Käes on uus 30-aastane sõda ja sellesse kaasatakse veel riike, tunnistas väljaandele UnHerd antud intervjuus Ukraina presidendi endine nõunik Oleksi Arestovõtš.

Arestovõtš varjab end USA-s, kuna tema vastu on esitatud Ukrainas kaks krimasja ja ta võetakse Ukrainasse naasmisel kinni, mitte ei saadetaks rindele.

Arestovõtš ütles videointervjuus väljaande UnHerd peatoimetajale Freddie Sayers’ile, et ta tahaks ajalukku minna inimesena, kes pakkus välja uut Euroopa kollektiivse julgeoleku kokkulepet Lääne ja riikide vahel, keda kutsutakse „kurjuse teljeks”, selle asemel, et sõdida veel vähemalt 10 aastat. Arestovõtši sõnul ei jää Ukraina ainsaks riigiks, mis sellisel juhul sõtta tõmmatakse.

Selles kokkuleppes peaks olema kaasatud Arestovõtši väitel kõik osapooled, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, USA. Kõik NATO ja ÜRO riigid. Teiselt poolt Venemaa, Valgevene, Hiina, Iraan, nn „kurjuse telg”. Tegelikult oleks vaja uut kollektiivse julgeoleku süsteemi kogu maailmas. Aga vähemalt oleks seda vaja Ida-Euroopas.

Arestovõtši sõnul pole praegu poliitilist ambitsiooni ja võimalust sellist kokkulepet sõlmida. Seetõttu jätkub sõda ja Ukraina pole ainus riik, mis sellesse tõmmatakse järgmise 10 aasta jooksul.

Arestovõtš ütles intervjuus, et Ukraina oli 2022. aasta aprillis juba väga lähedal kokkuleppele, mis oleks Ukraina jaoks olnud väga kasulik.

Arestovõtš, kes oli ise läbirääkimiste meeskonna liige Istanbulis ütles, et see uus kokkulepe lõpetas kaks Ukraina jaoks kahjulikku kokkulepet Minsk-1 ja Minsk-2 ning saavutati ka kokkulepe Krimmi osas. See oleks lõpetanud 10-15 aastat kestnud vaidluse Krimmi osas. See oleks tähendanud julgeolekut Mustal merel ja Ukraina jaoks kaubanduse võimalusi.

Miks seda kokkulepet ei sündinud, Arestovõtš ei tea ja ilmselt keegi täpselt ei tea. Läbirääkimiste ajal mindi tagasi Kiievisse ja pärast Butša sündmusi ütles president Volodõmõr Zelenski, et läbirääkimised on peatunud.

Järgmine kohtumine oleks pidanud olema 9. aprillil, aga sellest loobuti.

Arestovõtš ütles, et enne seda olid kõik väga rõõmsad ja avati isegi šampuse pudelid edukate läbirääkimiste puhul.

Kui sõda algas, korraldati 5-6 rünnakut Kiievile, mis löödi tagasi. Iga tagasi löödud rünnakuga teenis Ukraina plusspunkte läbirääkimistel. Loobuti sellistest Vene nõuetest nagu demilitariseerimine, denatsifitseerimine, vene keel, vene kirik jne. Läbirääkimiste lõpuks jäi vaid üks lahtine küsimus – Ukraina relvajõudude suurus rahuajal. Zelenski ütles toona, et selle küsimuse lahendab ta isiklikult Vene presidendi Vladimir Putiniga.

Istanbuli kokkulepe oli kavatuste protokoll ja oli 90 protsenti valmis Putini ja Zelenski kohtumiseks. See oleks olnud läbirääkimiste järgmine etapp.

Mismoodi Butša kõike muutis, selle kohta ütles Arestovõtš, et ta ei tea. Tema sõnul oli president Butša pärast šokeeritud. Kõik teised olid samuti šokeeritud. Arestovõtš oli ise Butšas kohe pärast seda, kui Vene väed löödi välja. President Zelenski hakkas pärast seda mõtlema, kuidas ta saab läbi rääkida ja kohtuda Putiniga pärast seda. President oli näost muutunud pärast seda, kui käis Butšas ja nägi, mis seal toimus.

Arestovõtši sõnul räägivad paljud, et Briti peaminister Boris Johnson tuli Kiievisse ja lõpetas kõnelused Venemaaga. Aga Arestovõtš ei tea täpselt, kas see nii oli. Mis juhtus ei tea keegi peale Johnsoni enda ja Zelenski, ütles Arestovõtš.

Arestovõtš ütles, et ei taha isegi spekuleerida, mida võis Johnson öelda, kuna see on väga tundlik teema.

Vene väed taandusid Butšast 2. aprillil. Arestovõtš käis seal järgmisel päeval. President Zelenski käis seal päev hiljem 4. aprillil. Järgmine kohtumine pidi olema läbirääkimistel 9. aprillil. Midagi juhtus nende 5 päeva jooksul. Läbirääkimiste grupi meeskonnale öeldi, et läbirääkimised on katkenud. Kui presidendilt küsiti, millal need jätkuvad, ütles ta, et kunagi hiljem, aga mitte praegu.

