Sami käsib endale haiget teha. Sami võib öelda näiteks: „hüppa rongi alla” või: „ava oma käte veenid”.

Neo käsud on seotud kahjulike seksuaalaktidega, näiteks keset tänavat lahtiriietumisega.

Pia ei kamanda, Pia haugub. Kole, idiootne, hull.

Just neid helisid kuuleb 31-aastane soome naine Martta. Hääled ei käsi teistele haiget teha, vaid lihtsalt kiusavad teda.

Martta on pannud häältele nimed, sest kui millelgi on nimi, on lihtsam sekkuda ja seda vaigistada.

Sageli näeb Martta ka kollast kassi. Parameedikud ja kiirabitöötajad on õppinud kassi kohalolekut ära tundma, sest naine silitab siis õhku.

See kass on kuri, ütleb Martta.

Ta kannatab skisoafektiivse häire all.

Martta räägib oma elust kohvikulauas ja joob mustikamaitselist rohelist teed. Juuksed on kaunistatud kauni rosetiga. On teisipäev.

Kas nüüd on helisid?

Ei ole, ütleb naine ja naeratab.

Täna on igatahes päris hea päev olnud. Olen kodus koristanud, lugenud ja kuulanud audioraamatut. Loen Sõrmuste isanda raamatu esimest osa. Olen nüüd 139. leheküljel, sõnab ta.

Eelmine nädal oli hullem. Nädalavahetusel viis kiirabi naise kodust haiglasse, sest hääled olid nii kõvad. Möödunud neljapäeval tuli lisaks parameedikutele kohale politsei, sest naine oli noa pihku võtnud.

Lapsena kannatas Martta liialdatud südametunnistuse käes. Kui ta kogemata ajakirjast lehe välja rebis, tekkis tal tungiv vajadus oma „kuritegu” üles tunnistada.

Kui ta oli 13-aastane, läks ta oma tuppa ja tundis mädanenud keha lõhna. Ta arvas, et on kellegi tapnud. See oli esimene korralik pettekujutelm, mida ta mäletab.

14-aastaselt häbenes pisarais Martta enda pärast. Kunagi kehalise kasvatuse tunnis pidime tegema permanto (parketi) etendusi ja kui see ei õnnestunud, istus ta põrandale maha ning nuttis, nuttis ja nuttis.

15-aastaselt hakkas Martta end lõikuma. Ta oli kindel, et tema mõtteid loetakse. Ta viibis pärast seda kuus kuud haiglas.

Haiglas selgus, et Martta on intelligentne ja tal on raske psühhootiline depressioon.

Pärast seda möödus paar aastat talutavalt hästi. Olid ainult ärevus, masendus ja lõikumine.

Martta sai gümnaasiumist head hinded ja kandideeris ülikooli, kuni enesehävitus ja meelepetted – vereloigud, laibad ja kuri kollane kass – suurenesid.

Martta lamas 2014. aastal kiirabiautos haigla poole vuhisedes. Teda tabas psühhootiline atakk.

Õhk lõhnas imelikult. Kas siin on mürki levitatud, küsis ta parameediku käest. Too vaatas naisele otsa ja ütles: „jah”.

Nüüd ma tean, et see oli illusioon. Aga siis oli see täiesti kohutav, ütleb ta.

Raudteejaama kohvikus on roheline tee joodud. See on koht, mis käivitab kergesti meelepetted. Seal on nii palju stiimuleid. Näiteks turvamehed on esile kutsuja, ja politseinikud. Ja lihtsalt alkoholi lõhn.

Ta naerab. Ja ometi tahtis ta millegipärast seal kokku saada.

Skisoafektiivne häire diagnoositi 2018. aastal.

Psühhoosi käes kannatamine tundus kohutav. Kui vaid oleks midagi normaalset nagu depressioon. Teisest küljest seletas diagnoos asju, mis oli kergendus, räägib ta.

Algul arvas Martta, et ta on skisofreenik – et haigus pani ta paika. See aga ei ole nii. Isegi vähihaige ei ole ainult vähihaige.

Diagnoosid on vaid sõnad, sõnab ta.

Skisofreenia algab sageli varases täiskasvanueas. Haiguse alla kuuluvad näiteks hallutsinatsioonid ja luulud, mis on sageli ängistavad ja hirmutavad. Patsient võib arvata, et teda kiusatakse taga või et tema mõtteid loetakse.

Martta näeb, nuusutab ja kuuleb asju, mida pole. Näiteks pehmed mänguasjad tuli kodust välja visata, sest nad rääkisid talle vastikut juttu. Ta näeb vereloike ja laipu.

Skisofreeniat põeb umbes üks protsent inimestest. Haigus on igaühe jaoks erinev ja seetõttu arvavad paljud arstid, et oleks kasulik rääkida skisofreenia sündroomist natuke nagu autismi spektrist.

Tõenäoliselt mõjutavad haiguse algust nii füsioloogia kui ka psühholoogia: pärilikkus, geenid, võimalikud traumad.

Martta ei tea oma haiguse põhjust. Võib-olla koolikiusamine? Või geneetiline asi? Ma ei tea, ühelgi mu õdedest-vendadest pole seda. Arsti sõnul olen reaktiivse meelega.

Skisoafektiivne häire kuulub skisofreenia spektrisse. Haigusega kaasneb maania ehk depressioon, Martta puhul peamiselt depressioon.

