Ukraina rünnakud sügaval Venemaal sunnivad president Putinit vastama rünnakutega NATO riikides, kirjutab ajakirjas Time välispoliitika analüütik Ian Bremmer.
Jaanuari alguses lasid Ukraina droonid õhku Peterburi lähedal asuva gaasiterminali. Detsembris suutsid Ukraina operatiivtöötajad isegi sügaval Siberis asuvatel Venemaa raudteeliinidel, sadade kilomeetrite kaugusel sõjast lõhkeaineid õhata. Näeme neid rünnakuid Venemaal veelgi, kui Kiievis kasvab hirm, et Ukrainal on otsas võimalused Vene vägede lahinguväljal löömiseks.
Rünnakud on pigem märk Ukraina hirmust kui tema tugevusest. Pärast sadu tuhandeid inimohvreid ja miljonite inimeste ümberasumist on president Volodõmõr Zelenskil ja tema kindralitel uusi põhjusi kahelda Lääne toetuse püsivuses, millest sõltub Ukraina võit mis tahes kujul. Teades, et valijad Ameerikas, selle peamises sõjalises liitlases ja Euroopas, nii sõjalises kui ka rahalises toetajas, on üha enam kahtlevad selle üle, kas Ukraina suudab kunagi Vene sissetungijaid nende kaevikutest välja ajada ja 18% nende okupeeritud territooriumist tagasi vallutada, on Kiiev õigustatult mures.
Isegi kui USA parlament Kongress kiidab 2024. aastaks suurema sõjalise abi heaks, on see tõenäoliselt viimane pakett Washingtonist kuni novembri valimisteni. Kui Donald Trump võidab, teavad ukrainlased, et ta kärbib drastiliselt abi. Euroopa väljavaated on vaid veidi paremad. Saksamaa eelarveprobleemid, kasvav Ungari vastuseis ja EL-i juhtimise puudumine muudab Washingtoni sõjalise abi lünga täitmise keskpikas perspektiivis raskeks.
Samal ajal, kui Vladimir Putin on viinud Venemaa majanduse sõjalisele alusele, teab Ukraina, et ta peab mobiliseerima ja välja õpetama sadu tuhandeid uusi värvatuid. Kiiev kaalub 500 000 täiendava sõjaväelase mobiliseerimist. Isegi kui see osutub võimalikuks, pole see jätkusuutlik sõjas palju suurema rahvaarvu ja majandusega sissetungijate vastu. Sellepärast muutub Kiiev kiiresti meeleheitlikumaks. Ta annab endast parima, et suurendada oma kodumaist kaitsetootmist, eriti droonide puhul lahinguväljal ja sihtmärkide tabamiseks Venemaal.
Sellega kasvab oht nende jaoks, kes pole otseselt sõjaga seotud. Zelenski võtab suuremaid riske, et sõda ümber pöörata ja oma poliitilist positsiooni kodus säilitada, sealhulgas agressiivsemaid rünnakuid sihtmärkide vastu Venemaal ja Ukraina okupeeritud aladel. See tähendab suuremat tõenäosust sõjaga seotud Vene ametnike sihipäraseks tapmiseks ning sagedasi droonide ja rakettidega lööke Krimmis ning Venemaa sõjalisele ja majanduslikule infrastruktuurile, mis võib hõlmata ka Musta mere nafta- ja teraviljarajatisi, mis võib taas häirida maailmaturge. Uued rünnakud on tõenäolised ka Kertši väina sillale, mis ühendab Krimmi Venemaa mandriosaga. See omakorda kutsub esile Venemaa intensiivsemad rünnakud Ukraina linnade vastu. Kõik need rünnakud – ja võimalikke sihtmärke on palju – ohustavad Putini kättemaksu, mis tõmbab NATO otsesemalt konflikti kaasa. Ei Venemaa ega NATO ei taha seda laienemist, kuid sõjad elavad oma elu, eriti kui üks võtmemängijatest – antud juhul Zelenski – on muutumas üha ettearvamatumaks.
