Sõda Ukrainas on peetud juba pea kaks aastat ja lõppu pole näha. Helsingi ülikooli maailmapoliitika professori Heikki Patomäki sõnul on üha selgemaks saanud, et Ukraina ei võida või vähemalt ei võida tagasi territooriume, mille Venemaa vallutas pärast 2022. aasta 24. veebruaril alanud rünnakut. Patomäki sõnul oleks praegu oluline vaadata, millistes küsimustes ollakse valmis Venemaaga läbi rääkima.

Patomäki on seega osaliselt samal arvamusel Lääne teadlaste ja poliitikutega, keda Saksamaa väliskomisjoni liige Norbert Röttgen ajakirjas Foreign Affairs avaldatud artiklis teravalt kritiseeris. Mõte Venemaaga läbirääkimistest on Röttgeni sõnul naiivne ja ohtlik. Ta nõuab näiteks Saksamaalt palju otsustavamat poliitikat kui praegu.

Patomäki mõistab neid, kes tahavad Putiniga läbi rääkida, vahendab Iltalehti.

Esiteks võiks astuda sammu tagasi ja küsida, kust see idee pärineb. Põhjuseks on olnud see, et pärast ebaõnnestunud läbirääkimisi 2022. aasta märtsis õhutasid Lääs, eriti [toonane Briti peaminister] Boris Johnson ja USA Ukrainat sõda jätkama mõttega, et Ukraina võib selle võita, märgib ta.

Toona ei andnud Venemaa ega Ukraina oma nõudmistele, näiteks territooriumi osas sentimeetritki järgi. Sellest teatab Reuters.

Aasta hiljem, 2023. aasta kevadel räägiti Ukraina suurest vasturünnakust.

Lootus, et Ukraina suudab mõne määratluse järgi sõja võita, jäi püsima. Möödus pool aastat ja Ukraina vasturünnakust ei tulnud midagi välja. Siinkohal on ka Euroopas ja USA-s hakanud kahanema poliitiline toetus sõja jätkamisele, märgib Patomäki.

Patomäki sõnul põhineb kaitsemõtlemine sellel, et ehitada Ukrainasse nii tugev kaitse, et sõja jätkamine läheb Venemaa seisukohalt kalliks. Arvatakse, et ka Venemaa ei taha lõputult jätkata sõda, mis kulutab tohutult palju inimesi ja relvi.

Patomäki sõnul oleks läbirääkimistega lahenduse saavutamiseks hädavajalik mõelda, milles saab läbi rääkida. Territoriaalsete küsimuste asemel küsiks ta alustuseks, kas Ukraina peab saama kaitseliidu NATO liikmeks.

Alguses oli see küsimus, millest sõda alguse sai. 2022. aasta märtsis, kui need läbirääkimised toimusid, oli Venemaa valmis taanduma praktiliselt kõigilt aladelt, mida ta oli 24. veebruaril rünnanud, kui vaid Ukraina kohustub olema sõjaliselt mitteliitunud, märgib Patomäki.

Venemaa teatas toona, et lõpetab agressioonisõja kohe, kui Ukraina tunnustab Krimmi Venemaa osana ning Luhanski ja Donetski oblastit iseseisvana. Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles, et Krimmi ning Luhanski ja Donetski „pseudovabariikide” osas võib leida mingisuguse lahenduse. Sellest kirjutab ajaleht Moscow Times.

Patomäki leiab, et Venemaa peamine eesmärk on olnud takistada Ukraina saamist NATO liikmeks, kuigi välja on toodud ka teisi eesmärke. Venemaal pole põhjust sõda lõpetada, kui on võimalik, et pärast rahu saab Ukrainast kohe NATO liige.

Tema sõnul oleks parim variant, et Venemaale loovutamise asemel võetaks vaidlusalused alad ÜRO kontrolli alla. Seejärel, kui olukord on stabiliseerunud ja seaduslikkuse põhimõte kehtima hakkab, leitakse diplomaatiliste läbirääkimiste ja rahvahääletuse teel oblastite osas lahendus.

