Soome põlissoomlaste erakonna presidendikandidaat Jussi Halla-aho ütles intervjuus Iltalehtile, et Soome presidendina võtaks ta tavapäraste kõrvale ühe uue fookuse. See oleks kahepoolsete suhete arendamine globaalse Lõuna riikidega.

Halla-aho juhtimisel eemalduks Soome „traditsioonilisest moraliseerimisest ja heategevusel põhinevast koostööst vastastikuse austuse ja kasu” suunas.

Headeks näideteks sellistest riikidest on Iraak ja Somaalia, ütles Halla-aho.

Iraak ja Somaalia on mõlemad muu hulgas riigid, kust tuleb Soome suhteliselt palju varjupaigataotlejaid.

Püüaksin suhteid süvendada, et saaksime nende eest praktilised asjad korda ajada. Olen kindel, et selline koostöö oleks kasulik mõlemale poolele, sõnas ta.

Halla-aho sõnul on lääneriigid teinud vea globaalse Lõuna riikidega, sest on võtnud eesmärgiks „oma väärtusi nendesse riikidesse eksportida”.

Me peaksime loobuma sellisest näpuviibutamise moralismist ja leppima sellega, et meie ühiskonnakorraldus ei meeldi kõigile inimestele maailmas, ütles ta.

„Afganistani läbikukkumine on näide sellest, kui raske on viia meile olulisi väärtusi ühiskonda, kus nende järele puudub tõeline nõudlus,” sõnas Halla-aho.

Uus president hakkab juhtima Soome välis- ja julgeolekupoliitikat olukorras, kus Soome pole mitte ainult NATO uus liige, vaid ka tugevalt kaasatud kahepoolsesse kaitsekoostöösse USA ja Suurbritanniaga.

Halla-aho kirjeldab muutust kui dramaatilist.

Tema sõnul oli Soome juhtivates ringkondades varem „kui mitte allergiat, siis vähemalt kahtlusi USA suhtes”. Nüüd on Soomel turvalahenduste osas USA-ga ühine seisukoht.

Kuidas suunab Soome uus staatus NATO liikmena ja üha tihedamalt USA poolel Soomet tulevikus rahvusvaheliste otsuste tegemisel?

See on meie kõigi jaoks uus olukord. Ei tasu lüüa lukku, mida Soome peaks tegema ja mida mitte. Kõigepealt tuleks vaadata, kuidas asjad loomulikult arenema hakkavad, ütles Halla-aho.

Kas liit USA-ga muudab näiteks Soome suhtumist Gaza kriisi? Ka presidendivalimiste ajal on seda asja palju arutatud.

Ma ei näe, et USA pärast oleks Soome seisukohtades olnud teatud ettevaatlikkust või häbelikkust, ütles Halla-aho.

Teatav tagasihoidlikkus asjas tuleneb Halla-aho sõnul pigem sellest, et Soomel on Iisraeliga olulised kahepoolsed suhted näiteks kaitsematerjalide hankimisel.

Aga vähemasti pole ma ise märganud, et siin mingi dramaatiline nihe oleks toimunud, kui mõelda Soome pikale välispoliitilisele joonele, lisas ta.

Halla-aho märkis, et soomlaste Iisraeli-vastane suhtumine on üldiselt väiksem kui paljudes teistes lääneriikides. Tema sõnul on see muu hulgas tingitud sellest, et Soomel pole nii suurt Lähis-Idast pärit moslemitest elanikkonda, mis paljudes lääneriikides mõjub Iisraeli suhtes survejõuna.

Presidendivalimistega seoses on palju räägitud ka kandidaatide senistest tegudest või tegematajätmistest seoses Venemaaga.

Kas on nii, et kui varem kummardusime Moskva suunas, siis hiljem Brüsseli suunas ja tulevikus kummardutakse Washingtoni poole?

Vähemalt ma ei näe selleks erilist vajadust. Jah, ka NATOs on erinevaid riike. Mõni on olnud vähem, mõni kriitilisem USA tegevuse suhtes maailmas. NATO liikmelisus iseenesest ei sunni Soomet olema midagi muud kui ta ise, sealhulgas seoses USA-ga, ütles Halla-aho.

Millises suunas liigub USA, kui mõelda tema rollile NATO-s ja üldse maailma politsei rollile?

Tõenäoliselt mõjutab seda mingil määral ka presidendivalimiste tulemus, kuid mitte lõputult, ütles Halla-aho ja tuletas meelde USA pikka ja stabiilset välispoliitilist joont.

Isegi Trumpi teine ​​ametiaeg ei muudaks nii palju, leiab ta.

Halla-aho sõnul tõstatati sarnane mure USA välispoliitika pärast ka siis, kui Trump esimest korda presidendiks valiti. Kuid see ei mõjutanud USA kohustusi ega nende täitmist NATO-s. Ma ei usu, et see ka praegu erilist mõju avaldaks, ütleb ta.

Halla-aho sõnul on USA ressursid suured, kuid „need pole ka piiramatud”.

