Sõdurid on alustanud meeletut võidujooksu lumisel ja jäisel rajal, mis lookleb läbi metsa. Kukkumise vältimiseks klammerduvad nad kurvides puuokste külge, samal ajal kui vene mürsud plahvatavad 500 meetri kaugusel.
Äsja tuli raadio teel tellimus. „Meil on koordinaadid, meil on sihtmärk,” hüüavad sõdurid, kui nad jõuavad iseliikuva haubitsa SPG positsioonile, vahendab Le Figaro.
Metsaserval olevat soomukit kaitseb kamikaze droonide eest võrkkatus. Kaks meest kannavad mürsku, mille nad laevad masina tagaossa, samas kui teine tõstab 122 mm kahurit, et sihtida vaenlase positsiooni. „Üks, kaks, kolm, tuli,” annab käsu üksuse ülem, 21-aastane leitnant Bogdan. Mürsk tulistatakse kõrvulukustava mürinaga, eralduvad oranž leek ja tugev püssirohulõhn.
Niipea kui lask kõlab, jätkavad mehed jooksu teises suunas, kihutades täiskiirusel mööda jäist rada alla. „Ära venita. Vene kamikaze-droonid,” karjuvad sõdurid, kui vene mürsud kauguses vilistavad enne alla kukkumist, raputades puuoksi.
„Nädal tagasi tulistasid venelased mürsu otse meie laskepositsiooni ette,” ütleb leitnant Bogdan 43. suurtükiväebrigaadist, „peaaegu saime pihta. Siis prooviti meid kätte saada kahe Lancet’iga (vene kamikaze droonid). Aga me oleme ikkagi siin!” Meestel on lubatud teha üks lask Venemaa positsioonile. „Meil ei ole enam laskemoona,” kurdab staabiseersant Mõhaïlo, „meil on lubatud kolm mürsku päevas, samal ajal kui venelased tulistavad oma suva järgi.”
Tulemas on Vene rünnak
Kolm nädalat on Ukraina valmistunud seisma silmitsi Vene uue suurpealetungiga Kupjanski piirkonnas, umbes sada kilomeetrit Harkivist kagus, kusjuures Moskva intensiivistab linna ja seda ümbritsevate Ukraina positsioonide pommitamist. Vene ja Ukraina väed võistlevad parimate positsioonide pärast Kupjanski, Svatove ja Kreminna piiril kulgeval rindel. Moskva on koondanud oma ressursid piirkonda, et püüda läheneda Kreminna ja Lõmani linnadele, mille Kiievi sõdurid vallutasid tagasi 2022. aasta septembris toimunud välkpealetungi käigus, mille käigus nad tekitasid Vene vägedele alandava taganemise.
„Vene vägede igapäevased rünnakud jätkuvad Sõnkivka asula lähedal, et luua sillapea ja jätkata edasitungi Kupjanski linna poole,” hoiatas Ukraina maavägede armee ülem kindralleitnant Oleksandr Sõrski. Ta lisas, et Vene väed korraldasid uueks rünnakuks ümber formeerudes pommirünnakuid. Moskva vedas kohale rohkem soomusmasinaid ja suurtükke, et toetada peamiselt Vene vangidest koosnevate jalaväerühmade (nn Torm Z) edasitungimiskatseid, ütles Sõrski. Vene vägesid piirkonnas on tugevdanud ka parema väljaõppega reservväelased teistelt lahinguväljadelt.
Ukraina ametnikud on juba mitmeid kuid valmistunud Venemaa pealetungiks Kupjanskile, mis on pommirünnakutest laastatud ja kuhu on jäänud vaid murdosa algsest 26 000 elanikust. Kirde-Ukraina sõjaväeülemad kirjeldasid piirkonda kui üht „kuumemat”, isegi kui Kiievi väed üritasid suurt vastupealetungi lõunas ja Donbassis. Kui linn Vene vägede poolt vallutatakse, võib see olla oluline logistiline hüppelaud pealetungi jaoks lõunasse või läände. Seistes silmitsi korduvate Venemaa rünnakutega, andsid Ukraina võimud eelmisel nädalal korralduse evakueerida 26 piirkonda Harkivi oblastis, kus asub Kupjansk. Otsus puudutas umbes 3000 inimest.
Rinne on sektoris üldiselt külmunud juba üle aasta. Kuid alates septembrist on Vene väed regulaarselt rünnanud, registreerides Kupjanski lähedal minimaalset edu. „Venelased on alates 1. jaanuarist jätkanud surve suurendamist,” kinnitab staabiseersant Mõhaïlo. Enne oli neil üks Vene suurtükipatarei ees. Nüüd ollakse mitme patarei pideva tule all. Ja meie poolel pole meil enam piisavalt laskemoona, et tulistada nende positsioone nagu varem. Kõigest hoolimata nad ei liikunud. Need on meie positsioonist veel 7 km põhja pool ja 10 km ida pool. Venelaste survel jätkavad Ukraina väed rindejoone hoidmist nii hästi kui suudavad. „Venelased koondavad jõude, nad püüavad edasi liikuda,” hoiatab Mõhaïlo, „kuid nad ei saavuta midagi. Meil on siia koondatud palju vägesid, mõned meie kõige lahingukindlamad brigaadid. Mööda saada on võimatu. Meil on nööri hoidmiseks piisavalt mürske. Aga kui tahame kevadel uuesti pealetungile minna, siis vajame mehi, laskemoona, F-16 ja Scalp rakette. Ilma õhukatteta ründamine on enesetapp.”
