Aastaid oli see noorte naisajateenijate üksuste töö. Nad istusid tundide kaupa jälgimisbaasides, otsides märke kõigest kahtlasest.

Mitmed kuud enne Hamasi 7. oktoobri rünnakuid hakkasid nad nägema asju: harjutati haaranguid, matkiti pantvangide võtmist ja talunikud, kes käitusid teisel pool aeda kummaliselt, vahendab BBC.

Noa (nimi muudetud) ütleb, et nad edastasid luurele teabe selle kohta, mida nad nägid, ning kõrgema astme ohvitseridele, kuid olid võimetud rohkem tegema. „Me olime vaid silmad,” ütleb ta.

Mõnele neist naistest oli selge, et Hamas plaanib midagi suurt – Noa sõnade kohaselt oli „õhupall, mis hakkas lõhkema”.

BBC on nüüd nende noorte naistega rääkinud nende täheldatud kahtlase tegevuse eskaleerumisest, nende esitatud aruannetest ja sellest, mida nad nägid kui Iisraeli kaitsejõudude (IDF) kõrgemate ohvitseride reageerimise puudumist.

BBC on näinud ka WhatsAppi sõnumeid, mille naised saatsid 7. oktoobrile eelnenud kuudel, rääkides juhtumitest piiril. Mõne jaoks muutus see mustaks huumoriks: kes on valves, kui paratamatu rünnak tuleb?
Need naised ei olnud ainsad, kes häiret tõstsid, ja kui kogutakse rohkem tunnistusi, kasvab viha Iisraeli riigi vastu ja küsimused sellega seoses.

BBC on rääkinud ka leinavate peredega, kes on nüüdseks kaotanud oma tütred, ja ekspertidega, kes näevad IDF-i vastust nendele naistele osana laiemast luure ebaõnnestumisest. IDF ütles, et on „praegu keskendunud terroriorganisatsiooni Hamas ähvardava ohu kõrvaldamisele” ja keeldus vastamast BBC küsimustele.

„Probleem on selles, et nad [sõjaväelased] ei ühendanud punkte,” ütles ühe piiriüksuse endine ülem BBC-le.
Kui nad oleksid seda teinud, siis oleks mõistetud, et Hamas valmistab ette midagi enneolematut.

19-aastane Shai Ashram oli üks 7. oktoobril valves olnud naistest. Oma perega peetud kõnes, kus nad kuulsid taamal kuuldavat tulistamist, ütles ta, et baasis on terroristid ja tulemas on tõesti suur sündmus. Ta oli üks enam kui tosinast hukkunud sõdurist. Ülejäänud võeti pantvangi.

Kui Hamas ründas, hakkasid Gaza piirist umbes kilomeetri kaugusel asuva Nahal Ozi baasi naised oma ühises WhatsAppi grupis üksteisega hüvasti jätma.

Noa, kes ei olnud valves ja luges kodus sõnumeid, mäletab, et mõtles „see on see”. Rünnak, mida nad ammu kartsid, oli nüüd tegelikult teoks saamas.

Oma baaside asukoha tõttu olid selle sõjaväeüksuse naised – heebrea keeles tatzpitaniyot – ühed esimestest iisraellastest, kelleni Hamas pärast Gazast välja tungimist jõudis.

Naised istuvad piiri lähedal asuvates ruumides ja vaatavad iga päev tundide kaupa kõrgtehnoloogilise aia ääres kaamerate jäädvustatud reaalajas jälgimiskaadreid ja Gaza kohal hõljuvaid õhupalle.

Mitmed neist üksustest asuvad Gaza aia kõrval ja teised Iisraeli piiridel erinevates kohtades. Nad kõik koosnevad noortest naistest, vanuses hilisteismelistest kuni 20ndate eluaastate alguseni. Nad ei kanna relvi.
Vabal ajal käisid neiud tantsutrennis, valmistasid koos õhtusööke ja vaatasid telesaateid. Paljude jaoks oli sõjaväes oldud aeg esimest korda perekonnast eemal ja nad kirjeldavad sõbrasuhete tekkimist.

Kuid nad ütlevad, et võtsid oma kohustusi tõsiselt. „Meie töö on kaitsta kõiki elanikke. Meil ​​on väga raske töö – istud vahetuses ja sa ei tohi isegi natuke kissitada ega silmi liigutada. Alati tuleb keskenduda,” räägib Noa.

Üks artikkel, mille IDF avaldas septembri lõpus, loetleb tatzpitaniyotid koos Iisraeli eliitluureüksustega nendena, kes „teavad vaenlasest kõike”.

Kui naised näevad midagi kahtlast, jagavad nad seda oma komandöriga ja sisestavad arvutisüsteemi, et kõrgemad ametnikud saaksid seda hinnata.

