Soome sõjateaduste dotsent Ilmari Käihkö prognoosib, et Venemaa muutub tänavu Ukraina suhtes palju tugevamaks.

Ukraina edusammudest pole vähemalt aasta alguses suurt midagi kuulda olnud, räägib Käihkö telefoniintervjuus Yle-le.

Põhjuseks on järkjärguline võimusuhete muutumine. Venemaa sõjatööstus töötab täisvõimsusel ja selle toodang kasvab tänavu veelgi. Lisaks on Venemaa hankinud relvi Põhja-Koreast.

Samal ajal on Läänes lahkhelid ja eelkõige sisepoliitiline vaidlus USA-s on Ukrainale antavat sõjalist toetust pidurdanud.

Võimusuhetest räägib konkreetselt see, kuidas Ukraina ja Venemaa saavad endale lubada suurtükiväe laskemoona kasutamist.

Venemaa suudab praegu tulistada kuni viis korda rohkem kui Ukraina. Ehk kui Ukraina suudab päevas lasta 2000 mürsku, siis Venemaa 10 000, ütleb Käihkö.

Käihkö hinnangul on Venemaa ülekaal märkimisväärne. Märkimisväärne on ka muutus eelmise aastaga võrreldes, sest kui Ukraina eelmisel suvel vasturünnakut üritas, suutis ta2 kasutada rohkem suurtükiväe laskemoona kui Venemaa.

Venemaa viiekordne paremus on Ukraina jaoks tõeliselt murettekitav olukord, ütleb Käihkö.

Vaatamata laskemoona üleolekule on Venemaa enda kaotused väga suured ning olulisi uusi alasid pole ta suutnud hoolimata ägedast võitlusest vallutada.

Pikemas perspektiivis saab jõudude vahekorda tasakaalustada lääneriikide ja teiste Ukraina toetajate materiaalne toetus. Samas on ebaselge, kas näiteks laskemoona tootmist Läänes saab kiiresti suurendada. Sõja käigu mõttes on see määrav.

Ilma olulise laskemoona üleolekuta ei ole oodata, et Ukraina suudaks alustada ulatuslikku vasturünnakut, ütleb Käihkö.

Ukrainas on probleem teada ja seda on tunnistatud. Siseriiklikult suurendatakse ka laskemoona tootmist. Seda teab ka Venemaa, kes ründab pidevalt rakettidega Ukraina relvatööstuse ettevõtteid.

Samuti vajab Ukraina rohkem õhutõrjerakette

Lisaks suurtükiväe laskemoona puudusele on teravaks probleemiks Venemaa raketioht. Jällegi on kitsaskohaks Lääne abi.

Lääne õhutõrjerakettide tootmine pole kasvanud ligilähedaseltki samas proportsioonis Venemaa võimekusega. See on üks teema, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, ütleb Käihkö.

Ukraina edukad raketilöögid Vene vägede vastu, eriti Krimmis on pälvinud Soomes ja mujal Läänes suurt tähelepanu.

Natuke irooniline on see, et kui Venemaa võttis 2014. aastal Krimmi üle mereväebaasi tõttu, siis nüüd ei saa Venemaa seda mereväebaasi Ukrainast tuleneva ohu tõttu päriselt kasutada, ütleb Käihkö.

Käihkö sõnul on Krimmi suunatud raketilöögid Ukraina jaoks selge edu, kuid edulugusid on vähe, kuna Ukraina oluline maarünnak ebaõnnestus.

Seetõttu on rõhutatud olukorda Mustal merel, kuna see oli eelmisel aastal Ukraina poolt haruldane edu, ütleb Käihkö.

Ukraina tähtsaim eesmärk on Kertši väina silla hävitamine ning seeläbi Krimmi poolsaare ja rinde varustamise raskendamine. Saksa raketid Taurus võiksid selleks sobida, kuid Käihkö arvates on soovmõtlemine, et need muudavad sõja käiku.

Käihkö hinnangul suudab Ukraina igal juhul juba praegu oluliselt piirata Venemaa tegevust Mustal merel. Lisaks on Ukrainal võimalik meritsi vilja ja muid eksporttooteid maailma eksportida, kuigi Venemaaga pole enam erilepingut.

Ukraina väliskaubandusel on seevastu oluline positiivne kordistav mõju, sest koos välisabiga turgutab see riigi majandust. Kui majanduses on raha, saab sõduritele palka maksta ja kodurinne ei kuku kokku.

Käihkö sõnul seisab Ukrainal sõjalise ebaõnne tõttu ees poliitiliselt väga raske otsus asuda sõjas kaitsepositsioonile.

Materjali ja isikkoosseisu puudus sunnib Ukrainat kaitsele asuma, ütleb Käihkö.

Käihkö sõnul on Ukraina sõdurid sageli tunnistanud, et venelased on rindel ukrainlastest paremad kaitsepositsioonide kaevajad. See on suurendanud Ukraina kaotusi ründefaasis.

Poliitiliselt pole aga lihtne rahvale öelda, et nüüd tuleb positsioone kindlustada ja keskenduda kaitsele.

„Kindlustamine annab paratamatult märku, et Ukraina ei pruugi lähiajal okupeeritud alasid tagasi võtta,” ütleb Käihkö.

Samas annab see Venemaale hingamisruumi samamoodi tegutseda.

See muudab Ukraina rünnakud st territooriumide vabastamise tulevikus palju raskemaks. Ja sõda muutub tõesti positsioonisõjaks isegi rohkem kui see praegu on, märgib Käihkö.

Rindejoon kindlustub ja rünnakud muutuvad raskemaks.

Olukord toob Venemaale rohkem kasu kui Ukrainale. See on Ukraina jaoks suurim oht. Samas on see Ukraina jaoks sõjaliselt vajalik, osalt seetõttu, et Ukrainal pole alternatiivi, ütleb Käihkö.

Kumbki pool võib püüda saada eelist, saates sõtta üha rohkem sõdureid. Võimalik mobilisatsioon tekitab aga kahtlusi nii Kiievi kui Moskva poliitiliste otsustajate seas, sest tsinkkirstudes sõdurite koju naasmine ei tõsta otsustajate populaarsust.

Vaevalt, et Venemaa mobilisatsiooni üle otsustab enne, kui president Vladimir Putin on kahe kuu pärast toimuvatel näidisvalimistel oma ametiaega pikendanud.

Riigid võivad lõpuks üksteist üle trumbata mobilisatsiooniga, mis ei pruugi jõudude vahekorda muuta.

Käihkö utsitab Ukraina lääne pooldajaid tegudele, et Ukraina väljavaated tulevikus paraneksid.

Sel aastal peame kõik investeerima laskemoona tootmisse, kui tahame Ukrainat toetada. Järgmisel aastal peaks Ukrainal olema taas paremad võimalused rünnata, ütleb ta.

Käihkö sõnul pole sõjale lahendust niipea näha.

Lõppu pole näha, kuid mõlemad valmistuvad selgelt pikaks sõjaks. Sõjast on saanud tahtelahing, mida kõik pikaleveninud sõjad paratamatult on, ütleb Käihkö.