venemaa sissetung.

Soome koolitab igal aastal välja umbes 21 000 uut ajateenijat, kes saavad seejärel osaks tema sõjaaegsest 280 000 sõdurist koosnevast reservist, kellest umbes 10 000 aastas kutsutakse rotatsiooni korras täienduskursustele.

Ligikaudu 870 000 soomlast vanuses 17–60 aastat on võimalik vajaduse korral kutsuda teenistusse. Lepinguline personal koosneb 12 000 inimesest, neist 8000 sõjaväelast.

Maaväed on varustatud umbes 650 tankiga, millest umbes 200 on võimsad Saksamaal toodetud Leopardide tüübid 2A6 ja 2A4.

Soomel on ka Lääne-Euroopa tugevaim suurtükivägi, mis sisaldab umbes 1500 relva: umbes 700 haubitsat ja kahurit, 700 miinipildujat ning umbes 100 rasket ja kerget raketiheitjat.

Eelmisel aastal oli Soome NATO-ga ühinedes juurutamas ka Iisraelis toodetud ELTA vastupatarei radarisüsteem, mis võimaldab tuvastada ja jälgida saabuvaid rakette, suurtükimürske ja miinipildujaid.

Soome õhutõrjevarustus koosneb vähemalt 650 raketist, kuid neid ostetakse juurde Saabilt ja Rafael Advanced Defense Systemsilt.

Selle tähtsaim õhutõrjesüsteem on NATO-ga ühilduv Norra-Ameerika NASAMS 2. Riigil on ka samal eesmärgil loodud õhutõrjekahurid ja tankid.

Soomel on samuti avaldamata hulk relvastamata Orbiteri droone ning ostetakse veel 1000-2000, sealhulgas sadu Parrot Anafi USA droone, mis on sarnased USA armee kasutuses olevatele.

Jalaväe käsutuses on kogu reservi jaoks piisavalt tulirelvi – rünnakrelvi, kuulipildujaid, granaadiheitjaid ja tankitõrjerelvi, aga ka karmides talveoludes võitlemiseks vajalikku varustust ning öövaatlussüsteeme ja gaasimaske.

Soome hävitas umbes 1,3 miljonit jalaväemiini pärast seda, kui ta 2012. aastal ühines Ottawa miinikeelu konventsiooniga, kuid on sellest ajast alates asendanud selle võimaluse kaugjuhitavate nutikate miinide ja piirkonna keelamise süsteemidega.

Lisaks on sõjaväe käsutuses lai valik rataste ja roomikutega transpordivahendeid nii meestele kui ka varustusele.

Samal ajal on Soome õhujõudude lennukipargis 61 McDonnell Douglas F/A-18 Hornet hävitajat, mis asendatakse 64 Lockheed Martin F-35A Lightning II lennukiga, mille tarnimine algab 2026. aastal.

Lisaks reaktiivlennukile on õhuväel kümneid õppelennukeid ja seireradareid, sealhulgas selliseid, mille ulatus on peaaegu 500 km.

Mis puutub Soome mereväge, siis riigil on neli komandolaeva, viis miinilaeva, kaheksa raketilaeva, kolm miinitõrjelaeva, 13 miinilaeva, lisaks väiksemad dessantlaevad.

Samuti ostab Soome kolm uut mitmeotstarbelist pinnalahingu korvetti, mida praegu Soomes ehitatakse ja mis jõuavad 2029. aastaks kasutusse.

Nendel põhjustel näib rünnak üle Soome piiri Ukrainas juba räsitud Vene armee jaoks raske korraldusena.

Aga kuidas on lood veelgi kaugemal läänes?

Sarnaselt Poolale andis 2022. aasta sissetung Ukrainasse hoogu Saksamaale ning valitsus lubas süstida oma sõjaväkke selle ülesehitamiseks 100 miljardit eurot.

Selle eesmärk oli muuta riik maailmas suuruselt kolmandaks sõjaliste kulutuste tegijaks.

Seda tehti aga suures osas selleks, et pidada sammu NATO kulutuste nõudega 2 protsendi SKT-st ning alates väljakuulutamisest on kantsler Olaf Scholzi ja valitsust süüdistatud moderniseerimislubaduse täitmata jätmises.