IDF-i erukindral Eitan Dangot ütleb, et tatzpitaniyot mängib olulist rolli „nupu vajutamisel, mis ütleb, et midagi on valesti” ja et mured, mida nad komandöriga tõstatavad, tuleks „luurepildi loomiseks” edasi anda.
Ta ütleb, et vaatlusväljakud on peamised „pusletükid” mis tahes ohtude mõistmisel.

Hamasi rünnakutele eelnenud kuudel tegid Iisraeli kõrged ametnikud avalikke avaldusi, mis viitasid sellele, et Hamasi ähvardav oht on kontrolli all.

Aga piiri ääres oli palju märke, et midagi on väga valesti.

Septembri lõpus kirjutas Nahal Ozi vaatleja üksuse WhatsAppi grupis: „Mis siin on veel üks sündmus?”
Kiirelt järgneb vastus: „Tüdruk, kus sa oled olnud? Meil ​​on viimase kahe nädala jooksul üks iga päev olnud.”

Vaatlused, millest on jutt, kirjeldavad mitmeid intsidente, mida naised täheldasid reaalajas 7. oktoobrile eelnenud kuudel, mistõttu mõnel tekkis mure rünnaku ees.

„Me nägime neid iga päev harjutamas, kuidas haarang välja näeb,” räägib endiselt sõjaväes teeniv Noa BBC-le. „Neil oli isegi näidistank, mille ülevõtmist nad harjutasid.”

„Neil oli aia küljes ka relvamudel ja nad näitasid ka, kuidas nad selle õhku lasid, ja koordineerisid, kuidas vägesid üle võtta ning tappa ja röövida,” lisab ta.

Teine baasi vaatleja Eden Hadar mäletab, et tema teenistuse alguses tegid Hamasi võitlejad tema vaadatud sektsioonis peamiselt füüsilist trenni. Kuid kuudel enne sõjaväest lahkumist augustis märkas ta üleminekut „tegelikule sõjalisele väljaõppele”.

Teises piiriäärses baasis olnud Gal (nimi muudetud) ütleb, et märkas samuti väljaõppe pikenemist. Ta jälgis seireõhupalli kaudu, kuidas „Gaza südames” ehitati piiril asuva Iisraeli automatiseeritud relva koopia, ütleb ta.

Mitmed naised kirjeldavad ka, et tara – tuntud Iisraeli raudmüürina – lähedusse paigutati pomme ja lõhati, et näiliselt selle tugevust proovida. 7. oktoobri kaadrid näitavad hiljem suuri plahvatusi, enne kui Hamasi võitlejad mootorratastega läbi aia kihutavad.

Endise vaatleja Roni Lifshitzi jaoks, kes oli endiselt teenistuses, kuid ei töötanud Hamasi rünnaku ajal, oli kõige murettekitavam asi, mida ta eelnevatel nädalatel nägi, Hamasi võitlejaid täis sõidukite regulaarne patrull, mis peatus aia vahipostide juures.

Ta mäletab, et mehed „vestlesid, näitasid kaamerate ja aia poole, tegid pilte”. Ta ütleb, et suutis nende riietuse tõttu tuvastada, et nad kuuluvad Hamasi Nukhba eliitvägede hulka. Iisrael on öelnud, et see oli üks „juhtivaid jõude” oktoobri rünnakute taga. Roni jutt ühtib teise BBC-ga rääkinud naise jutuga.

Mõned valves olnud naised räägivad ka sissetungikatsete sagenemisest. Sõnumid, mida üks naissõdur BBC-ga jagas, viitavad kaubikutele piiri ääres, samuti Iisraeli relvajõududele, kes peatavad inimesi, kes üritasid Iisraeli piiri ületada, mida tema sõnul juhtus sagedamini. Üksuse liikmed õnnitlesid üksteist nende tähelepanekute puhul südameemotikonide ja GIF-ide abil.

Vaatleja Shahaf Nissani kirjutas juulis oma emale saadetud sõnumis: „Tere hommikust, emme. Ma lõpetasin nüüd vahetuse ja meil oli [piirile tungimise katse], kuid see sündmus oli tõesti närvesööv… nagu see oleks olnud sündmus, millega ei keegi polnud varem kokku puutunud.”

Samuti hakkasid naised piiri ääres nägema kummalisi muutusi käitumismustrites. Nad ütlevad, et Gaza põllumehed, linnupüüdjad ja lambakasvatajad hakkasid piiritarale lähemale liikuma. Vaatlejad usuvad nüüd, et need mehed kogusid enne rünnakuid luureandmeid.

„Me tunneme neid nägupidi ja teame täpselt nende rutiini ja tööaega. Järsku hakkasime nägema linnupüüdjaid ja põllumehi, keda me ei tunne. Nägime neid liikumas uutele territooriumidele. Nende rutiin oli muutunud,” räägib vaatleja Avigail, kes palus anonüümsust, et rääkida sellest, mida ta nägi.