Kuid kas see ei tähendaks ka seda, et Venemaa võidab ja võib hiljem alustada uut sõda?

Iga riik võib põhimõtteliselt rünnata mis tahes riiki igal ajal. Meil pole absoluutset garantiid, et keegi ei ründa kuskil seni, kuni maailmas on relvajõud, märgib Patomäki.

Kui usaldus on kadunud, tuleb see uuesti üles ehitada. Pole mingit garantiid, et see õnnestub. Ja kui usaldus uuesti kokku variseb, võib sõda uuesti alata. See kõik on väga tõsi, sõnab asjatundja.

Patomäki sõnul oleks aga ÜRO territooriumid palju parem lahendus, kui alustada otse sellest, millised alad Venemaale antakse.

See on variant, mis premeerib Venemaad palju vähem, märgib Patomäki.

Varem Soome vasakpartei ridadesse kuulunud Patomäki astus 2022. aasta mais erakonnast välja, kuna pikka aega NATO liikmelisuse vastu seisnud vasakpartei muutis oma seisukohta. Patomäki ütleb, et on endiselt nõus, et Soomel oleks parem olla NATO-st väljaspool.

Ta näeb, et sõja põhjustas just Ukraina soov liituda NATO-ga. Sõjalise liiduga liitumine tugevdab alati sõjalist liitu, mis on Patomäki sõnul võrreldav relvastamisega ja teravdab seega mõlema poole olukorda.

Kui Venemaa ütleb, et Ukraina NATO liikmelisus on punane joon, ja siis öeldakse, et jah, Ukrainal on õigus liituda, tulgu või maailma lõpp. Ja siis lähevad venelased sõtta, nagu nad on öelnud, et lähevad, kui see nii läheb. Selline tegevus, mis vastandab ühe kõva tahte teise kõva tahtega, viib konflikti eskaleerumiseni ja sõjani, märgib ta.

Kui Soome oleks samasuguses sõjas Venemaaga, rõhutaks Patomäki ka siis läbirääkimisi.

Minu arvates on diplomaatia, läbirääkimiste ja kompromisside tee peaaegu alati palju mõistlikum, sõnab ta.

Ja see poleks Soome jaoks uus teema. Soomel tuli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liiduga läbirääkimisi pidada kahel korral, nii pärast Talvesõja kui ka Jätkusõja lõppu, kui agressioonisõda Saksamaa liitlasena halbade tulemusteni viis. Soome pidi loobuma suurtest aladest ja leppima teiste karmide tingimustega, näiteks Helsingi külje all Porkkalas asuva Nõukogude sõjaväebaasiga.

Pärast seda suutis Soome aga diplomaatia ja koostöö kaudu paljud neist tingimustest tühistada ja isegi stabiliseerida olukorra nii, et 60ndatel arutati tõsiselt juba Karjala tagastamise üle.

Patomäki nägemuse kohaselt ei saa Ukraina sõda võita. Ukraina ressursid on rahvaarvu, territooriumi ja sisemajanduse koguprodukti poolest lihtsalt hoopis teisest klassist kui Venemaa omad. Venemaal on märkimisväärne relvatööstus ja relvatootmine on sõja ajal vaid suurenenud.

Vaatamata sellele kõigele ja sanktsioonidele Venemaa majandus kasvab. Majanduslikult läheb Venemaal paremini kui näiteks Euroopa Liidul. See-eest kukkus 2022. aastal Ukraina rahvamajanduse kogutoodang kokku, 30 protsenti sellest läks kaduma. Ukraina oli juba enne seda Euroopa vaeseim riik.

Kuigi ka Venemaa kannatab sõja käes, suudab ta seda jätkata palju kauem kui Ukraina.

