Kui soome mehelt Jan-Hendrikult küsitakse, kas vineeritehases on hea palk, vastab ta, et jah.

30-aastane protsessijuht Jan-Hendrik on üks neid haruldasi inimesi, kellel pole oma palgale pretensioone. Kõigele lisaks hakkas ta varakult korralikku raha teenima: juba kahekümnendates eluaastates sai ta tehases õpipoisilepinguga olles üle 3000 euro kuus.

Ta teab, et paljud teised õpivad kuni kolmekümnendate eluaastateni ja maksavad siis kümneid tuhandeid õppelaenu, vahendab Helsingin Sanomat.

Jan-Hendriku elu on olnud hoopis teistsugune. Tal on seljataga lühikesed õpingud ja ometi teenis ta eelmisel aastal üle 60 000 euro.

Jan-Hendrik istub kohvitassi taga kodus Mikkeli südames.

Laud on kaetud uute Marimekko lauanõudega. Tänaval on uus auto, järgmisel nädalal on reis Taisse. Pole paha, tunnistab ta ise.

Autoga on mugav sõita töökohale, mis asub UPM-i Pellose vineeritehases Ristinas, 30 kilomeetri kaugusel kodust.

Jan-Hendriku noorusaeg on möödunud nii: pärast põhikooli läks ta kolmeks aastaks kutsekooli ja lõpetas andmespetsialistina, st andmetöötluse põhiõppe.

Ent andmespetsialistina töötamise asemel läks ta 19-aastaselt Pellose tehasesse, algul puhkuste ajal asendajaks. Pärast seda sõlmiti mõned tähtajalised lepingud.

Siis sai Jan-Hendrik tehases töötada õpipoisilepinguga ja lisaks tööle läbis kahe aastaga plaaditööstuse kutseõppe – aga samal ajal sai ta juba palka.

Pärast seda sai ta põhikohaga lepingu. Ja sellest ajast peale on palk ainult tõusnud.

Nüüd on Jan-Hendrik tehases olnud kümme aastat ja temast on saanud meeskonnajuht.

Kui ta 25-aastaselt isaks sai, oli ta juba aastaid töötanud. Tänaseks on temal ja ta eksabikaasal ühine hooldusõigus 5-aastase poja üle.

Kümne aastaga on Jan-Hendriku palk kasvanud 30 000 euro pealt üle kahe korra.

Eelmisel aastal teenis ta ligi 65 000 eurot, millest osa kogunes muidugi ületundidest. Tehases mõjutavad palka ka puhkusetöö, isikupõhine lisa ja muud lisatasud.

Võrdluseks: Soome statistikakeskuse andmetel oli 2023. aastal täistööajaga palgasaajate keskmine aastane sissetulek veidi alla 44 000 euro.

Näiteks ülikooli humanitaarteaduste lõpetajate palk on sageli palju väiksem.

„Ilma ületundideta oleksin eelmisel aastal teeninud 50 000–55 000 eurot,” arvab Jan-Hendrik.

Ja see pole veel kõik.

Tehasel on ka head töösoodustused. Odavaim lõunasöök maksab kuus eurot, e-passiga saab aastas huvitegevuseks 350 eurot, haigena pakutakse mitmeid hüvesid, näiteks tasuta Kela hüvitatavad ravimid pärast 50-eurost omavastutust jne.

Pärast seda lugu hakatakse tehasesse kindlasti tööle tahtma, naerab Jan-Hendrik.

Ta on märganud, et osa inimesi tuleb tehasesse peamiselt palga ja muude hüvede pärast.

„Aga tegelikult tuleb paar aastat tööd teha, enne kui selle hea palga kätte saad. See tuleb välja teenida ja ma arvan, et see on nii aus,” sõnab ta.

Näiteks Jan-Hendrikul on hea isiklik boonus, sest ta on kõvasti tööd teinud. „Olen oma ülemustelt palju kiita saanud.”

Ja niisama kohe tööle ei saa.

„Jah, on ka intervjuud ja teatud nõuded. Ise sain seal jala ukse vahele puhkuse asendajana,” räägib ta.

Koju tuleb elukaaslane Saila. Juuksurist elukaaslane ütleb, et tema palk on mehe omast tunduvalt väiksem.

Praegu on hea aeg rääkida, kuhu pere raha kulub. Seni on nad elanud ja reisinud – ja tätoveerinud.

„Sellesse on läinud tuhandeid eurosid,” tunnistab Jan-Hendrik naerdes.

Pere elab endiselt üüripinnal, kuid unistab viie aasta jooksul eramaja ehitamisest. Enne seda on plaanis kahelt kolmele üle minna. Mikkeli üks hea külg on see, et seal on näiteks Helsingi piirkonnaga võrreldes üsna soodsad eluasemekulud.

Jan-Hendrikul pole tõesti põhjust oma rahalise olukorra üle kurta.

„Töö kannab vilja. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks oma palgaga rahul,” sõnab ta.

