Ukraina võitleja Roman Trohõmets on üks väheseid õnnelikke, kes saab oma vaimse tervise osas ravi, kuid sõja venimisel on Ukrainal halvasti ette valmistatud probleemi ulatuse lahendamiseks.
Jalaväelane on üle elanud paljud idarinde õudused. Talle ei olnud võõras stressi ja hirmu õhkkond, kaevikute räpasus, haavatute karjed, kestev mürskude plahvatamine ja pommitamine, vägivaldse surma lõputu jada, vahendab Times.
Ometi jõudis sõda lõpuks Roman Trohõmetsani ühel juunikuu suveõhtul Kramatorski pitsarestoranis, kui sõdur lõõgastus oma õe ja sõbra seltsis ravipuhkusel, kui Venemaa Iskanderi raketirünnakus hukkus 13 tema ümber istunud tsiviilisikut ja sai vigastada veel 61.
Trohõmets vestles plahvatuse toimumise hetkel Ukraina kirjaniku Victoria Amelinaga. Vaatamata oma lahingumeediku oskustele ei suutnud ta teda päästa. Amelina suri peavigastusse kolm päeva hiljem.
„Lahingus oled valmis surema, kaotama kaassõdureid, minema võitlusse, aga seal pitsarestoranis ma selliseid asju ei oodanud. Hukkunud ja vigastatud tsiviilisikuid oli nii palju,” meenutas Trohõmets. „Sõdurina tundsin, et minu ülesanne on kaitsta tsiviilisikuid. Siis saabus päev, mil sa ei saa seda teha; kui tsiviilisikud said ümberringi vigastada ja surid käte vahel. Tundsin end süüdi. See oli kõige kohutavam hetk paljude kohutavate hetkede seas lahinguväljal.”
Ehkki Trohõmets väljus rünnakust ilma füüsiliste vigastusteta, on ta sellest ajast saadik taandunud värvituks tühjuseks, kus on keerlevad, keskendumata mõtted, värisevad käed ja magamata ööd. „Pärast Kramatorski stseeni kaotasin orienteerumistaju,” kirjeldas ta tasakaalukaotuse, segaste mõtete, tunnelinägemise ja iivelduse rünnakuid. „Kõik mu peas tundus nagu orkaan. Hakkasin kaotama võimet teha isegi kõige väiksemaid otsuseid, näiteks millal ja kas süüa.”
Seitsme kuu jooksul, mis järgnesid Kramatorski plahvatusele, on 3. üksik-ründebrigaadi autasustatud sõdur ravi otsimisel kliinikust kliinikusse jooksnud – ta on vaid üks tuhandetest, kes maadlevad nähtamatute vaimsete ja füüsiliste haavadega, kui Ukraina on hädas ulatuslike idarindel saadud traumadega.
Rahvusvahelise mõttekoja Globsec sügiseses raportis „Scars on their Souls: PTSD and Veterans of Ukraine” (tõlkes: Hingehaavad: traumajärgne stressihäire ja Ukraina veteranid) hoiatati suure hulga Ukraina sõjaväelaste eest, kes kannatavad „sõjatrauma vaimse tasakaalutuse” all – katustermin, mis hõlmab traumajärgset stressihäiret ja traumaatilisi ajukahjustusi, mis on põhjustatud plahvatuste lööklaine põrutusest.
Rõhutades puudujääke riigi vaimse tervise infrastruktuuris ja probleemi suuruse lahendamiseks vajalikes raviprotsessides, on aruanne pannud Ukraina kindralstaabi ja nendega seotud ministeeriumid ümber hindama, kuidas armee vaimse tervisega kõige paremini toime tulla. NATO liikmed uurivad praegu aruannet, et hinnata, kas organisatsioon saab aidata soovitusi rahastada.
Tuginedes hiljutistele andmetele ja statistikale konflikti varasema faasi kohta enne Venemaa sissetungi 2022. aastal, märgiti aruandes, et sõja suundumus, mis hõlmab sadade tuhandete äsja mobiliseeritud tsiviilisikute kokkupuudet enneolematu tasemega suurtükitulede ja psühholoogiliste traumadega näitavad, et 20–30 protsenti rindel olevatest sõduritest kannatavad tõenäoliselt ägedate vaimse tervise probleemide käes.
Aruandes märgiti ka Ukraina tervishoiuministeeriumi prognoosi, et kolm kuni neli miljonit inimest Ukrainas, nii sõdurid kui ka tsiviilisikud, peaksid saama ravimeid sõjaga seotud vaimse tervise probleemide lahendamiseks.
Trohõmetsi vaimsed vigastused ei olnud oma keerukuse poolest tähelepanuväärsed. Sõja olemus tagab, et paljud sõdurid kogevad korduvaid kergeid traumeerivaid ajuvigastusi lööklaine põrutusest, samuti puutuvad nad regulaarselt kokku lahingu ägeda psühholoogilise traumaga.
