Balti riigid on valinud erinevad teed vaenlasele vastu astumiseks, tunnistas intervjuus Leedu televisioonile Eesti kaitseväe juhataja kindral Martin Herem.

Erinevalt Leedust, kes on veennud oma liitlast Saksamaad oma pinnale brigaadi paigutama, otsustas Eesti jätta teda kaitsma määratud Briti väed Suurbritanniasse.

Kolm Balti riiki leppisid hiljuti kokku ka koostöös kaitseliini alal Venemaa ja Valgevene piiride kõrval. Heremi sõnul ei saa see olema Maginot’ liin (kaitseliin, mille Prantsusmaa rajas pärast esimest ilmasõda piirile Saksamaaga). Pigem peaks see koosnema väga konkreetsetest plaanidest, kuidas päevade jooksul pärast eelseisva agressiooni märke üles seada kaitsemeetmed.

Samas ütleb Herem, et nn hübriidrünnakutele pole vaja üle reageerida. „See võib kahjustada, kuid see ei tapa,” ütleb ta.

Järgneb intervjuu Heremiga:

Eelmisel kuul pakkus riigikogu riigikaitse komisjoni aseesimees, endine sõjaväelane Leo Kunnas välja idee mineerida Eesti piir Venemaaga. Mida arvate sellest ettepanekust?

Ma arvan, et täna pole väga mõistlik panna piirile maamiinid, olgu need siis jalaväe- või tankitõrjemiinid. Ma ei usu, et see on tõhus.

Eesti võiks aga koos Soomega blokeerida Venemaa pääsu Peterburist Läänemerele. Kas selliseid plaane on kaalutud?

Jah, absoluutselt, sest see oleks Venemaa jaoks strateegiline dilemma. Kui nad kaaluvad mingit agressiooni Eesti vastu, peavad nad mõtlema, kuidas nad näiteks Kaliningradiga suhtlemist jätkavad.

Ja minu arvates on meil kõik õigused oma riiki kaitsta, kasvõi mereliiklust sulgedes, agressiooni korral läbi Soome lahe. Eestil ja Soomel on selleks vajalikud vahendid olemas.

Balti riigid kirjutasid mõned nädalad tagasi alla kokkuleppele ühise kaitseliini rajamiseks Venemaa ja Valgevene piiride äärde. Mis on siin lõppeesmärk?

Mis kõige tähtsam, oleme plaaninud rajada takistusi ja kindlustusi. Teine küsimus on, kui palju me tegelikult ehitame, valame rahuajal betooni maasse.

Aga oluline on, et meil on plaanid, projektid, valmisolek tööstuses. Võib-olla hoitakse mõnda eset kasutuspiirkonna lähedal. See on oluline.

Ma ei usu, et me ehitame Maginot’ liini või midagi sellist, kuid me peame kaitseliini väga-väga kiiresti ellu viima. Meil võib selleks olla aega vaid mõni päev.

Mida see liin ideaalis sisaldaks?

Kaitseliin peaks koosnema takistustest, mis agressorit ei peata, vaid kanaliseerivad või suunavad need meile kõige sobivamatele aladele. See peaks andma meie personalile kõrgust ja kaitset. Näiteks punkrid või varjualused meie sõdurite majutamiseks agressiooni korral.

Kuid see peaks koosnema ka planeerimisest, aladest, mida saame kasutada kogunemisaladena või suurtükiväe või muude elementide aladena.

Eesti on teatanud plaanist ehitada 600 punkrit, lätlased on aga arvestanud, et selline ettevõtmine võib kesta kümme aastat. Milline on Eesti sõjaväe hinnang, kaua see aega võtab ja mis kasu sellest on?

Ohu korral peame selle kaitseliini ehitama päevade, mitte aastate jooksul. Ma ei usu, et me lähiaastatel ehitame täpselt 600 punkrit, aga mõned võib-olla. Peame valmistama ette materjali nende punkrite jaoks ja valmisolekut tööstuses nende punkrite ehitamiseks.

Nii et ma tõesti ei oska täna vastata, mitu punkrit me ehitame, kuid me peame valmistuma, et olla valmis neid mõne päeva jooksul ehitama.

Ja me oleme juba investeerinud, viimase kolme-nelja aasta jooksul oleme investeerinud nendesse takistustesse umbes 3 miljonit eurot aastas. Nn draakonihambad, betoonkuubikud, mõned metallesemed. Neid hoitakse juba Eesti idapoolsetes piirkondades.