Midagi oli Zelenskis muutunud nende 5 päeva jooksul. Ajaloolased peavad välja uurima, mis nende 5 päeva jooksul juhtus, ütles Arestovõtš.

Küsimusele, kas venelased võisid olla siirad oma läbirääkimistes ütles Arestovõtš, et venelased olid huvitatud läbirääkimiste jätkumisest, aga Ukraina katkestas need. Nüüd kaks aastat hiljem arvab Arestovõtš, et läbirääkimistel poleks tulemust saavutatud. Põhjus on selles, et Putini plaan oli muuta Ukraina sõda suuremaks kolonialismi-vastaseks sõjaks globaalse Lõuna ja globaalse Lääne vahel. Vastuolu globaalse Lõuna ja globaalse Lääne vahel on väga suur. See puudutab nii Iisraeli-Palestiina konflikti kui Taiwani küsimust ja paljusid teisi asju.

Arestovõtš ütles, et kiirus, millega BRICS praegu laieneb näitab, et mingit kokkulepet niipea ei saavutata. Vene-Ukraina sõda, Vene sissetung avas Pandora laeka, kus on väga palju konflikte, mida ei lahenda Ukraina-Venemaa kokkulepe. Seal on palju suuremad küsimused.

„See on uus maailmasõda,” ütles Arestovõtš, „isegi mitte maailmasõda, see on uus 30-aastane sõda, mis oli 17. sajandi alguses.”  See oli aeg, mil Euroopas algas uusaeg, filosoofilises plaanis, märkis ta. Praegu on Arestovõtši sõnul käimas uusaja lõpp. Seega uusaeg algas 30-aastase sõjaga ja see lõppeb 30-aastase sõjaga. (30-aastase sõja lõpetas Vestfaali rahu 1648. aastal, mida peetakse uusaja alguspunktiks Lääne-Euroopas ning territooriumil põhineva riigikontseptsiooni alguseks- toim.)

Uusaja lõpuga peab Arestovõtš silmas senise inimarengu süsteemi lõppu. See tähendab seega viimase 200-300 aasta süsteemi ja arengu lõppu.

Uusaeg on Arestovõtši sõnul nagu suur tehas, seal on haridus, tervishoid, sõjatööstus, turg. Nüüd aga hakkab see tehas hävima. Esiteks on põhjuseks tehisintelligents. See tähendab, et maailma standardiseerimise, ühesuguseks muutmise ajajärk on läbi saamas. Maailm on selleks liiga mitmekesine.

Globaalse Lõuna ja globaalse Lääne peamine erinevus on Arestovõtši sõnul see, et Lõuna märgib, et neid pole olnud võimalik standardiseerida, kuna nad on erinevad. Poliitika, julgeolek ja kultuur on selleks liiga erinevad. Seetõttu küsitakse õigust olla erinev. Ja selle nimel ollakse isegi valmis sõdima. Et võidelda oma õiguse eest olla erinev. See erinevus pole ainult kultuuris, vaid poliitika tegemise viisis ja igapäevases elus.

See on küsimus ka Ukraina jaoks, kuna Ukraina koosneb paljudest eri kultuuridest. Ühtse monoetnilise ja monokultuurse Ukraina puhul on probleem selles, et 4,5 miljonit ukraina meest pole valmis selle eest võitlema ja surema, väidab Arestovõtš.

Arestovõtši sõnul peaks Ukraina olema poliitiliselt üks riik, aga rahvuseliselt ja kultuuriliselt paljurahvuseline. See on vajalik, kui tahetakse Ukraina taastada 1991. aasta piirides.

Ukrainas elab ametlikult 58 eri rahvust. Mitteametlikult on enam kui 100 eri keelt, palju eri rahvuseid ja kultuure, palju erinevaid ajaloolisi kogemusi. Ukraina loodi mitme eri impeerimi osadest: Austria-Ungari, Saksamaa, Poola ja Vene. Riigis on täiesti erinevad traditsioonid. See on nagu Suurbritannias on Wales, Šotimaa, Iirimaa ja Inglismaa. Seega on Ukraina filosoofilises plaanis föderatsioon. Põhja-ja Lõuna-Ukraina on täiesti erinevad. Ida- ja Lääne-Ukraina on täiesti erinevad. Isegi kõrvuti asuvates Ukraina oblastites on erinevad pulmade ja kõige muu traditsioonid.