Noa mäletab samuti seda, kuidas nad aiale „üha lähemale” jõudsid.

„Linnupüüdjad panid oma puurid otse aia äärde. See on imelik, sest nad võivad puuri panna kuhu iganes. Põllumehed laskusid samuti otse aia kõrvale alale, mis ei ole põllumajanduslik ja sel polnud muud põhjust kui info kogumine süsteemist ja vaadata, kuidas nad sellest läbi saavad. See tundus meile kahtlane,” räägib ta. „Me rääkisime sellest kogu aeg.”

Mitte igaüks, kellega BBC rääkis, ei olnud teadlik sellest, mida nad nägid. Üks ütles, et Hamas treenis kogu aeg rünnakut ja mõned naised ei osanud ette näha, et valmistutakse millekski 7. oktoobri mastaabis.

Mitmed valves olnud naised, kes kartsid suurt rünnakut, on BBC-le öelnud, et arvavad, et nende muresid ei võetud kuulda.

Kui ta märkas kaubikuid piiril, ütles Roni, et protokolli kohaselt hoiatas ta komandöri ja jälgis seejärel, kuni sõidukid enam tema sektsioonis ei olnud. Seejärel sisestas ta selle info arvutisüsteemi, kus see „edastatakse”.
Kuid ta ütleb, et tal pole aimugi, kuhu need aruanded tegelikult läksid.

„Tõenäoliselt luurele, aga kas nad sellega midagi tegid või mitte, ma ei tea tegelikult,” ütleb ta. „Keegi ei andnud meile vastust selle kohta, mida olime teatanud ja edastanud.”

Noa ütleb, et ta ei suutnud kokku lugeda, mitu korda ta aruandeid esitas. Üksuse sees võtsid kõik seda tõsiselt ja andsid selle edasi, kuid lõpuks ei teinud nad [üksusest väljaspool olevad inimesed] sellega midagi.

Avigail ütleb, et isegi siis, kui kõrgemad ametnikud baasi tulid, „siis keegi ei rääkinud meiega ega küsinud meie arvamust ega rääkinud meile, mis toimub”

„Nad lihtsalt tulid, andsid ülesande ja lahkusid,” räägib naine.

Oma üksuse ülemana ütleb Gal, et vaatlejad edastavad talle teavet, mille ta edastas seejärel oma ülemale.
Kuid ta ütleb, et kuigi see sisaldub „olukorra hindamistes” – kui baasi kõrgemad töötajad arutasid vaatlejate esitatud aruandeid -, ei paistnud midagi peale seda tehtud olevat.

Mitmed naised ütlevad, et rääkisid oma pettumusest ja muredest oma peredega. Shahafi ema Ilana mäletab tema ütlust: „Miks me siin oleme, kui keegi ei kuula?”

„Ta ütles mulle, et tüdrukud näevad, et seal on segadus. Ja ma küsisin: „Kas sa kaebad?” räägib ema.  „Ja ma ei saa täpselt aru armeest, kuid ma sain aru, et tegu polnud mitte selle väeosa, vaid kõrgemate ülemustega,” ütleb ta.

Kuid Shahafi muredest hoolimata usaldas tema perekond, nagu ka teised täielikult armeed ja Iisraeli riiki ning uskus, et isegi kui midagi kavandatakse, tullakse sellega kiiresti toime.

„Viimastel kuudel ütles ta ikka ja jälle, et tuleb sõda, küll näete. Ja me naersime ta üle liialdamise pärast,” meenutab Ilana, sõnade vahel sügavalt ohates.

Shahaf oli üks esimesi, kes tapeti 7. oktoobril, kui Hamas vallutas Nahal Ozi. See saab olema Iisraeli ajaloo ohvriterohkeim päev: peaministri büroo andmetel hukkus umbes 1300 inimest ja 240 võeti pantvangi.

Hamasi juhitava tervishoiuministeeriumi andmetel on Iisraeli õhu- ja maapealsetes rünnakutes vastuseks rünnakutele Gazas hukkunud enam kui 23 000 inimest.

Kuigi nad ei teadnud seda tol ajal, ei olnud tatzpitaniyotid ainsad, kes muret ilmutasid, ja nende tähelepanekud ei olnud ainsad luureandmed, et midagi on tulemas.

New York Timesi ülevaate kohaselt oli Hamasi plaane üksikasjalikult kirjeldav pikk plaan enne 7. oktoobrit Iisraeli ametnike käes olnud rohkem kui aasta, kuid see lükati tagasi kui kõigest kava.

