Vladimir Putinit huvitab rohkem „ajalooline Venemaa” kui raha ja võim, hoiatab Andrei Illarionov intervjuus Eesti Päevalehele.

Tema sõnul ei ole Putin, nagu mõned analüütikud on vihjanud, „järjekordne korrumpeerunud autokraat”, kelle põhieesmärk on endale ja oma sõpradele varandust koguda.

Ta on seda teinud ja teeb ka edaspidi, kuid peamine eesmärk on palju ambitsioonikam: impeeriumi laiendamine. Ja kõik muu on vaid vahend selle eesmärgi saavutamiseks.

Ligi kuus aastat president Putini majandusnõunikuna töötanud Illarionov ütleb, et Putin üritab vägivalla ja ähvardustega liita endised tsaaripiirkonnad Venemaaga.

Ta tõlgendab Venemaa piire pehmelt öeldes paindlikult. Tema kurjakuulutav väide on, et Venemaa piirid ei lõpe kuskil. Kui tekib võimalus edasi rünnata, ründab Putin kindlasti, märgib ta.

„Ajalooline Venemaa” on Putini 2012. aastal kasutusele võetud termin, millega ta viitab Vene impeeriumi 18. sajandi piiridele. Putini essee järgi ei hõlmanud see kogu Soomet, vaid ainult Viiburi piirkonda. Selle asemel võiksid tema „ajaloolise Venemaa” osaks olla Balti riigid, Valgevene, suurem osa Ukrainast ja isegi osa praegusest Poolast. Siiski on ta aastate jooksul oma vaadet muutnud ja see hõlmab nüüd kogu Ukrainat.

Ta arvab, et Peterburi-lähedastele riikidele, mis kunagi Venemaale kuulusid, on täiesti seaduslik öelda: „andke meile uuesti alla, kuidas me teid tagasi võtame või mis teist saab, on meie, mitte teie asi”.

Illarionov tegeles Venemaa majandusega selle kuldajal 2000ndate aastate alguses, mil Venemaa majanduse areng tegi suuri edusamme. Illarionovi sõnul huvitas Putinit majanduskasv ja ressursid, kuid meestel oli erinev nägemus, kuidas vahendeid kasutada.

Arvasin, et selle rahaga tuleks erinevate programmide käivitamisega tõsta Venemaa kodanike elatustaset. Programmid, mille abil Venemaa ühineks rahumeelselt vaba maailmaga ja naudiks rahvusvahelise majandus-, teadus- ja hariduskoostöö eeliseid, märkis ta.

Putinil oli teine ​​eesmärk. Teda ei huvitanud kodanike parem elatustase, vaid kogus ressursse oma naaberriikide allutamiseks.

Illarionovi sõnul tundis Putin algul huvi Lääne integratsiooni vastu, ta rääkis kaadritagustes aruteludes Euroopa Liidust ja isegi NATOst. Endise nõuniku sõnul unistas Putin Venemaa täieõiguslikuks liikmeks saamisest.

Me ei rääkinud sellest ainult üks või kaks korda, vaid mitu korda, aastast aastasse sellisel toonil, et kui me nüüd, 20 aastat hiljem kuuleksime, kuidas ta seda rääkis, oleksime šokeeritud, sõnab ta.

Üsna raske on ette kujutada, kuidas käitus toona sama inimene, kes näeb täna NATO-t peamise vaenlasena.

Kurss muutus aastal 2008. Toona tundus Putini peaeesmärgiks olevat tema moodustatud impeeriumi laienemine. Esimesena sattus tulejoonele Gruusia, järgnesid Krimm ja Ukraina idaosa. Venemaa testis Eesti vastupanuvõimet 2007. aastal hübriidküberrünnakutega.

Seega võib öelda, et impeeriumi laienemine on kestnud vähemalt 2007. aastast, 17 aastat. See on Putini keskne eesmärk, lisab ta.

Illarionov nendib, et Ukraina hävitamine sai alguse juba 2003. aastal Musta mere ja Aasovi mere vahelises Kertši väinas asuvalt Tuzla saarelt. Väljastpool on arvatud, et ainult see huvitas Putinit alguses, siis ainult Krimm, või Donbass. Täna tundub, et teda huvitab kogu Ukraina.