Küsimusele, miks peaks siis Ukraina olema üks riik, vastas Arestovõtš: „See ongi küsimus!”. Nüüd on näha, kuidas see küsimus kerkib seoses mobilisatsiooniga. Mobilisatsiooni probleem heidab valgust sügavamatele filosoofilistele ja ajaloolistele probleemidele Ukraina ühiskonnas. Inimesed ei taha sõjaväkke minna mitte sellepärast, et kardavad haavata või surma saada, vaid seetõttu, et nad ei tea vastust küsimusele, miks peaks Ukraina olema üks riik. Paljude jaoks on vastus see, et saada Ukraina pass ja pääseda sellega välismaale. Paljud inimesed ütlevad nii. See on ka peamine Putini eelis. Vene värvatud teavad, mille eest nad võitlevad – nad võitlevad suure Venemaa eest.

Ukraina rahvuslikkuse kohta, mis olevat õide puhkenud pärast sõda ütles Arestovõtš, et seda jagab vähem kui 20 protsenti elanikest. Ülejäänud 80 protsendi jaoks on ideaal multirahvuseline ja multikultuurne riik. Kui Zelenski 2019. aastal võimule tuli, siis just selle ideega. Seda ei öeldud otse välja, aga see väljendus näiteks selles, kui öeldi, et meil pole vene ja ukraina keelekonflikti, me oleme kõik ukrainlased, isegi kui räägime eri keeli.

Arestovõtš ütles, et viimase aasta jooksul on sõja emotsionaalne trauma viinud selleni, et Ukraina rahvuslik natsionalism on toonud kaasa riigi lõhenemise. Ukraina keele kõnelejad on head, vene keele kõnelejad on alamklass. See on Arestovõtši sõnul kõige ohtlikum idee ja veel ohtlikum kui Vene sõjaline sissetung.  Sest keegi sellest 80 protsendist ei taha surra sellise süsteemi eest, kus nemad on alamklass.

Küsimusele, kuidas ta saab prsidendiks kandideerida, kui ta ei usu riigi ja rahva ühtsusse vastas Arestovõtš, et seda seetõttu, et tal on idee, mida ta kutsub nn Viiendaks projektiks, mis suudab ühendada riigi. See on tuntud programm Ukrainas. See tähendab, et Ukrainas on neli poliitilist projekti: Vene, nõukogude, rahvuslik ja Euro-integratsiooni projekt. Arestovõtši idee on noppida neist parim ja luua uus nn Viies projekt, mille peamine idee on ukrainlaste ühendamine. Mis tunnustaks kõiki ukrainlasi läbi ajaloo, kaasajal ja tulevikus. Olenemata sellest, kus nad elavad, mis keelt nad räägivad või millist kultuuri ja traditsioone nad kannavad. Religioon ja traditsioonid, misiganes. See on väga lihtne ja meenutab Ukraina ühendriike.

Arestovõtš ütles samas, et nn Kissingeri projekt, selline rahu Venemaaga, kus Ukraina loobub rahu nimel teatud aladest pole temas sõnul ahvatlev. Ukraina NATO-sse saamise hind on suur sõda Venemaaga. Ka Lääne ja USA jaoks peaks olema Ukraina NATO-sse saamise hind suur sõda Venemaaga. Kollektiivne Lääs pole aga valmis seda hinda maksma. See on suur probleem. Arestovõtš ütles, et tema jaoks on sellises olukorras täiesti ebarealistlik Ukraina saamine Euroopa Liidu või NATO liikmeks.

Samas on Arestovõtš iseseisva Ukraina riigi pooldaja. Aga see iseseisev Ukraina peab ilmselt minema Lõuna-Korea või Iisraeli teed, või nagu Aserbaidžaan ja Türgi, mitte aga kui Venemaa osa. Mitte Venemaa osa, aga tuleb olla realistlik, et mitte ka NATO või Euroopa Liidu osa. See peab olema tugev ja neutraalne riik, millel on sügavad suhted kollektiivse Läänega. Sest Ukraina on Euroopa osa, ajalooliselt Euroopa riik. Kuid praegu on liitumine täiesti ebarealistlik. Ja seda mitte Ukraina, vaid Lääne poolt.

See tähendab, et Ukrainast saab piiririik, mis pole ühe ega teise liidu liige. Ühelt poole on see Arestovõtši väitel kehvem olukord, kuid teiselt poolt võib see anda lisavõimalusi taristu ja logistikakoridoride näol. See võib olla riik, mis mõistab mõlemaid pooli, nii Euroopat kui ka Venemaad ja Aasia riike. Ukraina võiks olla nagu vahendaja, tõlk. Seeläbi võib Ukraina mängida olulist rolli Ida-Euroopa julgeoleku, logistika ja stabiilsuse osas. See võiks olla perspektiiv Ukraina välispoliitika jaoks, ütles Arestovõtš.

Välispoliitika on aga sisepoliitika peegel, seetõttu tuleb end muuta seesmiselt, enne kui seda ideed kasutada Euroopas.

Arestovõtš ütles, et ta ei tea, kas tal on võimalik võita presidendivalimised, aga ta peab andma võimaluse inimestele, kes temasse usuvad.

Siin on video: