Pimeduse katte all, seljakottide ja vintpüsside raskuse all ette kummardudes, kõndis salk sõdureid mööda porist rada ja lipsas ühte külamajja.

Nad olid Ukraina 117. üksik-mehhaniseeritud brigaadi jalaväelased, kes kogunesid viimaseks instruktaažiks ja ülesande tutvustuseks mitme kilomeetri kaugusel Venemaa positsioonidest, enne kui suundusid rindejoonel asuvatesse kaevikutesse. Kiivrites ja kummisaabastes mehed kuulasid vaikides, kuidas luureohvitser juhendas neid uut teed pidi positsioonidele jõudmiseks, vahendab New York Times.

„Moraaliga on kõik korras,” ütles pataljoni ülema asetäitja, kes kasutab kutsungit Šira, seistes lähedal, et mehi minema saata. „Kuid füüsiliselt oleme kurnatud.”

Ukraina väed on piki 1000-kilomeetrist rindejoont ametlikult kaitserežiimil. Vaid Hersoni oblasti lõunaosas on nad endiselt ründel raskes rünnakus üle Dnipro jõe.

Kuid lahingutegevus ei ole leevenenud ja Vene väed on nüüd pealetungil.

Zaporižja oblasti kaguosas asuva Robotõne küla vallutamine jõudis nii kaugele, kui Ukraina väed suutsid oma suvises vastupealetungis edasi liikuda. Läbimurret ei toimunud. Nüüd ründavad Robotõne ümbruses asuvates kaevikutes Vene üksused iga päev. Ukraina väed üritavad positsiooni kaotamise korral kohe vasturünnakule asuda, ütlesid komandörid.

„See on midagi pingpongi mängu sarnast,” ütles Ukraina rahvuskaardi rühmaülem, kes kasutab kutsungit Planšet, mis tähendab „tahvelarvutit”. „Pidevalt võetakse ja siis uuesti 100–200 meetri pikkust osa territooriumist,” ütles ta.

Tõepoolest, viimastel nädalatel laial kesk- ja idarindel intervjueeritud Ukraina sõdurid ja komandörid ütlesid, et Venemaa rünnakud olid nii intensiivsed, et rindejoone lähedal tegutsemine pole kunagi olnud nii ohtlik.
Venemaa on viimastel päevadel pööranud tähelepanu Ukraina suurlinnade pommitamisele, et tsiviilelanikke kurnata; juba nädalaid on maaväed korraldanud rünnakuid, et saada tagasi eelmisel suvel kaotatud territooriumi ja lüüa Ukraina vägesid idarindel.

Vene suurtükitulega harjunud sõdurid ütlesid, et alates märtsist on nad kannatanud Vene liugpommide käes, mis on pooletonnised lõhkekehad ja mõeldud maa-aluste punkrite hävitamiseks.

„Nad saadavad neid kaks korda kahekaupa kaheksa tunni jooksul,” ütles 27-aastane Tšervona Kalõna rahvuskaardi 14. brigaadi sõdur Kit. Nagu teisedki intervjueeritud, tutvustas Kit end sõjaväeprotokolli kutsungi järgi. „See on nagu reaktiivlennuk, mis sulle peale langeb,” ütles ta, „nagu põrgu värav.”

Liugpommide tekitatud purustus on nähtav rindejoone lähedal asuvates linnades ja külades. Orihivi linn, mis asub Robotõnest umbes 20 kilomeetrit põhja pool, oli kunagi vastupealetungi juhtimiskeskus. Nüüd on see tühi kest, peatänav on inimtühi, kool ja muud hooned on massiivsete pommikraatrite poolt lõhki löödud.
Üksik töömees Valera sõitis jalgrattaga läbi linna. Ta ütles, et jäi sinna vaatamata tugeva pommitamisele, sest teeb palgatööd, parandab generaatoreid. Ta elab humanitaarabist ja toidab oma kodus 20 hulkuvat kassi, ütles ta.

Sõdurid liiguvad piirkonnas ettevaatlikult, elavad enamasti keldrites ja viibivad varjatult, silma alt ära.

Seda seetõttu, et viimane oht on FPV kasutamine Venemaa poolt – need on kamikaze ründedroonid, mis on sundinud Ukraina sõdureid suures osas rindealadel sõidukeid hülgama ja tegutsema jalgsi.

Odav kommertsdroon FPV (first person view) — esimese isiku vaates — on saanud Ukraina sõja hetke viimaseks relvaks. See võib lennata sama kiiresti kui auto, kannab surmavat lõhkeainekoormat ja seda juhib mitme kilomeetri kaugusel punkris istuv sõdur.

Nii Venemaa kui ka Ukraina armeed kasutavad neid sihtmärkide jahtimiseks ja ründamiseks, kuna nad töötavad kiiremini kui tavapärane koordinaatide edastamine ja viivitusega suurtükilöökide taotlemine. Ukraina sõdurid ütlesid, et kasutavad sageli droone suurtükkide asemel, sest mürske napib üha enam ning droonid on odav ja kiire relv ründeks lähedal asuvate Vene sõidukite, punkrite ja jalaväe vastu.

Mõlema poole sõjaväeüksused postitavad veebis videoid oma edukatest löökidest, mis lõhkemise hetkel lõpevad musta ekraaniga. Mitmed Ukraina drooniüksused lubasid väljaande New York Timesi ajakirjanikel jälgida otseoperatsioone rindejoone lähedal asuvatel positsioonidel, kui nad jälgisid Vene sõdureid ja ründasid valitud sihtmärke.