Millistele sõjalistele võimetele peaksime Baltikumis rohkem keskenduma? Teie arvate, et sel ajal, kui Leedu ootab tellitud tanke, on Eestil käsil muud ettevalmistused. Mis need on?

Esiteks ei ole mul Leedu otsuste suhtes mingit kriitikat. Iga riik teeb oma otsused.

Arvan, et täna peame pöörama tähelepanu oma olemasolevate jõudude valmisolekule. Kui me näeme paberil, et meil on need pataljonid või brigaadid olemas, siis peame olema kindlad, et nad on võimelised tegutsema päevade jooksul pärast korraldust ja suudavad tegutseda päevi ja päevi, neil on laskemoon ja muu varustus.

Nii et kui te küsite minult, kuhu me peame investeerima – kõigepealt laskemoon, siis olukorrateadlikkus sihtmärkide leidmiseks ja siis kõik muu.

Kui rääkida edasi kaitsest, kas on hea otsus, et määratud Briti brigaad asub füüsiliselt Ühendkuningriigis, mitte Eestis?

Peame leidma tasakaalu. Lätis, Leedus ja Eestis on erinevad otsused. Oleme otsustanud, nagu ka Ühendkuningriik, et me ei investeeri raha sõjalisse infrastruktuuri nagu kasarmud ja parkimisalade hoidlad. Aga investeerime raha relvastusse, laskemoona ja teeme õppusi, kuidas indikaatorite, mitte agressiooni korral Briti väed väga kiiresti Eestisse paigutada.

Kas see on parem kui Leedu lahendus? [Vilnius on veennud Saksamaad paigutama Leetu brigaadi – LRT] Ma ei tea. Ma tean meie eelarvet ja praegu pole meil raha veel ühe brigaadilaagri ehitamiseks.

Ja Eestis on veel üks probleem, kuigi võib-olla mitte Lätis või Leedus. Just aasta tagasi otsustasime oma harjutusalasid laiendada ja rajada teise harjutusala. See tekitas ühiskonnas üsna suure probleemi, sest osa inimesi peab oma vara maha müüma. Ma arvan, et me ei soovi näha Eestis kolmandat harjutusala arutelu.

Nii et meil pole lihtsalt vaba ruumi selle ehitamiseks ilma elanikkonda, vara kahjustamata või nende igapäevaelu häirimata.

See on kõik tavasõda. Teine asi on hübriid- või küberrünnakud. Hiljuti sai Läänemere all kannatada telekomikaabel [Eesti ja Soome vahel, uurijad kahtlustavad Hiina laeva], GPS-signaali segamise juhtumeid on esinenud. Kas näete seda Venemaa eskalatsioonina ja kuidas peaksime nendele halli tsooni tegudele reageerima?

Hübriidohtudest rääkides on praegu väga väljakutseid esitav olukord, sest me ei tea täpselt, kes on kõigi nende probleemide taga ja me ei oska nimetada ka tegijat.

Esiteks tuleb jääda rahulikuks, sest kogu hübriidsõda ei ohusta meie olemasolu, Eesti iseseisvuse olemasolu. See võib kahjustada, kuid ei tapa. Nii et saame sellega hakkama. Meie põhiprobleemiks on endiselt võimalik Venemaa konventsionaalse agressioon.

Euroopa liidrid on üha rohkem rääkinud sõjaks valmistumisest Venemaaga. Kas näete sõjaväelasena mingeid tegevusi – sõjatööstuses, armee uuendamises –, mis viitaks sellele, et nad panevad oma raha sinna, kus vajadus on?

On mõned sammud. Need ei ole nii kiired, kui me Balti riikides näha tahaksime, kuid me peame ka mõistma, et meie jaoks on see kulupõleng teisel pool aeda. Lääne-eurooplased võivad tunda suitsu või kuulda sellest põlengust meie kaudu.

Seega on arusaadav, et need on aeglasemad, kuid teatud sammud on. Retoorika on muutunud. Näeme, et Euroopa tööstus kasvab ja on valmis rohkem tootma.

Mida ma pole näinud, ja mul ei pruugi olla õigus, aga ma ei ole näinud neid riike militaarturule raha panemas. Ma ei ole näinud lepingute suurenemist laskemoona ja muu varustuse ostmiseks.

Ma arvan, et see on ikka olnud väga aeglane, eriti kui arvestada, et meil on olnud kaks aastat väga intensiivset sõda Euroopas.