Volodõmõr Zelenskit ootab ees juhtkonna suurim proovikivi, mis on suurem isegi kui peaaegu kaks aastat tagasi, mil Vene väed üle piiri veeresid. Siis, kui Lääs pakkus talle küüti ohutusse kohta, küsis ta selle asemel laskemoona, ja juhtis riiki, mis oli ühinenud võitluses oma elu eest.
Praegu see nii enam ei ole. Zelenski ja teiste poliitiliste liidrite, nagu endise presidendi Petro Porošenko ja Kiievi linnapea Vitali Klitško vahel süveneb avalik lahkheli, kuna süüdistamismäng tuleneb sõja senistest ebaõnnestumistest. Mis veelgi hullem, Zelenski ja ülemjuhataja kindral Valeri Zalužnõi näivad samuti olevat konfliktis. Kui Zalužnõi tunnistas, et sõda on jõudnud ummikseisu, noomis Zelenski teda avalikult, kirjutab kolumnist Richard Kemp väljaandes Telegraph.
Peale ülekaaluka vajaduse sõjas rahvusliku ühtsuse järele viitab see sellele, et Ukrainal puudub selge strateegia konflikti edaspidiseks menetlemiseks. Zelenski nõuab jätkuvalt, et Ukraina saaks tagasi kogu oma Venemaa poolt vallutatud territooriumi; kuigi pärast ilmselt ülelubamist suvisel rünnakul ei paista ta enam ajakavadest kõnelevat. Selle vastukäigu ebaõnnestumise tõttu demoraliseerituna räägivad mõned nüüd mingisugusest rahukokkuleppest. On isegi pakutud, et võimaliku rahulepingu võiks panna rahvahääletusele.
Kui ma viimati Kiievis viibisin, arutasid mõned poliitilised liidrid kindlasti rahulepingu ideed, mille kohaselt Venemaa nõustuks Ukraina NATO liikmestaatusega vastutasuks garantiide eest, et Ukraina ei ürita okupeeritud territooriume tagasi võtta. Selline jutt võib olla pelgalt näitemäng, kuid Bideni ja paljude Euroopa juhtide jaoks, kes ei taha midagi muud kui sellist rahulepingut ja niipea kui võimalik, on see taevamanna.
Igasugune rahuläbirääkimiste tõsine kaalumine garanteerib suures osas Ukraina lüüasaamise. Jättes kõrvale USA ja EL-i sisepoliitika, mis on vähemalt praegu edasise sõjalise abi andmise sisuliselt lämmatanud, on Biden ja eurooplased seni keeldunud Ukrainat sõja võitmiseks varustamast.
Seda pidurit rakendati alusetust hirmust provotseerida Venemaad nende vastu eskaleeruma. Kui Ukraina poolelt on oodata rahukõnelusi, lisanduks sellele uus hirm, et Venemaa keeldub nõustumast või kui nõustub, siis keeldub vägede välja viimisest. „Provokatiivsed” relvatarned kuivavad pikas perspektiivis kokku. Putin on sellest liigagi hästi teadlik, mistõttu on ta korduvalt öelnud, et oleks valmis rahu läbirääkimisteks.
Zelenski peab sellele lõpu tegema. Kuna tänavused valimised konflikti ajal tõenäoliselt ei toimu, peaks ta moodustama rahvusliku ühtsuse valitsuse, mis aitaks ohjeldada üha enam söövitavat siseriiklikku eriarvamust, mis võib Ukraina sõjategevust ainult nõrgendada. Samuti peaks ta esitama oma riigi ühtse strateegilise visiooni.
Siiani pole ta välja pakkunud ühtegi tõelist strateegiat – peale vihjamise, et raskuskese nihkub Krimmi ja Musta mere poole, kaitstes samal ajal võimalike Venemaa edasitungide eest idas, mis ei ole piisavalt hea, kui ta soovib, et Lääs avaks oma rahalaekad.
Samuti pole adekvaatne öelda Läänele, et ukrainlased ei võitle mitte ainult oma riigi, vaid kogu Euroopa eest, mida Moskva ohustab, kui Putin selles sõjas võidab. See on kindlasti tõsi, kuid pole märki, et USA president või Lääne-Euroopa juhid seda tõesti usuksid. Kui nad seda teeksid, oleksid nad juba ammu teinud kõik jõupingutused Putini ohjeldamiseks ja varustanud Ukrainat Venemaa alistamiseks vajalike relvadega.
Zelenski võib olla peaaegu kaks aastat kestnud sõjast kurnatud, kuid nüüd peab ta keskenduma initsiatiivi taastamisele.
