Kõige lähemas kohas on Soome idapiirist külma sõja ajal ehitatud Olenja õhuväebaasi Koola poolsaarel vaid umbes 150 kilomeetrit.
Varem laiemale avalikkusele tundmatu Olenja lennuväli on viimastel nädalatel muutunud väga kurikuulsaks paigaks. Sellest on saanud sõna otseses mõttes surma väli, vahendab Helsingin Sanomat.
Alates detsembri lõpust saatis Venemaa Olenjast Ukrainat ründama raskepommitajate laineid.
Lennukid on lennanud Olenjast Lõuna-Venemaa õhuruumi, kust on ohutust kaugusest oma raketid Ukraina suunas välja lasknud. Sihtmärkideks on olnud enamasti tavalised tsiviilobjektid.
Väljaande Helisngin Sanomat hangitud satelliidipiltidelt selgub, et Olenja lennuväli on sõna otseses mõttes pungil Vene raskepommitajaid.
Oktoobris tehtud satelliidipildi järgi võib välja arvutada, et Olenjas oli lageda taeva all ligi 50 erinevat tüüpi lennukit. Muuhulgas oli seal kaheksa strateegilist pommitajat Tupolev-95.
Olenja näib anuvat seal Ukraina sõjalist vastulööki. Kas on siis vaid aja küsimus, millal Ukraina Koola pihta tulistab?
Enne Venemaa suurt sissetungi 2022. aasta veebruaris oli Olenjas tavaliselt vaid väike hulk töökorras pommitajaid Tu-22 ja transpordilennukeid.
Olenjast sai Vene pommitajate pelgupaik pärast seda, kui Ukraina hakkas droonidega ründama pommitajate lennuvälju Lääne- ja Lõuna-Venemaal.
Venemaa oli sunnitud väärtuslikud lennukid viima Koola poolsaarele.
Olenja pakub huvi ka lääneriikide luureagentuuridele. Väli näib olevat olnud viimastel kuudel Soomes lennanud liitlasriikide luurelennukite vaatlusobjektiks.
Norra asjatundjate hinnangul on võimalik, et Ukraina üritab Olenja baasi rünnata.
Ka Soome Välispoliitika instituudi teadur Jyri Lavikainen arvab, et Ukraina ründab Olenjat, kui saab. Lennuvälja peab ta aga keeruliseks sihtmärgiks.
„Olenja on Ukrainast nii kaugel, et neil pole teada ühtegi relvasüsteemi, mis kogu tee sinna ulatuks. Kui mõelda sabotaažitegevusele, siis traditsiooniliselt on see tugevalt valvatud ala,” räägib ta.
„Väga raske on näha, et Olenjat saaks kuidagi mõjutada. See oleks Ukraina jõudemonstratsioon, kui nad seda suudaksid,” märgib ta.
Kas see pole just see, mis teeb Olenjast atraktiivse sihtmärgi?
Lavikainen tuletab meelde, et hea heidutus võib loomulikult olla ka suurepärane sihtmärk. „Oleks väga huvitav, kui see juhtuks. Raske on ette hinnata, millise võimega nad seda tegelikult ohustavad,” märgib ta.
Lavikaineni sõnul peaks Venemaa pärast võimalikku rünnakut rohkem oma pommitajaid üle riigi laiali saatma. Samuti tuleks veelgi tugevdada Olenja õhutõrjet.
„See oleks veel üks probleem, mida Venemaa peaks lahendama, kuid mitte ületamatu probleem,” sõnab ta.
Üksikud rünnakud lennuväljadele ei pruugi sõja seisukohalt kohe kasu tuua.
Lavikainen ütleb, et rünnakud sunniksid Venemaad aga kasutama oma ressursse millekski, mida ta muidu ei pruugiks kasutada.
„Isegi kui see üksikaktina ei ole määrav, võib see siiski kasulik olla,” lisab ta.
Kui Ukraina ründaks Olenjat, oleksid lähedal asuvad NATO riigid Soome ja Norra venelaste silmis automaatselt kahtlusaluste nimekirjas.
Lavikaineni hinnangul poleks ametlikul Venemaal huvi võimalikus rünnakus NATO riike süüdistada, sest Venemaa ei taha NATO-ga probleemi. See aga ei takistaks Venemaad levitamast propagandat Soome ja Norra vastu.
Lavikainen ütleb, et kui NATO riike ametlikult süüdistada, tähendaks see Venemaa survet mingite meetmete võtmiseks. Venemaa seda ei taha.
„Kogu venelaste suur strateegia põhineb sellel, et nad väldivad sõda NATO vastu. Venemaa püüab oma eesmärke edendada, pidades sõdu nõrgemate vastu. Seda on ka selles sõjas nähtud. Peamine huvi on olnud NATO-st eemale hoida,” sõnab ta.