Asjaolu, et USA on sunnitud ressursse jõulisemalt hajutama, võib viia selleni, et abist Ukrainale ei piisa. See on Venemaa huvides.

Nüüd on märke, et nad peavad need (ressursid) hajutama, ennekõike Lähis-Itta. Mina isiklikult tõlgendan neid Põhja-Korea sõjakaid kõnesid kui katset siduda Ameerika ressursse ka Lõuna-Koreas, mõtiskleb Halla-aho.

Kas on oht, et triivime konfliktidesse, milles me ei tahaks olla?

Ma ei pea seda tõenäoliseks. USA ja USA juhitud koalitsioonid ja NATO on osalenud erinevatel operatsioonidel ning soovimatuid liikmesriike pole sinna sunditud. Seetõttu on raske näha olukorda, kus Soome satuks NATO liikmelisuse tõttu konflikti, millest me NATO-välise riigina võiksime olla väljaspool, märgib Halla-aho.

Kui rääkida Euroopa regiooni kaitsmisest, siis on üsna raske ette kujutada konflikti, millest Soome võiks välja jääda, olgu ta NATO liige või mitte, ütleb Halla-aho.

Halla-aho sõnul seisneb Soome NATO liikmelisuse tähendus igal juhul selles, et see vähendab sõjalise konflikti ohtu selles suunas.

Liikmelisuse heidutav mõju muudab konflikti Venemaaga ebatõenäoliseks. Seda tahavad ka NATO ja USA. Ma ei näe, et see oleks kuidagi vastuolus Soome enda huvidega, ütleb ta.

Halla-aho hinnang sõja olukorrale pole positiivne. Olukorra hinnang on, et Venemaa ei kaota sõda, kui lääneriigid Ukraina abistamiseks palju rohkem ei tee, ütleb ta.

Presidendina rõhutaks Halla-aho, et „nüüd hirmuga USA presidendivalimisi ootamise” asemel tuleks mõelda, miks just USA varustab Ukrainat rohkemate relvadega kui Euroopa riigid kokku.

Nüüd oleme ehk üle saanud eelmise aasta olukorrast, mil kartsime Venemaa reaktsiooni, kui teatud materjale Ukrainasse tarnitakse. Nüüd seisame silmitsi ressursiprobleemidega. Siiani on Ukrainat abistanud rahuaegsed varud ja need hakkavad lõppema, märgib ta.

Halla-aho nõuab, et Euroopa riigid võtaksid kaitsematerjalide hankimisel pikaajalised kohustused, et tööstus hakkaks neid tootma. Soomes on seda juba tehtud näiteks suurtükimürskudega.

Millised on teie arvates tagajärjed, kui Venemaa võidab sõja?

Venelastel on ajaloost tulenevad piirkondlikud kired. Ta peab mõnda naaberriiki enda või vähemalt Venemaa huvisfääri kuuluvaks. Tal ei ole vähimatki kõhklust oma eesmärkide edendamisel isegi jõu abil, vastab ta.

Halla-aho tuletab meelde, et ka Venemaa kannatab materiaalseid ja inimlikke kaotusi rohkem kui ükski lääneriik.

Jah, tuleb eeldada, et Venemaal on vähemalt kiusatus Kesk-Aasias – Kasahstanis, Moldovas, Kaukaasia piirkonna riikides – midagi vähemalt proovida, isegi Balti riigid võivad ohus olla. Pole välistatud, et Venemaa proovib rünnata NATO riiki, kui ta tunneb, et tema heidutuse taga ei ole piisavalt jõudu, kui ta tunneb, et NATO-l pole tegelikult võimet seda takistada ja tal pole poliitilist otsustavust tõrjuda ja ajada venelasi NATO territooriumilt välja, märgib ta.

Halla-aho on seisukohal, et kui Venemaa selle sõjaga midagi saavutab, tähendab see võimalikku survet väikestele naaberriikidele.

See tugevdaks Venemaa ja venelaste enesehinnangut, oleks lääneriikidele alandus, oleks sõnum kolmandale maailmale, et Venemaa on tugevam kui kogu kollektiivne Lääs. Sellest ei tuleks midagi head, sõnab ta.

Halla-aho on üle kahekümne aasta olnud Venemaa arengu karm kriitik. Ta on töötanud ka Soome saatkonnas Kiievis ja räägib vabalt ukraina keelt.

Mida Venemaa lõpuks sihib?

Ma ei saa seda kindlalt väita, kuid tean, et Ukraina kaotamine oli venelastele sügav trauma. Mitte ainult Putinile ja tema lähiringile. Venemaa mõtteviis maailmast on see, et ta ei tunnusta väikeriikide suveräänsust ja nende õigust ise otsustada, sõnab ta.

Halla-aho sõnul näeb Venemaa oluliste tegijatena vaid suurriike.

Kui väikeriigid taotlevad NATO liikmesriikideks ja USA liitlasteks saamist, et end kaitsta, on Venemaa seisukohalt tegemist Ameerika imperialismi laienemisega, räägib ta.

Halla-aho ütleb, et kuigi venelased räägivad palju oma julgeolekuhuvide kaitsmisest, et NATO kujutab neile ohtu, teavad nad, et Venemaad ei ründa keegi.