Martta võtab kolme erinevat ravimit ja kahte ravimit süstib. Arst ütleb vahel, et teil on neid ravimeid palju. Ma ütlen siis, et olete ise need tellinud! ütleb ta ja naerab.

Mõned antipsühhootilised ravimid on stimulandid. Nad panevad ilastama ja lihaseid väristama. Ilmselt seetõttu on paljudel endiselt skisofreeniahaigete kohta kuvand, et me oleme halvasti lõhnavad zombid, ütleb Martta.

Ta ei ole selline. Tal on puhtad juuksed, ta räägib ettevaatlikult ja naerab säravalt. Naise huumor on sageli räige ja ennast halvustav. Näiteks räägib ta sellest, kui ta läheb kiirabisse ja saab rahustit: Sealt saan vedelat diapaami. See on roosa ja hea – maitseb nagu maasikas!

Martta nimetab halbu haigusperioode õudusnädalateks. Siis ei jää Sami, Neo ja Pia vait. Ärevus ja meelepetted on nii hullud, et ta on peaaegu iga päev haiglas.

Mul on seinal kiri, mis ütleb: Ma ei tee häältest välja – 7. märts 2023. Kuid alates eelmise aasta jaanuarist on need läinud hullemaks. Ma ei saa öelda, miks ma ei saa neid lõpetada.

Martta teab, et luulud ei vasta tõele. Aga kui nad võtavad võimust, tunduvad nad tõelisena. Asjast saab aru metafoori abil.

Augu serval olles on näha, et seal sees on halb, nii et sinna ei tasu minna. Kui aga auku libised, vajud kergesti sügavamale. Kui satud põhja, ei näe sa enam päris maailma, vaid süvend muutub reaalsuseks.

Siis on vaja rohtu või teist inimest, et saaks üles ronida. Martta õed-vennad panevad sageli hääled seisma. Ka isast ja emast on palju abi – naisel on perega lähedane suhe.

Kui te ise psühhoosi ei põe, võivad Martta lood kõlada hämmastavalt, nagu õudusfilm.

Siiski pole Marttaga kohtumise juures kõige hämmastavam Sami, Neo, Pia ega pehmed mänguasjad, kes räägivad kohutavaid asju.

Kõige hämmastavam on tema suhtumine sellesse kõigesse.

Kümme aastat tagasi kartsin ma kohutavalt. Ma kartsin, et ma ei saa kunagi terveks ja kui ma olen suurem, ei aita mind enam keegi. Kuid see pole nii. Olen hakanud arvama, et see on haigus nagu iga teine. Otsustasin, et räägin sellest avalikult ja ma ei häbene. Püüan nende asjade üle naerda, sõnab ta.

Lootust on ka paranemiseks, ütleb Martta ja kasutab taas sarkastilist huumorit. Minu arst ütles mulle, et „kui elate 45-aastaseks, siis võivad sümptomid hakata leevenema”.

Tundub, et Marttal läheb päris hästi. Kas on kurb, et haigeks jäi?

See on kurb, tõesti kurb, tunnistab ta.

Martta on kaotanud sõbrad, sest nad ei suutnud tema sümptomitega toime tulla. Haigus piirab inimsuhete loomist. Sümptomid on mõnikord hirmutavad.

Olen 31-aastane pensionär. See kurvastab mind tõesti. See on uksed sulgenud, räägib ta.

Martta ei ole samas üksildane. Tal on 25 lähedast sõpra või sõpra, keda ta näeb peaaegu iga päev. Sõpru on tulnud näiteks gümnaasiumist, skautlusest ja SPR tegevusest. Ja ülikoolist, kuigi ma lihtsalt hängisin seal. Kuidagi jäävad nad lihtsalt külge, lisab ta.

See ei võta kaua aega, sest Martta käib näiteks kultuuritöötubades, luuleringides, ujumas, jõusaalis ja joogas. Ta on seotud vaimse tervise tööga, kohe-kohe on algamas teatrikursus. Ta unistab tööst ja oma korterist. Võib-olla oma perest.

Haiguses on palju halba. Siis aga hakkab Martta rääkima, mida positiivset see kaasa on toonud. See on nii hea jutt, et seda ei tohiks katkestada, nii et Sami, Neo ja Pia, hoidke oma suu kinni.

Olen märganud, kui toredad inimesed on. Nad ei karda, vaid aitavad: võõras on mulle 600 korda kiirabi kutsunud. Inimesed on kutsunud sööma, andnud mahla, viinud koju. Üks mees ostis mulle roosi. Ükskord olin kaelani jões. Tundmatu mees tõi mu sealt kaldale, sõnab ta.

Hindan seda, et saan oma haigusest rääkides teisi aidata. Kord panin sotsiaalmeediasse teksti, kus ütlesin, et tunnen end kohutavalt, minust pole kellelegi kasu. Keegi postitas, et sul pole õrna aimugi, kui palju oled oma looga teisi aidanud, lisab ta.

Hindan väikseid asju, mida teised tähelegi ei pane – häid hetki ja kõike ilusat, mis mu ümber on. Haiguse tõttu ei ela ma vahel seda elu: homme võin olla väga kehvas vormis, võin sattuda sundravile. Parem on elada. Nüüd, märgib ta.