Lavikainen ei pea tõenäoliseks, et ukrainlased püüavad oma võimalikus rünnakus ära kasutada Soome või Norra territooriumi, sest see tekitaks NATO-ga tõsise kriisi. Ukraina seda ei taha.
Olenja lennuväli ehitati külma sõja algusaastatel. CIA teatas uue lennuvälja esimestest vaatlustest 1957. aastal.
Olenja betoonist lennurada on 3500 meetrit pikk. See oli külma sõja ajal oluline baas Venemaa strateegiliste pommitajate jaoks.
Hiljem 1970ndatel aastatel valmis Olenja lähistel ka ballistiliste rakettide varajase hoiatamise radar.
Lennujaama kuulsaim külaline pidi olema Kuuba diktaator Fidel Castro, kes külastas Nõukogude Liitu 1963. aastal. Teda vedanud lennuk maandus Olenja lennuväljal. Pilte karusnahast mütsiga Castro entusiastlikest lumemängudest on tänaseni säilinud.
Olenjat on sageli kasutatud Nõukogude ja Venemaa relvakatsetuste lähtepunktina.
Maailma võimsaim läbi aegade lõhkatud tuumarelv, Tsar Bomba vesinikupomm lõhati Novaja Zemljal 1961. aastal. Seda vedanud lennuk tõusis õhku Olenjast.
Samamoodi katsetati Olenjast õhku tõusnud lennukilt esimest korda Ukraina sõja ajal tuntuks saanud Kinžali raketti.
Venemaa kauglennuväe põhikomponendid on kaks raskepommitajate diviisi: 22. ja 326. diviis. 22. diviisi staap asub Lõuna-Venemaal Engelsis. Peamine asukoht on Engelsi õhuväebaas, kuid lennukid on ka Soltsõ ja Šaikovka sõjaväelennuväljadel.
Lisaks on diviisil Olenjas väeosa, millel on tavatingimustes pommitajad Tu-22M3 ja transpordilennukid.
Teise ehk 326. diviisi põhibaas asub Venemaa Kaug-Idas Ukrainka õhuväebaasis.
Venemaa kauglennuväe peamised pommitajad on Tupolev Tu-95, Tupolev Tu-160 ja Tupolev Tu-22 ning nende moderniseeritud versioonid. Kõik nad on Olenjas satelliidipiltidelt tuvastatud.
Vene raskepommitajad on päritud nõukogude ajast. Nende kõrge vanus kajastub väheses kasutuses. Märkimisväärne osa masinatest on pidevalt kas hoolduses või remondis.
Erinevad allikad annavad pommitajate arvu kohta veidi erinevaid arve.
Avaliku teabe põhjal võib aga hinnata, et Venemaal on ligikaudu 60 lennukit Tu-95MS, millest korraga saab õhku so operatiivkasutusse viia vaid 20–30.
Tu-160 lennukeid on alla 20, millest korraga pole operatiivülesannete täitmiseks saadaval rohkem kui pool tosinat.
Venemaal on hinnanguliselt üle saja pommitaja Tu-22M3. Suur osa neist on aga ladustatud pikaajaliselt, ilmselt ka Olenja lennuväljal. Aktiivses kasutuses on maksimaalselt ligikaudu 45 lennukit Tu-22.
Kõiki ülalmainitud lennukeid on kasutatud Ukraina pommitamisel. Eelkõige on suured neljamootorilised pommitajad Tu-95 Venemaa strateegiliste õhujõudude tööhobused.
Lennukeid Tu-160 on kasutatud säästlikult. Põhjus on ilmselt selles, et neid on vähe. Venemaa soovib pikendada allesjäänute eluiga, säästes nende keresid ja mootoreid.
Venemaa probleem on selles, et ta ei saa keskenduda oma raskepommitajate kasutamisel ainult Ukraina vastu. Lennukite kasutamisel peab Venemaa arvestama ka sellega, et strateegilistel pommitajatel on tuumaheidutuse loomisel oma roll.
Strateegilised pommitajad moodustavad Venemaa niinimetatud tuumatriaadi kolmanda jala, mis hõlmab nii maismaalt, allveelaevalt kui ka pommitajatelt käivitatavaid tuumarakette.
Venemaa on viimastel aastakümnetel suutnud moderniseerida oma tuumatriaadi, peamiselt allveelaevu. Strateegilised pommitajad on selgelt vähem tähelepanu pälvinud.
Venemaal on võrreldes ülejäänud relvajõudude mahuga vähe raskepommitajaid. Seetõttu on iga lennuk väga väärtuslik.
„Kui Venemaa kaotab pommitaja, ei ole seda väga lihtne tagasi saada,” ütleb Lavikainen. Ta märgib, et Venemaal on kombeks oma pommitajaid moderniseerida, kasutades ära vanade lennukite raame ja neid justkui ümber ehitada.
„Kuid kui kere hävib, siis seda enam ei eksisteeri ega ka uut pommitajat,” lisab ta.