Iisraeli luureagentuuri Unit 8200 veterananalüütik hoiatas kolm kuud enne rünnakuid, et Hamas viis läbi intensiivse väljaõppe, mis näis olevat sarnane kavandis kirjeldatuga, kuid tema mured lükati tagasi, vahendab väljaanne.

Hamasi ja teiste relvarühmituste korraldatud õppused postitati avalikult ka sotsiaalmeediasse.

„Märke oli palju,” ütleb erukindral Eitan Dangot. „Kui kogute kõik märgid kokku, teete otsuse ja midagi selle peatamiseks. Kahjuks midagi ei tehtud.”

Ta ütleb, et kuigi täielikku uurimist pole veel läbi viidud, on selge, et valves olnud naiste teated „ei pälvinud seda tähelepanu, mida oleks olnud vaja”.

„Mõnikord on see seotud kõrgemate ohvitseride enesekindlusega… Okei, ma kuulen teid, aga ma tean paremini kui teie. Mul on kogemusi. Olen teist vanem. Mul on strateegiline pilt ja see ei saa olla, mida te mulle räägite, näiteks„ sõnab ta.

„Või mõnikord võib see olla ka šovinism,” ütleb ta. „Luures peate istuma laua taga ja koguma teavet ning seejärel koostama oma pusle. Nende inimestega, kui soovite teada, mis tegelikult toimub, peate nendega koos istuma, kuulama tähelepanelikult, mida nad räägivad, kuidas nad seda analüüsivad.”

Gaza diviisi endine ülema asetäitja brigaadikindral Amir Avivi ei usu, et seksism oli teguriks, kuid nõustub, et valves olnud naiste murede lahendamiseks oleks tulnud teha rohkem.

„Ma ei saa täpselt öelda, mis juhtub, kuid võin öelda, mida on oodata,” ütleb ta. „Oodata võib seda, et kui piiril olevad inimesed teevad oma tööd ja neil on muresid ja nad näevad asju, mida tuleb vaadata ja hinnata, siis peate kuulama. Sest nemad on professionaalid. Nemad on need, kes tegelikult on pataljoni ja brigaadi ja diviisi silmad.”

Ta ütleb, et „suurim ebaõnnestumine” oli „eeldus, et nad [Hamas] on heidutatud””- eeldus, et „jah, nad teevad õppusi, jah, neil on plaan, kuid nad ei kavatse seda ellu viia”.

IDF on lubanud tulevast uurimist ja vastas BBC päringutele öeldes: „Selliseid küsimusi uuritakse hilisemas etapis.”

Vaatlejatel on erinevad arvamused selle kohta, miks nende aruanded ei saanud suuremat vastukaja, kuid Avigail jagab mitme inimese arvamust, kellega BBC rääkis: „See on sellepärast, et me oleme süsteemi madalaimad sõdurid… nii et meie sõna peetakse vähem professionaalseks.”

„Kõik nägid meid ainult silmadena, sõdurit ei nähtud,” ütleb Roni.

Kolm kuud pärast rünnakuid püüavad ellujäänud tatzpitaniyotid ja hukkunute leinavad perekonnad uurimist oodates juhtunuga leppida.

Shai Ashrami magamistoas on tualettlauale riputatud sõjaväebaretid, millel on joonistused ja fotod temast vormiriietuses. Tema isa Dror ütleb, et ta astub mõnikord tuppa ja nutab.

„Ta armastas oma tööd väga. Ta armastas sõjaväge ja armastas olla sõdur,” ütleb ta. „Ma olen taksojuht ja võtan inimesi rongijaamast peale ja kui ma näen sõdurit, kellele isa järgi tuleb, teeb see mulle haiget. Olen armukade.”

Oma pere kodus vaatab Noa iga päev vanu sotsiaalmeedia videoid, kus tema sõbrad baasis laulavad ja tantsivad. Ta magab igal ööl diivanil ja kardab oma magamistoas omaette olla.

„See on minuga igal pool kaasas – õudusunenägudes ja mõtetes, unepuuduses ja söögiisu puudumises,” ütleb ta. „Ma ei ole sama inimene, kes ma olin.”

Sirvides WhatsAppi vestlust, mida ta teiste tatzpitaniyotidega jagas, osutab ta nende nimedele, öeldes „tapetud” või „röövitud”.

Tema baasis Nahal Ozis on ruum, kus tatzpitaniyot töötas, praegu varemetes ning ekraanid, mida nad vaatasid läbi, kui Hamas rünnakuks valmistus, on põletatud ja mustaks tehtud.

Kui Hamas tungis läbi Nahal Ozi, tapsid nad kümneid inimesi.

Hukkunute seas on palju naisi, kes jälgisid Iisraeli riigi piiri nii tähelepanelikult ja kes olid julgenud karta – vaatamata Iisraeli tohutule vägevusele ja ressurssidele –, et midagi sellist võib ühel päeval juhtuda.