Ajalugu näitab, et kui poliitiline klass eirab füüsilise töö tegijate heaolu, annab see sageli valusa vastulöögi. See kehtib ka tänapäeval. Pärast sõjalise konflikti ägenemist nii Ukrainas kui ka Lähis-Idas investeerivad valitsused kaitsesse palju rohkem – probleem on aga selles, et nõudlusega sammu pidamiseks pole piisavalt oskustöölisi.
Kui Stefan Löfven 2014. aasta oktoobris Rootsi kõrgeimale poliitilisele ametikohale valiti, pidasid mõned vaatlejad naljakaks, et sotsiaaldemokraatide liider alustas oma karjääri keevitajana. Need, kes ilkusid Löfveni tausta üle tööstuses, ei paistnud olevat teadlikud, et keevitamine nõuab kõrgemaid oskusi. Tõepoolest, head keevitajad on kaitsevarustuse valmistamisel asendamatud ja just seal oli Löfven Rootsi ettevõtte Hägglund & Söner (mis on nüüdseks BAE Systemsi osa) töötaja. Samas ei olnud 2014. aastal relvade valmistamine eriti hinnas, vahendab Financial Times.
Nüüd on ajad muutunud. Eelmisel, 2023. aastal kasvasid NATO Euroopa liikmesriikide ja Kanada kulutused kaitsevarustusele 24,9 protsenti. NATO liitlased kulutavad praegu varustusele keskmiselt 27,8 protsenti oma kaitse-eelarvest. (Poola ja Soome kulutavad üle poole). Ka teised riigid investeerivad relvastusse: Austraalia uuendab oma allveelaevastikku tuumalaevadeks vastavalt Suurbritannia ja USAga sõlmitud Aukuse paktile.
Kuid kaitsevarustuse tootjatel on raskusi vajalike keevitajate, elektrikute ja muude oskustööliste leidmisega. „Tuumajõul töötava Aukuse allveelaeva ehitamise suurim risk on see, kas suudetakse värvata ja koolitada piisavalt kvalifitseeritud keevitajaid,” hoiatas Asia-Pacific Defence Reporter 2023. aasta märtsis, poolteist aastat pärast pakti väljakuulutamist. Samad probleemid on tunda ka Euroopa kaitsefirmades. „Vanemad töötajad lähevad pidevalt pensionile,” ütles ühe Euroopa suure kaitsetööstuse tootja tippjuht. „Kuid millenniaale on raske värvata. Me kogeme põlvkondadevahelist lõhet just sel ajal, kui laieneme.”
Töötajate puudusega ei ole hädas mitte ainult niinimetatud esmatähtsad ettevõtted – suured kaitseettevõtted, kes müüvad otse valitsustele; vaid ka nende tarnijad. „Kaitsetööstuses vajavad tänapäeval kõik masinaid, kõik vajavad oskustöölisi,” ütles Czechoslovak Groupi (CSG) tegevjuht David Chour. „Masinat on väga raske leida ja tarneaeg on aina pikem.”
CSG, mis toodab NATO riikides ja Ukrainas kasutatavat 155 mm laskemoona soovib tootmist kiirendada. Uusi masinaid tuleb oodata ligi neli aastat. (CSG töötab oma olemasolevate masinatega juba kolmes vahetuses). „Kui meil oleks piisavalt võimsust, suudaksime toota kolm korda rohkem laskemoona kui praegu,” ütles Chour.
Relvade valmistamine hõlmab ka erakordset kutsemeisterlikkust. „Kahurimürskude valmistamise protsessi lõpus, kui peate mürsu sees lõhkeainet tundma, pole selles midagi automaatset,” ütles Euroopa tippjuht. „Lennukitel on osi, mis on ikka käsitööna valmistatud. Automatiseeritud protsesse on palju, kuid kaitsetootmine tugineb asjatundlikele töötajatele.”
Lääneriigid on surve all, et suurendada tarneid Ukrainasse, samal ajal suurendades oma kaitsearsenali. Relvatootjad elavad põhimõttelise dilemma ees: rahuajal, kui neil on vaja pidevat lepinguvoogu, on poliitikutel vähe motivatsiooni relvadele kulutada. Kuid ebastabiilsetel aegadel suurenevad kaitsekulutused, mille tulemuseks on suur tellimuste arv, kuid pikk viivitus, kuna ettevõtetel puudub tarneahela täitmiseks piisavalt kvalifitseeritud töötajaid.
Need viivitused on eriti valusad neile, kes on eesliinil. Üks kõrgem juht ütles, et Lääne kaitsetööstuse tootjatel kulub kaks aastat, et valmistada piisavalt laskemoona, et Ukraina sõdurid oleksid sama hästi varustatud kui venelased. Taiwan ootab juba pikemat aega suurt osa 19 miljardi dollari suurusest relvastusest, mille ta on USA tootjatelt tellinud. Sõjad puhkevad, arenevad ja need kaotatakse, sest napib oskustöölisi.
Weld Australia on teinud ettepaneku asutada Canberras laevaehituse keevitusakadeemia. USA-s on kaitsetootjate sihiks keskkoolide karjäärimessid. Inimeste nendele töökohtadele suunamine on kasulik kõigile ajal, mil riikidel on surve oma tarneahelaid kindlustada.
On tõsi, et tehnoloogia väljakutse sunnib kaitseettevõtteid otsima mitmekesiste oskustega töötajaid. Kuid nad vajavad endiselt olemasolevaid – ja nad kaotavad, kui ei leia keevitajaid.
