Venemaa sõja rindejooned Ukrainas kubisevad rottidest ja hiirtest, levitades väidetavalt haigusi, mis põhjustavad sõduritel oksendamist ja veritsemist silmades, sandistades lahinguvõimet ja taasluues kohutavaid tingimusi, mis vaevasid sõdureid Esimese maailmasõja kaevikusõjas.
Ukraina sõjaväelane, kes kasutab kutsungit „Kira” meenutas, kuidas tema pataljoni tabas eelmisel sügisel „hiireepideemia”, kui ta võitles Zaporižja oblasti lõunaosas, vahendab CNN.
„Kujutage ette, et lähete magama ja öö algab sellega, et hiir roomab teile püksi või kampsunisse või närib teie sõrmeotsi või hammustab kätt. Magada saad kaks või kolm tundi, olenevalt sellest, kuidas on õnne,” rääkis Kira CNN-ile. Tema hinnangul oli tema neljast sõdurist koosnevas punkris umbes 1000 hiirt. „Meid ei külastanud hiired; meie olime nende külalised.”
Pealetung on osaliselt tingitud aastaaegade ja hiirte paaritumistsükli muutumisest, kuid näitab ka seda, kuidas sõda on muutunud staatiliseks pärast seda, kui Ukraina vastupealetungi suures osas tõrjus Venemaa tugevalt kindlustatud kaitse. Järjekordsel karmil talvel otsivad hiired toitu mööda peaaegu 1000-kilomeetrist rindejoont, levitades haigusi ja rahulolematust toitu ja soojust otsides.
Kira ütles, et proovis kõike, et nende punker hiirtest vabastada: piserdas mürki, pihustas ammoniaaki ja isegi palvetas. Ta ütles, et läheduses asuvad poed varusid hiirevastaseid tooteid ja tapsid neid. Kuid kuna hiiri aina tuli, proovisid nad teisi meetodeid.
„Meil oli kass nimega Busia, kes algul aitas ja sõi ka hiiri. Kuid hiljem oli neid nii palju, et ta keeldus. Kass võib püüda ühe või kaks hiirt, kuid kui neid on 70, on see ebareaalne,” sõnab ta.
Ukraina ja Venemaa sõdurite sotsiaalmeedias jagatud videod näitavad probleemi ulatust rindel. Hiiri ja rotte on näha voodite all, seljakottides, elektrigeneraatorites, mantlitaskutes ja padjapüürides ringi jooksmas. Ühel on kujutatud hiiri, kes paiskuvad Vene suurtükitorust välja nagu Browningu kuulid.
Teises proovib kass tugitoolil hiirt püüda, enne kui sõdur koputab istme ülaosale ja veel kümned laskuvad allapoole. Lootusetult vähemuses olev kass tunnistab lüüasaamist ja tõmbub tagasi.
Ukraina sõjaväeluure teatas detsembris „hiirepalaviku” puhangust paljudes Vene üksustes Harkivi oblastis Kupjanski ümbruses, mida Moskva on püüdnud vallutada juba kuid. Aruandes öeldakse, et haigus kandub hiirtelt inimestele „hiire väljaheidete tolmu sissehingamise või hiirte väljaheidete toiduga neelamise teel”.
CNN ei ole suutnud teadet iseseisvalt kontrollida, kuid Ukraina sõjaväe andmetel kuuluvad kohutavate sümptomite hulka palavik, lööbed, madal vererõhk, verevalumid silmades, oksendamine ja kuna see mõjutab neere, tugev seljavalu ja probleemid urineerimisel.
Ukraina sõjaväeluure väitel on tulemus, et „hiirepalavik” on oluliselt vähendanud Vene sõdurite lahinguvõimet. Aruanne ei öelnud, kas Ukraina sõjaväelased on sarnaselt mõjutatud.
Ukraina võimud ei nimetanud konkreetset haigust Vene sõjaväelastel, kuid näriliste läheduses elamisega on seotud terve rida haigusi, millel on sarnased sümptomid, sealhulgas tulareemia, leptospiroos ja hantaviirus.
Raport meenutas I maailmasõja aruandeid, kus mädanenud jäätmete ja surnukehade hunnik võimaldas „kraavirottidel” kiiresti paljuneda. Rotid on öise eluviisiga ja sageli kõige aktiivsemad ajal, mil sõdurid püüavad puhata, põhjustades tohutut stressi.
Kaevikus võidelnud inglise luuletaja Robert Graves meenutas oma memuaarides, kuidas rotid „tulid kanalist üles, toitusid rohketest surnukehadest ja paljunesid tohutult”. Kui saabus uus ohvitser, kuulis ta esimesel õhtul kähmlust, valgustas tõrvikuga voodit ja leidis oma teki pealt kaks rotti, kes kaklesid mahalõigatud käe pärast.
Esimeses maailmasõjas rottide populatsioon paisus, kui konflikt vaibus. Ja kardetakse, et sama on teinud Venemaa sõda Ukrainas. Ukraina relvajõudude juht kindral Valeri Zalužnõi ütles möödunud aasta lõpus väljaandele Economist: „Just nagu esimeses maailmasõjas, oleme jõudnud tehnoloogia tasemele, mis viib meid ummikseisu.”
Ukraina riikliku ajaloomuuseumi teadur Ihor Zahorodnjuk ütles CNN-ile, et hiirte levimise põhjuseks oli osaliselt näriliste paljunemise kõrgaeg sügisel, aga ka sõja enda mõju.
„2021. aasta sügisel külvatud taliviljad jäid 2022. aastal paljudes kohtades koristamata ja andsid helde isekülvi. Sellel siginud hiired elasid üle väga sooja talve ja läksid uut saaki koristama,” rääkis ta. Sõda on hajutanud ka looduslikud kiskjad, võimaldades hiirtel vabamalt paljuneda.
Peale selle, et hiired tekitavad sõdurites ärevust ja haigusi, laastavad nad ka sõjalisi ja elektriseadmeid. Kui Kira töötas signaalijana ja elas Zaporižjas teistest lahinguüksustest eraldi, suutsid hiired metallkastidesse ronida ja juhtmeid läbi närida, mis häiris sidet.
„Hiired närisid kõike: raadioid, repiitereid, juhtmeid. Hiired istusid autodesse ja närisid elektrijuhtmeid, et autod ei saanud sõita, samuti närisid nad paake ja rattaid,” rääkis Kira. „Ainuüksi meie kaeviku hiirte kahjud ulatuvad miljoni grivnani [26 500 dollarit].”
Zahorodnjuk rõhutas, et kahju võib olla kriitiline, „kuna side katkemine võib maksta elusid”.
Kuna Ukrainas on talv, süveneb probleem tõenäoliselt enne, kui see paremaks läheb. „Läheb aina külmemaks ja neid läheb aina rohkem kaevikutesse. Olukord ei muutu enne, kui nad kõik selle läbi teevad,” ütles Zahorodnjuk.
Esimeses maailmasõjas ei suutnud sõdurid kaevikurottide probleemi lahendada. Selle asemel tapsid nad rotte meelelahutuseks. Nende täägi otsa torkamisest sai meelelahutus. Rottide arv ei vähenenud enne, kui sõda lõppes. Kuid Zahorodnjuk hoiatas, et Ukrainas ei tohiks lasta samal korduda.
„Võitlus nende vastu peaks olema organiseeritud ja mitte lootma sõduritele ja vabatahtlikele, kes ei kujuta ette võitlusviise. See on vale. See on ju armee lahinguvõime küsimus. Peame oma sõdurite eest hoolt kandma,” sõnas ta.
