Sealsed inimesed ei taha loota Vladimir Putini kinnitustele, et ta ei taha Baltikumi rünnata. Eesti on nüüd avaldanud plaanid, kuidas ta soovib piiri Venemaaga kindlustada. Eeskujuks on Venemaa Surovikini liin Ukrainas. Kuid on probleem.
Venemaa president Vladimir Putin kinnitas vestluses USA ajakirjaniku Tucker Carlsoniga, et Venemaal pole Poolas ega Lätis huvisid. Ta kasutab oma armeed nende riikide vastu ainult siis, kui nad ründavad Venemaad. Ja et territoriaalsed nõuded on „absoluutselt välistatud”. Balti pealinnades Kremli bossi juttu ei usuta, vahendab Welt.
Teisipäeval, paar päeva pärast Carlsoni intervjuud sai teatavaks, et Venemaa on pannud Eesti peaministri Kaja Kallase tagaotsitavate nimekirja. Ta on esimene välisriigi valitsusjuht, kelle kohta Venemaa on tagaotsimisteate välja andnud.
Tallinnas, Riias ja Vilniuses on inimesed juba aastaid nõudnud suuremat kaitsevõimet. Kolme riigi kaitsekulutused on üle NATO kahe protsendi eesmärgi ja tõusevad peagi kolme protsendini. Riigid on juba aastaid hoiatanud, et nende territoorium ei tohiks olla lihtsalt NATO ja Vene armee „tõkketraat”. Sõja korral tuleb ründajaid kohe tõrjuda, selle asemel, et loota kaotatud territooriumi tagasivõitmisele vastupealetungis.
Allianss tugevdas seetõttu kolmes riigis NATO „Enhanced Forward Presence” missiooni, mis on eksisteerinud alates 2017. aastast. Näiteks Saksamaa tahab Leedus kohal olla brigaadi suuruse ehk umbes 4000 sõduriga. NATO missioon „Integrated Air and Missile Defense” valvab õhuruumi Balti riikide kohal, kuna neil ei ole oma õhujõude.
Kuid Balti riikide pealinnad usuvad, et olemasolevate võimsuste laiendamisest ei piisa. Nüüd tahavad kolm riiki rajada ühise kaitseliini idapiirile Venemaa ja Valgevenega. Eesti plaanid on seni teatavaks saanud. Eesti tahab oma ligi 300 kilomeetri pikkust maismaapiiri Venemaaga kaitsta 600 punkriga, mis läheb maksma 60 miljonit eurot. Leedul ja Lätil on sarnased plaanid. Kaitseliini eesmärk on valada betooni NATO lubadus võidelda alliansi territooriumi iga meetri eest.
Balti riigipead olid selgelt inspireeritud Ukraina lõunaosas asuvast nn Surovikini liinist. Tegemist on mitmesaja kilomeetri pikkuse, mõnes kohas mitme kilomeetri laiuse hargnenud kaitsesüsteemi, tankitõrjetõkete ja miiniväljade süsteemiga. Eelmisel aastal aitas see venelastel peatada ukrainlaste vastupealetungi. Kuid selle „Balti liini” efektiivsuses Venemaa rünnaku korral on kahtlusi, sest olukord Baltikumis ja Ukraina rindel pole võrreldav.
Kui Venemaa peaks alustama sõda Baltikumis, järgneks massiline rünnak, kus piiri poole veerevad tankikolonnid, lisanduvad raketilöögid sõjaliste ja tsiviilobjektide vastu, helikopterioperatsioonid tagalas – kui üldse saab rääkida tagalast väikeses Baltikumis. Nii kirjeldavad seda USA mõttekoja Center for Strategic and International Studies raporti autorid.
Erinevalt Ukrainast puudub neil kolmel riigil strateegiline sügavus. See tähendab, et puudub taganemisala, kus relvajõud saaksid end Venemaa-vastases võitluses ümber formeerida. Kaitseliin aeglustaks Vene tankikolonnide edasiliikumist – aga ei midagi enamat.
Tekib veel üks probleem: kuna kolm riiki on allkirjastanud jalaväemiinide keelustamise lepingu, ei saa piiriala mineerida. Eestis on parlamendi kaitsekomisjoni aseesimees juba kutsunud üles lepingust taganema.
Venemaa kõrgelt militariseeritud Kaliningradi eksklaavis on õhutõrjesüsteemid ja elektroonilised segajad, mis võivad takistada GPS-signaalide vastuvõtmist kogu Läänemere piirkonnas. Suurt ohtu kujutavad Venemaa raketid Iskander, mille 500-kilomeetrine tegevusraadius Kaliningradist katab kogu Baltikumi ja ulatub Berliinini. Balti riikidel pole sellele vastumürki, sest NATO missiooni raames riikides paiknevad NASAMS-i õhutõrjesüsteemid on liiga lühikese ulatusega.
Läti ja Eesti tellisid Saksamaalt miljardi euro eest Iris-T süsteemid. Kuid nagu Ukraina sõda näitab, suudavad need alla tulistada Vene droone ja mõningaid tiibrakette, kuid mitte raskeid ballistilisi rakette.
On oht, et sõja korral võib Venemaa sulgeda Kaliningradi eksklaavi ja Valgevene vahelise niinimetatud Suwalki koridori – ja seega ainsa maismaaühenduse Leedu ja Poola vahel. Sellele lisandub NATO tohutu logistiline probleem lisajõudude kiire viimisega Baltimaadesse. Balti riikidel, mis olid ajalooliselt ühendatud Venemaa raudteevõrgustikuga, puudub siiani ühendus Euroopa raudteevõrgustikuga. Kolme riiki Poolaga ühendav Rail Baltica nimeline projekt ei valmi enne 2030. aastat.
Kindlasti ei ole kolm Balti riiki võimaliku rünnaku ees kaitsetud. Riigid tellisid USA-st kardetud mobiilsed HIMARS-süsteemid, mis varustatakse ka kuni 300 kilomeetri kaugusele lendavate ATACMS-rakettidega. See raketisuurtükivägi ei suuda aga venelasi kauaks peatada, kirjutab USA mõttekoja Foreign Policy Research Institute kaasautor Lukas Milevski.
Lõpuks oleneb kõik sellest, kui kiiresti suudab NATO Baltimaadesse lisajõude paigutada – ja mida teeb Washington. Kui Donald Trump saab presidendiks, on Ameerika lojaalsus alliansile vähemalt küsimärgi all.