Vene mõtteviisi järgi on aga riigi julgeoleku jaoks hädavajalik, et riigil säiliks võimalus hallata oma naaberriikide julgeolekulahendusi.

Kui need Venemaa väikesed naaberriigid on USA julgeolekugarantiide all, vähendab see Venemaa võimalusi seda teha.

Nii et kui Venemaa austab ainult teisi suurriike, siis kas Ukraina sõja lahendus on lõpuks Venemaa ja USA kokkulepe?

Jah, on raske uskuda, et venelased kirjutaksid oma nimed paberile, mis oleks teistele osapooltele vastuvõetav. Asjaolu, et venelastel lastakse rüüstatud alad endale jätta ja hüvitisi mitte maksta, oleks meile harjumuspärase maailmakorra dramaatiline muutus. Teisest küljest, kui Venemaa ei saa midagi, siis tõenäoliselt ei lõpeta ta sõda vabatahtlikult, ütleb Halla-aho.

Tema sõnul võib tekkida selline olukord, et lõppeb venelaste võime seda sõda pidada.

Ka nende ressursid ja varud pole piiramatud. Peame mõistma, et oleme kurnamissõjas, et näha, kellel esimesena moon otsa saab. Peame tegema kõik endast oleneva, et venelastel saaks enne otsa, ütleb Halla-aho.

Te olite Venemaa suhtes kriitiline juba väga varakult. Millele tugines see, et te ei uskunud, et Venemaa võib saada demokraatlikuks riigiks ja et see võib olla seotud rahumeelse kooseksisteerimisega majandussuhetega?

Võib-olla alustaksin sellest, et ideed, et Venemaast saab mingi liberaalne demokraatia, põhinesid ainult sellel, et me lootsime, et see juhtub. Kuid Venemaa ajaloos, kui seda piisavalt kaugele vaadata, pole alust eeldada, et see juhtuks. Ja see suur pööre, mis juhtus Putini presidendiks või tegelikult juba peaministriks saades, oli üsna selge, seda ei tahetud lihtsalt näha, ütleb Halla-aho.

Halla-aho hinnangul on asja mõjutanud see, et Soomes, erinevalt näiteks Balti riikidest, ei toimunud riigiteenistuses ja poliitilistes otsustajates vahetust.

Tundsime Venemaa suhtes sümpaatiat nagu lihasmäluga, tahtsime sellele mõistvalt läheneda, ütleb Halla-aho.

Kas Venemaa sündmustes oli jooni, mis varjasid tõsiasja, et arengut nii ei nähtud?

Putin tõi Vene ühiskonda teatud korra ja etteaimatavuse ning ilmselt sai Venemaast ka Soome seisukohalt lihtsam vestluspartner, kui kaos ja kõikjale imbunud korruptsioon hakkas kaduma. Aga selle hind oli see, et Venemaa pöördus totalitarismi poole ja see oli väga selgelt näha juba 21. sajandi esimestel aastatel. Soome välis- ja julgeolekupoliitilist juhtkonda see aga ei mõjutanud, vaid Venemaa tegevusesse suhtuti mõistvalt.

Kui vaadata tulevikku ja olukorda, kus sõda oleks läbi nii, et see rahuldaks ka rünnatud Ukrainat, siis kuidas võiks mõelda suhete taastamisele Venemaaga?

Halla-aho sõnul on „kõigepealt ilmselt praktilised asjad”.

Meil ​​on ju palju selliseid praktilise koostöö, keskkonnakaitse, piiriülese koostöö ja muu sellise valdkondi, mittepoliitilisi koostöövaldkondi. Meil on Venemaaga alati olnud diplomaatilised suhted ja madala intensiivsusega diplomaatiline tegevus, sõnab ta.

Halla-aho sõnul pole kaubandussuhete juurde tagasiteed nagu varem.

Seoses sellega, et Venemaale ei investeeri enam keegi, kui on nähtud, mis investeeringutega juhtuda võib.

Venemaa on primitiivne ressursimajandus, mis tarbib energiat. Fossiilenergia tähtsus lääneriikides seoses rohelise üleminekuga niikuinii väheneb ning vajaminev nafta ja gaas tuuakse ilmselt mujalt sisse. Oleme selleks vajaliku taristu rajamisega juba kaugel. Seetõttu pole vaja selliseid kaubandussuhteid nagu meil enne seda sõda olid.

Halla-aho hinnangul võivad kaubandussuhted Venemaaga olla näiteks „üsna väikesemahuline kaupade, võib-olla toiduainete vahetus”. Halla-aho sõnul on Venemaa probleem selles, et tegelikult ei toodeta midagi, mida Lääne-Euroopas juba ei tehta.

Poliitilisteks suheteks pole eeldusi enne, kui Venemaa on Ukrainast välja tõmbunud ja oma tekitatud hävingud ühel või teisel viisil kompenseerinud. Ei maksa arvata, et aeg parandab haavad, et kui piisavalt kaua oodata, siis kõik normaliseerub, ütleb ta.