Jan-Hendrik teab, et mõned on üllatunud, et tehasetöölisel nii kõrge palk on. Heapalgalisi vabrikutöölisi on teisigi, näiteks metalli- ja keemiatööstuses.

Siiski on tal selged soovitused neile, kel midagi öelda on:

„Kui keegi meie palkade peale kade on, siis tere tulemast ise proovima.”

Kõigile ei sobi aga kolmes vahetuses töö, rääkimata 12-tunnisest seisvast tööst. Samuti tuleb tööl olla ettevaatlik, et haiget ei saaks.

Jan-Hendriku enda arvates on töövahetused tehases toredad. Tal on alati neli päeva järjest tööd ja siis kuus vaba päeva. Ta on ka hea magaja, nii et vahetustega töö ei ole nii pingutav.

„No ma valetaksin, kui ütleksin, et ma vahel ei väsi. Aga ma üritan sporti teha ja hästi süüa ja magada, see aitab,” sõnab ta.

Jan-Hendriku lemmikvahetus on see, mis algab kell 18.00 ja lõpeb kell 6.00. Ärkvel püsimine ei tundu nii raske kui varahommikune ärkamine.

„Pikk puhkus vähendab väsimust, see on hea süsteem. Ma poleks tehases nii kaua olnud, kui ma poleks tööd nautinud,” sõnab ta.

Ka seisev töö ei häiri teda. „Uued tulijad kurdavad alati, et jalad valutavad seismisest, aga sellega harjub kiiresti,” märgib ta.

Jan-Hendrik tervitab ka naisi selles valdkonnas. „Paljud arvavad, et see pole naiste amet, kuid see pole tõsi. Töö sobib naistele sama hästi,” märgib ta.

Jan-Hendrik ei vaata valitsuse kavandatavale töötingimuste nõrgendamisele soosivalt. „Paljud neist on täiesti absurdsed. Kui näiteks esimene haiguspäev jääb tasustamata, tulevad inimesed haigena tööle ja nakatavad ka kõiki teisi. Nüüd otsime säästu valest kohast,” räägib ta.

Puidutööstus on hetkel veidi ebakindel tööstusharu, eriti kui ehitus on seisma jäänud. Pellose vineeritehases toimusid eelmisel aastal koondamised, kuid need ei puudutanud Jan-Hendrikut, kes on osakonna usaldusisik.

Tehas on kõrge organiseerituse astmega, umbes 90 protsenti töötajatest kuulub ametiühingusse Teollisuusliitto. Jan-Hendrik ise liitus ametiühinguga kohe, kui tööle läks.

Vaatamata koondamistele on tehasesse komplekteeritud ka uus meeskond, sest eesmärk on säilitada katkematu kolme vahetuse süsteem. Prognoositakse, et vaikne ehitusperiood elavneb hiljemalt 2025. aastal ning puitehitus kasvab tänu süsinikuneutraalsuse eesmärkidele.

Vaatamata headele palkadele on noori mõnikord keeruline tööstusesse saada. Vahetustega töö ja öine töö ei meeldi kõigile.

Jan-Hendrik ise sattus tehasetööst vaimustusse 14-aastaselt. Tema vanem vend töötas – ja töötab siiani – samas Pellose tehases.

„Küsisin vennalt tehase kohta. Mõtlesin, et bingo, kui kuulsin, et on lühike koolitus, hea palk ja pikk puhkus,” lausub ta.

Puidutööstus on teda igatahes huvitama hakanud ja ta näeb end tööstuses isegi pensionini.

Ka Jan-Hendrik on märganud, et tunneb puudust uutest väljakutsetest. Ta läheb lähiajal töö kõrvalt juurde õppima: esmalt tootmisjuhtimise erikutseõppesse ja seejärel rakenduskõrgkooli puidutehnoloogia inseneriks.

Nii saaks ta tulevikus veelgi vastutusrikkamaid töid, mille puhul tõuseks ka palk veelgi.

Jan-Hendrik ei oska tegelikult isegi mõelda, millised on selle töö ebameeldivad küljed peale väsimuse. Ta naudib oma tööd nii väga.

„Ma ei taha neid halbu külgi lihtsalt välja mõelda. See, et meil on uskumatult hea meeskonnavaim ja head ülemused, on suur asi. Kui atmosfäär oleks mürgine, oleks olukord kindlasti erinev,” märgib ta.

Töökohale soetati hiljuti kuulmiskaitsed, millega saab bluetoothiga muusikat kuulata või töökaaslastega mikrofoni kasutades vestelda.

„Tavaliselt meil jutt jookseb ja kõigil on lõbus,” sõnab ta.

Kuidas aga paistab hästi tasustatud vabrikutöölise elu teadlase pilgu läbi?

Esiteks tundub, et neil vabrikutöölistel, kellel veel tööd on, läheb hästi. Paljudes tööstusharudes on viimasel ajal olnud halbu uudiseid.

„Ei saa enam kindel olla, et pensionini tööd jätkub,” ütleb Jussi Lahtinen. Ta on Tampere ülikooli doktorant, kes on kursis töölisklassi positsiooni muutumisega Teise maailmasõja järgsel perioodil. Eelmisel aastal toimetas ta koos Heikki Mikkoneniga selleteemalist väljaannet Työväki ja vauraus.

Trend on see, et tööstuses töökohtade arv vähemalt ei suurene. Ja vähese haridusega inimestele jääb tehastes töökohti järjest vähemaks.

„Põhitöökohad vähenevad kogu aeg. Ainuüksi põhikutsekvalifikatsiooniga on raske tööle saada – ülikooliharidusega inimestel on tööle saamine lihtsam. Kui 1980ndatel aastatel sai veel tehase ukse taha minna ja kohe tööle saada, siis nüüd pääseb hariduseta inimene vaid McDonaldsi kassasse.”

Lahtinen võtab lühidalt kokku, kui suuri muutusi on tehasetööliste positsioon lääneriikides veidi enam kui saja aastaga kogenud.

Eelmise, 20. sajandi alguses oli vabrikutöölise elu füüsiliselt raske, päevad pikad, vallandamine lihtne, töökindlus kehv. Siis toimus suur muutus.

Pärast Teist maailmasõda oli USA-s vabrikute töökohti palju ja palgad tõusid. Järsku oli palju inimesi hästi tasustatud töökohtadel. 1950ndatel aastatel elasid paljud Ameerika unistuste elu.

„1950ndad aastad olid Ameerikas ja Suurbritannias pöördepunkt. Siis hakati rääkima jõukatest töötajatest,” sõnab ta.

Juba 1960ndatel aastatel, aga eriti pärast 1973. aasta naftakriisi hakkas olukord maailmas muutuma: tehased suleti, tööstus hakkas kolima odavamatesse riikidesse.

Soomes oli areng aeglasem. Kuni 1960ndate aastateni oli Soomnes palju väiketalusid. Industrialiseerumine ja väljaränne linnadesse toimus hilja. Lahtineni sõnul oli Soomes 1974. aastal kõige rohkem tööstuslikke töökohti.

„Umbes pool miljonit, see oli üüratu hulk. Sellest ajast alates on tööstuses kadunud sadu tuhandeid töökohti. Meil oli veel 1970ndatel tohutu tekstiilitööstus,” märgib ta.

Töökohti kaotasid vähemalt kaks asja: tehaste kolimine madalamate tootmiskuludega riikidesse ja tehnoloogia areng. Juba 1950ndatel aastatel tegi mootorsaag metsatöödel kümne inimese tööd.

Miks on teatud – eriti meeste poolt domineeritud – tööstusharudes olnud pikka aega nii head palgad, kuigi koolitus on olnud lühike?

Lahtineni sõnul on see seotud kõrge organiseerituse tasemega. Näiteks paberitööstuses kuulub sageli ametiühingusse kuni 90 protsenti töötajatest.

„See on omakorda seotud 1960ndate aastate vahetusega, mil ametiühinguliikumine sai tugeva aluse ja suutis välja kaubelda head palgad,” selgitab ta.

Muidugi on head palgad olnud seotud ka sellega, et aeg-ajalt on olnud majanduses buumid ja teatud toodete järele on suur nõudlus.

„Kui hea tootlus ei lähe töötajatele, läheb see kellelegi teisele,” toob Lahtinen välja.

Millele on tehaste töötajad alates 1960ndatest aastatest oma head palka kulutanud?

Televiisoriks, korteriks, suvilaks, autoks, lõunamaa reisideks, oletab Lahtinen.

„Ei midagi erilist. Ma ei usu, et kunagi on olnud olukorda, kus tööline teenis nii palju, et ta ei teadnud, mida ta selle rahaga teeb,” sõnab ta.

Suureks muutuseks tehasetööliste ajaloos on olnud see, et nad on saanud palgatööga endale korteri osta. Vanasti elati sageli vabriku korterites, ka vaba aega veedeti vabriku juures. Oma korteri olemasolu tähendab rohkem vabadust – ja teisalt võlga, ütleb Lahtinen.

Väiksemates linnades oled ehk ostnud hea palgaga kenama korteri, näiteks suure eramu.

Siiski on sellel ka omad riskid.

„Mis siis saab, kui tehas suletakse? Siis on raske mujale tööle minna, kui sul on võla peale ostetud maja, mida keegi ei osta. Sellel on rahvusliku tragöödia tunnused, kui ühtäkki võib elu suurim investeering olla peaaegu väärtusetu. Tegelikult on sellel palju ühist kunagiste väiketaludega,” lausub ta.

Miks on vähenenud noorte huvi traditsioonilise vabrikutöö vastu – mis võib olla põhjuseks?

Lahtinen leiab, et üheks põhjuseks on tehaste asukoht. Kui tehas asub linnast kaugel, pole see nii atraktiivne.

„Sama fenomen on see, et väikelinnad ei suuda arste leida, olgu palk kui tahes hea,” lisab ta.