Vene positsioonidest mõne kilomeetri kaugusel asuvas telliskivimajas joob leitnant Maksim oma liigmagusat kohvi, oodates käsku, milleks on tabamiseks mõeldud Vene sihtmärgi koordinaadid. Tema raketiauto Grad on pargitud umbes saja meetri kaugusel eemal, puude varjus, mis kaitseb seda vaenlase droonide vaate eest.
Tsiviilelus kasutatud autode müüja, poolteist aastat tagasi sõjaväkke läinud 41-aastane Maksim on kindel, et 2024. aasta tuleb Ukrainale võiduaasta. Prantsusmaa suur austaja näitab laia naeratust, enne kui usaldab kohmakat prantsuse keelt: „Minu unistus on kinkida mulle kahur Caesar!”
Ta poleks 2014. aastal Kiievis Maidani väljakul „väärikuse” revolutsiooniga tegeledes iial ette kujutanud, et Kremli peremees läheb riigi vastu sõtta ja et kümme aastat hiljem võitleb ta rindel selle vabastamiseks Vene ikke alt. „Sel ajal ei olnud Ukrainal armeed,” ütleb ta, „polnud jalanõusid, polnud varustuse varuosi. Nüüd hakkab laskemoon otsa saama, kuid praegu peame vastu. Meil on ainult 40% laskemoonast, mis meil peaks olema. Kui venelased alustavad siin tõsist pealetungi, siis me vastu ei pea. Kuid meil pole muud valikut kui sõdida, pole muud valikut kui see sõda võita. Kui nad ei taha lõpetada nagu meie, peavad eurooplased meid aitama.” Maksim peatub hetkeks, enne kui jätkab: „Aga mis te arvate, et läheme venelaste vastu labidatega võitlema? Nii et tehke seda, haarake labidad ja tulge siia võitlema!”
Maksimi jaoks pole Vladimir Putiniga kompromissid võimalikud. Ta astus armeesse, et kaitsta oma perekonda ja sõpru, naist ja tütart. Et hoida ära teisi veresaunasid, nagu Irpini ja Butša omad. „Ma olen reisinud kõikjal Euroopas ja tunnen end eurooplasena,” ütleb ta. Tegime demokraatliku valiku iseseisvuse nimel 1991. aastal. Isegi kui miski pole täiuslik, oleme omandanud vabaduse ja demokraatia maitse. Sellest on saanud meie elustiil. Me ei taha enam olla lukustatud diktatuuri. Relvastatud droonidetektoriga, mis piiksub pidevalt, andes teada, mis tüüpi droon tema positsioonist millisel kaugusel asub, kurdab ametnik jälgimisseadmete ja Vene enesetapudroonidega reostunud taeva üle. „Venelased ründasid mind umbes kümme korda minu laskepositsioonil,” ütles ta, „pääsesin napilt, tulistades nende droone droonivastasest kahurist. Meil on meestest puudus. Kuid tasapisi saabub uusi värvatuid, et korvata pataljonides tekkinud kaotusi. Ja nad õpivad väga kiiresti. Meil on jõudu ja moraali. Andke meile F-16, Caesarid ja Scalp raketid ja me võidame selle sõja aastal 2024!”
Mõned kilomeetrid lääne pool puhkavad rinde tagalas maa all 43. diviisi teise jalaväekompanii mehed, kes on veetnud 4 päeva eesliinil -15 kraadise külmaga näoga venelaste poole. Alates 2022. aastast on nad kaotanud 80% oma isikkoosseisust tapetute, vigastatute või mujale viidute näol. Esimesel kompaniil on alles vaid 8 protsenti koosseisust. Sõduritel puudub laskemoon, et venelaste igapäevastele rünnakutele vastu seista. Kõigist raskustest hoolimata säilitavad nad terasest karastatud sihikindluse. „Me jääme siia, vastamisi venelastega, nii kauaks, kui meid vajatakse,” vannub staabiseersant Serhi, „valmistume rasketeks aegadeks. Kuulasime Vene sidet pealt ja tegime luuret. Teame, et nad valmistuvad alustama suurt pealetungi meie positsioonidele. Väldime roosilisi mõtteid, nagu järgmine põlvkond. Sest roosilised mõtted pehmendavad mehi. Ja kui vaenlane märkab, et meil pole moraali, siis ta ründab.”
Iga kolme päeva järel naasevad teise kompanii sõdurid kolmeks-neljaks päevaks oma kaevikutesse, et hoida positsiooni eesliinil näoga venelaste poole, kelle poolt nad igapäevaselt rünnakuid taluvad. Neid on paarikümne ringis, kes kaitsevad hektari suurust territooriumi, kaevikutega kaetud metsatükki. See tundub triviaalne, kuid nõuab üliinimlikku pingutust. „Meil palutakse rindejoont hoida, nii et me hoiame joont,” jätkab staabiseersant Serhi, õgides sõbralikult naeratades puuviljapastaga täidetud küpsist. 35-aastaselt on tal endiselt nooruki näojooned. „Kui meil palutakse rünnata, siis me ründame. Aga see oleks enesetapp. Meil pole piisavalt mehi ega piisavalt laskemoona. Sõdurid naasevad homme eesliinile. Selleks valmistumiseks lõpetavad nad täna õhtul söömise ega söö külmast hoolimata 4 päeva midagi. WC-sse minek on surm,” ütleb Serhi tõsinedes. „Enamik meie sõpru said drooni- või suurtükitulega tabamuse, kui nad tulid oma kaevikust välja, et sitale minna!” Serhi ja tema relvavennad tahavad ellu jääda, et venelastele vastu pidada.