Tõepoolest, sõdur oli Kramatorski raketirünnaku ajal juba taastumispuhkusel, pärast seda, kui haiglas raviti mürsu plahvatuse tõttu tekkinud põrutust. See oli neljas kord, kui teda raviti lööklaine põrutuse tõttu.
Pärast pitsarestoranis toimunud plahvatust pidi ta esmalt saama tuge Azovi patronaažiteenistuselt, mis on üks tõhusamaid sõjalisi toetusorganisatsioone Ukrainas, mille hooldustase pole enamikule sõjaväelastele kättesaadav.
Lisaks muudele ülesannetele tegeleb 2014. aastal asutatud Azovi patronaažiteenistus Aasovi rügemendiga seotud üksuste sõdurite rehabiliteerimisega – nagu 3. ründebrigaad, kuhu Trohõmets kuulub. See on alates 2022. aastast aidanud rehabiliteerida 5000 veterani ning on esirinnas traumeeritud sõdurite abistamiseks ravi leidmisel.
„On võimatu öelda, kui paljud neist on neuroloogilised juhtumid,” ütles organisatsiooni asutaja Olena Tolkatšova (42). „Kuid rindel oleva suurtükiväe hulga tõttu on enamikul meie sõduritest mingisugune põrutus ja PTSD. Peastaap mõistab probleemi olemust, kuid mitte probleemi ulatust. Meil on enneolematult palju traumeeritud sõdureid ja me peame olema nendeks valmis.”
Pärast mitmeid ebaõnnestunud ravikogemusi teistes kliinikutes aitas Azovi patronaažiteenistus Trohõmetsil leida koha Kiievi veteranide rehabilitatsioonikeskuses Forest Glade.
Siin ütlesid vaimse tervise spetsialistid, et enam kui 85 protsenti sõduritest, keda nad sõjatraumade tõttu ravivad, on kannatanud mürsuplahvatuste põhjustatud kergete traumeerivate ajuvigastuste all. Enamikul neist on ka PTSD-ga seotud psühholoogilised probleemid.
„See on probleemi ulatus, tohutu hulk sõdureid, kes on kokku puutunud tohutu koguse plahvatustega on peamised probleemid, millega me ravimisel tegeleme,” selgitas Forest Glade’i neuroloogist direktor dr Ksenia Voznitsõna.
Forest Glade, mida peetakse üheks parimaks omataoliseks Ukrainas ja üheks vähestest kliinikutest, mida Ukraina tervishoiuministeerium juhib traumeeritud sõdurite jaoks, kasutab Forest Glade’i ravis multidistsiplinaarset terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab psühhoteraapiat, füsioteraapiat, kunsti ja nõelravi, samuti antidepressandid ja unerohud.
Alates 2022. aasta Venemaa sissetungist on keskuses igal aastal ravitud keskmiselt 3000 sõdurit ja trauma saanud Ukraina sõduritele on korraga saadaval 240 kohta. Kliinik on alati täis.
Väiksemate traumaatiliste ajukahjustustega sõjaväelastel, keda seal ravitakse, on sümptomid, sealhulgas peapööritus, nägemise kaotus, unehäired, raev, depressioon ja kognitiivsed häired. „Peaaegu igal põrutada saanud sõduril on nende sümptomite kombinatsioon,” ütles Voznitsõna. „Kui kombineerida PTSD-ga, võib seda olla väga raske ravida.”
Trohõmets ei ole veel ravile reageerinud. Kui ta kolm nädalat tagasi Forest Glade’ist vabanes, jäid alles tema mitmekihilised sümptomid, sealhulgas peapööritus ja krooniline unetus, ning ta kogeb endiselt ägedat käte värisemist. Ta pole kindel, mis temast edasi saab.
„Loodan endiselt, et ühel päeval leian ravi, mis toimib,” ütles ta. „Kõigele vaatamata tahan ma väga oma üksusesse tagasi saada. Näen, kuidas arstid mind tõesti aidata püüdsid. Kuid kümne kuu jooksul oli tõesti minu ainus võit käte värisemise peatamine ja nüüd on seegi jälle alanud. Võitlus oma vaimse tervise eest on üks raskemaid võitlusi lahinguväljal.”
Valdav enamus Forest Glade’i suunatud traumeeritud sõjaväelastest naaseb lõpuks pärast kolmenädalast ravi rindele. Kuid edu nende paranemisel on kibe karikas.
Katkiste meeste parandamiseks nii, et nad saaks tagasi saata, et nad suudaks neid kahjustanud keskkonnas ellu jääda, on kliiniku personali – enamik neist naised, kelle partnerid on sõdurid – jaoks tohutu pinge.
„See on üks meie raskemaid ülesandeid,” ütles juhtiv psühhoterapeut Tetjana Sirenko (38), „aidata meestel naasta rindele, teades, et paljud neist ei tule kunagi tagasi; mõista, et pärast meie jõupingutusi nende tervise parandamiseks tapetakse nad lahingus.”