Üks üksus näitas videoid tabamusest, mis hävitas Venemaa valvekaamerad ja büroohoone antenni. Teine sihtmärk oli puuderivi ääres asuv Vene punker, kuigi droon oli enne kokkupõrget Vene elektroonilise segamise tõttu kõrvale kaldunud.

Vaid üks mitmest droonist tabab oma sihtmärki ning paljud on segamise ja muude häirete tõttu kadunud, ütlesid sõdurid.

Droonide tõttu on rindejoone kaitsmine ja varustamine muutunud üha riskantsemaks.

„Autoga sõitmine on äärmiselt ohtlik,” ütles kutsungit Varvar kasutav Ukraina võitleja. Tema üksuse mehed ütlesid, et alates septembrist on nad soomukitest loobunud ja lähevad jala 10 kilomeetri kaugusel asuvatele positsioonidele. „Sinna saab ainult jalgsi,” ütles Varvar.

Hiljuti öösel Zaporižja oblastis rindejoone poole teele asunud 117. brigaadi mehi ootas ees 6-kilomeetrine matk läbi vihma ja pori, ütles luureülem. Kui nad saavad haavata ja vangi võetakse, hukkavad Vene sõdurid nad, hoiatas ta.

Üks põhjus, miks Ukraina ei suutnud oma vastupealetungis vastu pidada, oli pikk ja vaevaline teekond laskemoona ja toidu kaasaskandmisel vägede varustamiseks ja haavatute toimetamiseks, ütles kompanii ülem Adolf (23).

Kiirabi- ja varustussõidukid sattusid kamikaze-droonide tule alla nii sageli, et tema üksus lõpetas nende kasutamise ja kasutas selle asemel neljarattalist käru, mille vabatahtlikud insenerid kanderaami kandmiseks valmis tegid. Käru oli peidetud puude alla tema komandopunkti kõrvale mitme kilomeetri kaugusel rindejoonest.

Ukraina üksused kasutavad FPV droone samamoodi ja väidavad, et nad olid esimesed, kes hakkasid droone kasutama sihtmärkide ründamiseks. Ukraina sõdurid ja komandörid ütlesid, et venelased on aga viimastel nädalatel seda taktikat kopeerinud ja rindealad droonidega üle ujutanud, mis on surmav.

„Minu mulje on, et Venemaa on droonidest riiklikul tasemel huvitatud,” ütles Kiti kutsungit kasutav sõdur, kuid seevastu tugines Ukraina oma drooniprogrammis siiski suuresti vabatahtlikele ja tsiviilannetajatele. „Ma arvan, et valitsus peaks rohkem tegema,” ütles ta.

Planšet ütles, et venelased kasutavad ka pettust, lastes kõlaritest droonide heli, et panna Ukraina sõdureid arvama, et nad on rünnaku all, kus nad lahkuvad punkritest ja paljastavad oma positsioonid.

Mõned tema rühma liikmed ütlesid, et venelased kasutasid droone suitsugranaatide vastase kaevikutesse viskamiseks. Üks sõdur, kes kasutab kutsungit Medic, ütles, et see tundus omamoodi pisargaasina.

„See põhjustab väga tugevat valu silmades ja tulitamist, nagu söetükk kurgus, ja te ei saa hingata,” ütles ta.
Mitmed sõdurid kandsid kannatanute ravimiseks gaasimaske, kuid kui kaks rühmas olnud meest punkrist gaasi eest põgenedes välja roomasid, hukkusid nad ülal hõljuvate Vene droonide alla visatud granaatide tõttu, ütlesid sõdurid.

Kahjud on suured kõigis eesliini üksustes. Peaaegu kõik on viimastel kuudel haavatud või napis põgenemises ellu jäänud, ütlesid sõdurid.

„Meil on inimestest suur puudus,” ütles 117. brigaadi luureülem, kes kasutab kutsungit Banderas, tuntud näitleja järgi. „Meil on relvi, kuid mehi pole piisavalt.”

Paljud jäävad siiski optimistlikuks. Kaugemal idas Donetski oblastis asus 72. üksik-mehhaniseeritud brigaadi pataljoniülem major Serhi Betz eelmisel päeval enne koitu teele, sõites mööda mudaseid jäätunud roopas teid, et kontrollida oma drooniüksusi rindejoone lähedal. Ta kutsus New York Timesi ajakirjanikud kaasa.

Meeskonnad töötavad maa all, palkidega vooderdatud ja mullaga kaetud punkrites. Arvutimonitoril lülitas komandör sisse drooni otseülekande naaberbrigaadist, kus oli käimas lahing.

„Vene tankid sisenevad külla,” ütles komandör raadiosaatja kaudu. „Kas kõik on valmis?” küsis major droonimeeskonnalt. „Tank on hea sihtmärk, mida hävitada; aitame oma vendi.”

Hiired jooksid prügikotis sahistades nende punkris ringi, samal ajal kui äsja väljaõppelt saabunud ja kasutusele võetud meeskond sättis juhtmeid ja lüliteid, et käivitada FPV droonide õhudessant venelaste positsioonide kohal nende esimeseks löögiks.

Nad olid liiga aeglased ja nende kaks esimest drooni kukkusid alla Venemaa elektroonilise segamise tõttu. Aga major jäi rahule. „Me areneme,” ütles ta.