Enne sõda oli Saksamaal umbes 183 000 tegevväelast ja 29 000 reservis, üle 300 tanki, 662 lennukit ja arvestatav merevägi.

Riik oleks üks Euroopa suurriike, kes koos Ühendkuningriigi ja Prantsusmaaga peaks aitama tõrjuda mis tahes sissetungi piki NATO idatiiba.

Neist kolmest on Prantsusmaal suurim tegevvägi, kus on üle 200 000 sõduri ja 141 000 reservis. Sellel on ka kõige rohkem tanke (üle 400) ja rohkem kui 1200 lennukit, samuti suurim merevägi.

Sarnaselt Saksamaaga kiitsid Prantsusmaa parlamendisaadikud heaks sõjaliste kulutuste suurendamise pärast Ukraina sõda, kinnitades eelarve, mis kulutaks aastatel 2024–2030 kaitsele 413 miljardit eurot – samuti eesmärgiga moderniseerida.

Mis puutub Ühendkuningriiki, siis viimastel nädalatel on peetud arutelusid selle üle, kas Suurbritannia suudaks tõhusalt võidelda olulises Euroopa konfliktis.

Endine Royal United Services Institute’i (RUSI) peadirektor Michael Clarke ütles eelmisel kuul, et armee peab olema värbamise juhtimisel parem ja vähemalt „üle 100 000 piiri”.

Briti armee koosneb praegu umbes 74 000 sõdurist, kukkudes 2006. aasta 102 000 sõduri pealt. Kindral Sandersi sõnul peab armee arvu suurendamine võimaliku konflikti ettevalmistamiseks olema „kogu riigi ettevõtmine”.

Parlamendiliikmetele öeldi nädalavahetusel, et Ühendkuningriigi võimet pidada kõikehõlmavat sõda on rikkunud nappus ja värbamiskriis.

Parlamendi alamkoja riigikaitse komisjon teatas, et sõjavägi on „liiga välja venitatud”, kuna eri nõudmised jätavad vähe aega väljaõppeks.

Komisjoni istungil selgus, et relvajõudude õõnestamine alates 2010. aastast on õõnestanud Ühendkuningriigi vastupanuvõimet sõjategevuses ja et nende suuruse vähendamine tähendab, et nad ammendaks oma võimed pärast sõja paari esimest tegutsemiskuud

Hoiatus tuli pärast seda, kui kaitseminister Grant Shapps ütles eelmisel kuul, et maailm on „liikumas sõjajärgsest sõjaeelsesse” ja Ühendkuningriik peab tagama, et „kogu kaitseökosüsteem on valmis” oma kodumaad kaitsma.

Ta rõhutas, et armee suurus ei lange konservatiivide ajal alla 73 000, sest kasvavad mured vägede arvu edasise vähendamise pärast.

Suurbritannia õnneks on igasugune sissetung väga ebatõenäoline, arvestades, et Ühendkuningriiki kaitsevad ookeanid, kuid kui Ühendkuningriiki kutsutakse appi oma NATO liitlasi kaitsma, peab analüütikute sõnul olema võimalik saata rohkem kui praegu suudetakse.

Kindral Hodges ütles, et NATO tõhusaks reageerimiseks peab sõjaline allianss viima idatiivale rohkem vägesid koos varustuse ja arsenaliga.

Kui allianss teeb seda nüüd, 2024. aastal, võib see takistada Putinit tungimast mõnda NATO idatiiva riiki, kuna despoot teab, et ta ei saa läänt üllatusega võtta, ütleb kindral Hodges.

Norra kaitseminister Eirik Kristoffersen ütles eelmisel nädalal, et Euroopal on Venemaa-vastaseks sõjaks valmistumiseks aega kuni kolm aastat.

Kristoffersen märkis, et Moskva on oma sõjalisi varusid taastanud oodatust palju kiiremini.

„Venemaa on tootmist märkimisväärselt suurendanud,” ütles Kristoffersen NTB-le. „Nad on teinud koostööd ka selliste riikidega nagu Iraan ja Põhja-Korea, mis tähendab, et Venemaa saab kaitset kiiremini üles ehitada, kui eelmisel aastal ette kujutasime,” lisas ta. „Seega peame kasutama praegu hästi aega oma kaitse tugevdamiseks.”