Enamiku venelaste jaoks ei ole see sõda tavapärases igapäevaelus suuri muutusi tähendanud. Ukrainas on selle sõja tõttu kõik inimesed sunnitud elama erakorralises seisukorras ja keset sotsiaalseid probleeme nagu töötus, majanduslik ebakindlus ja vaesus, märgib Patomäki.

Lääneriikide antud toetus ei saa väga kaua jätkuda ning Patomäki sõnul on haripunkt juba käes.

Mis siis, kui Lääs tõesti hakkaks massiliselt Ukrainat toetama ja saatma näiteks Saksa Tauruse rakette? Kas Ukraina ei saavutaks siiski võitu?

Olen seda juttu kuulnud juba pea kaks aastat, et kui see või teine relvasüsteem antakse, siis kõik muutub. Mõne relvasüsteemiga on mõned taktikalised asjad aetud viisil, mis ilma selle relvasüsteemita poleks võimalik. Kuid sõja suurt pilti see ei muuda, märgib Patomäki.

Patomäki sõnul on Läänes ka illusioon, et Venemaa relvatehnika ja Venemaa relvajõud on täiesti võimetud. See pole nii, näiteks Venemaa relvatehnikale on maailmas piisavalt nõudlust ja ostjaid.

Patomäki räägib murelikul toonil praegu Soomes valitsevast diskussioonikliimast Ukraina sõja üle.

Rääkisin just ühe prantsuse ajakirjanikuga ja ütlesin, et Soomes on poliitiline olukord selline, et kui räägid peavoolust erinevat asja, soovitakse sulle head teed Venemaale, ähvardatakse tappa või midagi muud. Sellist sõnumit tuleb igalt poolt. See avalik debatt Soomes ei ole praegu väga hea, sõnab ta.

Patomäki sõnul on paljud kolleegid sotsiaalteadlase rollist loobunud ega püüa enam suuri asju seletada. Meedia on väga ühekülgne ning mitmed nn eksperdid on täielikult omaks võtnud olukorra valitseva tõlgenduse, mis põhineb vastasseisul ning hea ja kurja võitlusel, räägib ta.

Patomäki ütleb, et mõtleb maailmast hoopis teistmoodi kui Venemaa president Vladimir Putin. Kui Patomäki sõnul meenutab Putini ideoloogia natsionalistlik-populistlikke erakondi, näiteks põlissoomlasi, siis ta ise ütleb, et on antinatsionalist, kosmopoliit ja demokraat, kes tahab lahendada ühiskonna ühiseid probleeme.

Probleem on selles, kui inimesed ei näe, kuidas selliseid konflikte saab deeskaleerida, kuidas me saame maailma, kus saame ühiseid probleeme lahendada, sõnab ta.

Küsimusele, kas ta saab juhiseid Kremlist, vastab Patomäki, et tal pole kunagi olnud midagi pistmist Kremli ega Venemaaga. Kui palju kordi olen näinud sotsiaalmeedias selliseid kommentaare, et olen Nõukogude Liidus hariduse saanud või et olen alati vastaline olnud. 70ndatel ja 80ndatel olin koonderakonna noortekogu liige. Hariduse omandasin Soomes ja Suurbritannias, töötasin Suurbritannia ja Austraalia ülikoolides, räägib ta.

Arvatakse, et diktaatoritel on luulud ja nad teevad halbu otsuseid, sest neile öeldakse ainult seda, mida nad tahavad kuulda. Kui vaba meediat ja opositsiooni pole, tehakse rumalaid otsuseid. Patomäki sõnul ei puuduta probleem ainult diktatuure, vaid sarnaseid probleeme nähti näiteks USA peetud Vietnami sõjas.

Sama muster kordub nüüd ka Soome debatis ja selle täielikus alternatiivide puudumises. Vaevalt, et siingi julgeb keegi midagi peavoolust kõrvale kalduvat välja öelda, märgib ta.